Kirjanik – kas kutsumus või pasteet?

J?n Rooste

Ma kuulan su hääli, London, Soho litside huikest neitsi Maarjale pühendet kirikus sosistava jumalani. Aga ma mõtlen eesti kirjandusest, paraku.  

Eesti kirjandust Eesti piiri taga väsimatult propageeriv Eesti Kirjanduse Teabekeskus

täies koosseisus ehk (vasakult) Harri Moritz ja

Ilvi Liive. London, aprill 2007. JÜRGEN ROOSTE

Jürgen Rooste Londonis, Govent Gardenis kanda kinnitamas. INTERNET

 

Eesti kirjandust Eesti piiri taga väsimatult propageeriv Eesti Kirjanduse Teabekeskus täies koosseisus ehk (vasakult) Harri Moritz ja Ilvi Liive. London, aprill 2007.  JÜRGEN ROOSTE

 

Teel Londonisse, lugedes lennuväljal Sylvia Plathi päevikuid (ta on alles noor, kogu see lugu on veel pisut piinlikult naiivne, aga mulle meeldib ta kummaline moraal), hakkan mõtlema oma identiteedi üle, oma eksistentsiaalse kohalolutunde üle. Ma viidan palju aega lennuväljadel, sadamates, rongijaamades… Ma loen ja kirjutan sääl, joon teed, mõne õlle. Seda lugu siin kirjutan lausa laeval. See on rändava bardi moodne amet: käid ja laulad, mis siis, et viisi ei pea, käid ja jaurad, loed oma tekste, loodad, et neis on jumalikku sädet, mis inimesi puudutaks. Kas või sellevõrragi, et hetkeks peatuvad ja mõtlevad. Ühe või teise üle. Raamatuid nagunii loetakse vähe; olla ise leierkastimees ja tantsiv pärdik – see on üks mu elulaadi paratamatusi. Kuigi liiga sageli tekib too steppiva ja kübaraga raha nuruva makaagi tunne, ent ehk seisab see tunne kinni me ühiskonna paratamatus suundumises: tindiahvid ei ole praegu kuigi populaarsed, võrreldes mõjukate ja võimsate gorillade või lärmakate ja edukate šimpansite või niiditõmbajaist orangutanidega. Ahvimaailm elab ja möllab, aga tindiahvid lakuvad panni. Parim, mis nad saavutada suudaksid, on ehk see, et nad ära keelataks. Loetavus ja mõju kasvaks maruliselt.

Ent mitte sellest! Käisin Londonis. Mu jaoks oli see võimalus käia Londonis – ühes maailma rock’i-pealinnas –, üldises plaanis aga katse, kas eesti luuletajaid tasub Covent Gardeni luulekohvikusse etlema saata. (Tasub, punkt.) Ma ei tõrgu eriti sääraste katsete vastu, mu elu ongi olnud veidi nagu laboratoorne osalusvaatlus (ja liiga palju on mus olnud empaatiata laboranti iseenda kui katsejänese suhtes); veel nüüdki ei tea ma, mis tast kooruda võiks, kuidas edasi minna või mida katsetest saadud tulemustega pihta hakata. Olen segaduses. Eriti veel, et ma peale kirjutamise ja lugemise suurt midagi pihta ei mõista hakata. (Istun laevabaaris, teispool letti laulab trobikond purjus rootslasi nukrat, ent vägevat rahvalaulu, nad ei näe üldse sellised välja, et võiksid olla viikingite järeltulijad… ega minagi; kell ei anna veel tööhommiku mõõtu välja, baarmen keerab valjemaks räppiva Eminemi, mulle meenub, et olen talt vormiliselt šnitti võtnud – aga kellelt täna, kas purjakil skandinaavlastelt või valgelt räpimehelt või eesti pressi poeetilisi kirju saatvalt rändkirjanikult?)

Nägin paar nädalat tagasi enesest mööda tuhisemas hääd semu Toomas Raudamit, kes tõtt-öelda siiski on üks krüptilisemaid, kuigi ka köitvamaid eesti autoreid. Ta pistis mulle kohe tervituseks pihku mõtte, et vastupidiselt mu üleskutsele kavatseb tema ikka oma tornis istuda ja kirjutamist kribida, mitte kuskile kellegi juurde laskuda… Muidugi, ma pole seda kelleltki nõudnudki, aga samas sain kohe aru, et ta valetab. Veidi. Sest ma olen teda näinud Rapuntslina iseenese patsi pidi alla inimeste juurde turnimas. Ja ma nägin, et see hää oli.

Soho dekadentsist kirikujahedasse jumalaembusse ning hotellimistralt koloniaalmuuseumi röövaarete vahele tuiates mõtlin ma ikkagi kuidagi kirjandusest, too kirjanduse mõte on nagu parasiit või haigus, mis mus laiutab ja mind õgib. Kirjanikutõvel on muidugi omad miinused – kas või sageli kaasnevad kutsehaigused nagu alkoholism, depressioon, erotomaania, psühhoosid, pimestet eneseusk ja -uhkus – aga samas hoiab ta sind ka kogu aeg lainel, nagu miski eriline alati veres ringlev psühhotroopne aine, mida toodab su enese närvisüsteem. See paneb sind kuulama ja nägema.

Kui palju sellest, mida nägin, mind rõõmustas või hullutas, siis üks asi tegi küll murelikuks. Londonis esitleti ingliskeelset Viivi Luige “Ajaloo ilu”, nõtket generatsioonikirjutust, mis tõesti ehk kaardistab läänlastelegi mõistetavalt ühe segmendi me pretensioonikalt probleemsest ajaloost. Keda esitlusel polnud, oli autor. Korraldajad-vahendajad käisid süngeilmseina ringi ja ma hakkasin vaagima – tahtmata siinkohal Viivi Luigele (seda enam, et ma ei tea ta käitumise tegelikke tagamaid) liiga teha, sest ma mõistan ka toda kirjanikuuhkust, et kas ma pean just olema hüpiknukk, kes alati kargab, kui nöörist tõmmatakse. Ent… See on väga keeruline ala, see raamatuturundus. Nimelt võis Luik nõnda pahatahtmatult kurja teha teistele eesti kirjanikele. Koleraske on üldse mõnd maakeelset kirjatükki suurde ilma vedada, tõlkekirjandus pole tõtt-öelda kuskil maailmas eriti kõva kaup (kui ta just ei tõlku suurematest indogermaani keeltest “allapoole”). Ja kui siis kellelgi hästi läheb – ta leiab kirjastaja –, on selge, et see kirjastaja katsetab tolle projekti peal, kuidas ta hammas eesti kirjanduse levitamisel üldse mõikab. Tõsi ta on, et esmalt peab kirjutatu ikka rääkima enda eest. Aga tõsi on ka see, et mitte ilmaasjata ei kurda Lääne suured kirjanikud, et peavad nii palju ilmas tuuritama, et kirjutamiseks ei jää aega. Nad teavad juba seda, mida on tundnud: Eestis maaraamatukogutuuridel käinud kirjanikud (ka Toomas Raudam) kontakt inimesega, (potentsiaalse) lugejaga annab asjale uut jumet, uue mänguruumi. Poleks lootustki, et kui me generatsiooni kirjanikud koolides ei käiks (käivad päris palju, tean), et siis neid kümmekonna aasta pärast veel loetaks. Ega London ole muidugi mingi kool (kuigi…), aga põhimõte on sama. See oleks Luigele olnud võimalus leida oma inglismannidest lugejad, lugejaile ja ajakirjanikele põhjus pilguga tundmatu autori tundmatu pääliskirjaga teosel peatuda. Ei saa öelda, et taustajõudude (vahendajast tõlkija ja promootorini) töö oleks nüüd puhta luhta läinud, aga palju keerulisem on neil kindlasti. Ning kirjastaja kaalub: miks pagan peaks ma üldse neid eestlasi avaldama, kui nad ei vaevu isegi esitluseks näole andma, mis võimaldaks mul vähemasti miski turustusnõksu tollele turustamatule kaubale külge kruvida?

See on respekti küsimus – seda peab alati jälgima, millisele publikule ja miks sa midagi teed. Samamoodi on rock’n’roll-elustiiliga. Nende juures, kes üleüldse ei ootagi, et neid šokeeritaks, kes selle välja lülitavad ja muud märkavad, ei anna rämetsemine mingit olulist efekti. Mõtlen seda eneses, mõtlen, kuidas Plath elas nii läbitunnetatult kirjanikuna, nii selgelt ja nii väljapoolepööratult, ekshibitsionistlikult, tundes juba 18aastase plikakesena toda kirjanikuvastutust. Sest, jah, kirjanikud on meil palju kottida saanud, privileege ja kullahunnikuid ses vallas liigub vähe, ning siit on ka tulnud too viimasel ajal õhus püsinud virin, õiguste- ja rahajutt. Aga eks ole seegi sama nagu igal alal: oma töö tuleb ka ära teha. Ja jumala eest: kirjanikutöö pole üksnes tekstifailide tootmine, kirjandus ei ole juba oma sünnihetkest saati kogum anonüümset paberituimuses lebavat teksti. Sel juhul oleks kirjandus religioon vähestele, tillukese-tillukese, pea nähtamatu sekti asi. Aga ta ei ole. Õnneks. Veel mitte.

Ma kuulan su hääli, London, Soho litside huikest neitsi Maarjale pühendet kirikus sosistava jumalani. Aga ma mõtlen eesti kirjandusest, paraku. Nagu miski luuletaja, mingi pagana tindiahv. Mida säärasega peale hakata? Pasteediks hakkida ja Kopli koertele sööta, mis muud!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming