Kirjandusmaailm

Lauri Eesmaa

  1. oktoobril kuulutati välja Poola tähtsaima kirjandusauhinna Nike tänavune võitja, kelleks osutus praegu 23aastane Dorota Masłowska eelmisel aastal ilmunud romaaniga “Paw Królowej”. Dorota Masłowska on poola noorkirjanduse tõeline staar, kelle debüütromaanist “Wojna polsko-ruska pod flagą biało-czerwoną” (“Poola-Russi sõda valge-punase lipu all”, 2002), mille noor kirjanik kirjutas gümnaasiumi lõpueksamiteks valmistudes puht igavusest, sai tõeline bestseller (tänaseks on raamatut müüdud üle 130 000 eksemplari) ning romaan kuulutati paljude kriitikute poolt revolutsiooniks nii poola kirjanduskeeles, narratiivi ülesehituses kui ka temaatikas. Pöördelisena mõjusid nii rohkelt kasutatud släng, argoo kui ka seni valitsenud “kirjanduslikult stiliseeritud keelele” vastandumine. Raamatu peategelasteks on äärelinna noored, kelle päevi täidavad mõnuained, seks, vägivald ja alaline armukadedus, raamatust leiab palju “adekvaatseid” teismeliste sisemonolooge, mida autor on edasi andnud ilma igasuguse hinnangulise varjundita. Masłowska teine, Nike auhinnaga pärjatud romaan, mille pealkiri on sõnamäng (seda võiks tõlkida nii “Kuninganna paabulinnuks” kui “Kuninganna okseks”), on aga omamoodi hip-hop-poeem proosas, mille peategelasteks on Varssavi popstaarid ja meediategelased oma klantsmaailmas. Autor on raamatu aluseks võtnud oma tähelennu ja vaeb sellega kaasnenud aspekte, meedias loodud pildi ja tegelikkuse suhteid. Raamatu toon on tihti väga satiiriline, (enese)irooniline, keel väga rikkalik, tugevalt rütmistatud, kasutatud on väga erinevaid stilistilisi registreid. Auhinna žürii esimees Henryk Bereza tõstiski esile romaani keelelist virtuoossust ja sellest tulenevat võimet tõusta popkultuuri enese vahendeid kasutades kõrgemale popkultuuri labastavatest aspektidest. Nike määramine just Masłowskale on ka omamoodi sümboolne, sest eelmisel aastal pälvis auhinna Masłowskast eelmisesse kirjanikepõlvkonda kuuluv, samuti ülipõnev autor Andrzej Stasiuk raamatuga “Jadąc do Babadag” (“Teel Babadagi”), mis paistab silma just oma eskapismi ja kaduva maailma otsingute poolest. Poola noor kirjandus, mille käilakujuks on just Dorota Masłowska ja mis on koondunud suuresti Masłowska raamatuidki välja andva kirjastuse ja ajakirja Lampa ümber, on aga otsustavalt pöördunud tänapäeva kujutamise poole. Tekstid on tihti väga sotsiaalkriitilised, poliitilised ja kujutavad porist tegelikkust. Mirosław Nahacz, üks teine oluline noor kirjanik, põhjendab seda sellega, et erinevalt vanematest kirjanikest, kes on elanud mitut tüüpi ühiskonnakorra ajal, ei tunne noorem põlvkond ühtegi muud tegelikkust kui see, kus elavad, ning nii ei saa neil olla ka mingit igatsust millegi muu järele. Ometi ei ole Masłowska auhinnatud raamatut tabanud samasugune publikumenu kui tema varasemat romaani – seda iseloomustab ka fakt, et preemiat välja andva, Poola ühe olulisema ajalehe Gazeta Wyborcza lugejate lemmikuks osutus Wysława Szymborska luulekogu “Dwukropek”.

 

*

Lõpuks ometi saavad Milan Kundera romaani “Olemise talumatu kergus” oma emakeeles lugeda ka tšehhid, sest kirjanik on andnud viimaks loa avaldada romaan oma kodumaal. Raamat on küll 1980. aastate keskel korra tšehhi keeles ilmunud, kuid väljaandjaks oli siis üks väike Kanada pagulaskirjastus ja ka tiraaž jäi tol korral väga väikeseks. Kirjanik on põhjendanud 22 aastat kestnud viivitamist ajapuudusega romaani käsikirja toimetamisel, sest osa originaalkäsikirjast olevat kaotsi läinud. Kuid põhiliseks takistuseks on olnud ikkagi kirjaniku äärmiselt kriitiline, lausa eitav suhtumine Tšehhi kultuuriavalikkusse. Raamatut on esimestel müüginädalatel tabanud tohutu edu ning 10 000 eksemplari müüdi läbi juba esimese paari päevaga. Suuremad kultuuriväljaanded on valinud teose ilmumise juba ette aasta kirjandussündmuseks, sellest räägitakse kui ühe suurima lünga täitmisest tšehhi kirjandusväljal. Ometi ei tähenda see kõik, et valus okas, mis seoses Kundera terava kodumaakriitikaga tšehhide südant pitsitab, oleks päris tömbiks muutunud – ikka tuletatakse meelde tema vastuolulist suhtumist Tšehhimaasse ning raamatu avaldamist hinnatakse kui kirjaniku “heatahtlikku käeviibet” muidu mitte kellekski peetud rahva suunas.

 

*

Euroopa kultuuriruumi läbivad siin-seal ikka ja jälle hädapalangud, et inimesed ei loe ja vaatavad selle asemel hoopis telekat. Nüüd on sellele reageerinud ka Hispaania valitsus, kes esitas novembri alguses parlamendile nn raamatuseaduse eelnõu, millega püütakse parandada rahva lugemust. Seaduseelnõu haarab enda alla suure valdkonna, alates kirjanduse õpetamisest koolides ja raamatukogude arendamisest kuni kirjastuspoliitika ning raamatutega seonduvate maksude ja tasude korra selgemaks tegemiseni. Aastaks 2014 püütakse ümber korraldada paljude raamatukogude töö, kahekordistada seal raamatute hulka ning tuua need rahvale lähemale. Nii on kultuuriministeerium avastanud, et kasulik oleks viia kirjandus Madridi metroosse, mida läbib päevas 2,5 miljonit inimest. Kaheksas metroopeatuses avati väikesed raamatukogud, kuid inimestel on metrooalal kombeks liikuda äärmiselt kiiresti ning laenutuste hulk päeva kohta pole paraku olnud just suur (see kõigub ca 40 laenutuse piires. Erinevalt mujal Euroopas saadud positiivsest kogemusest ei näi too algatus Madridis eriti töötavat. Ometi ei ole asjast loobutud, nüüd on alustatud plakatikampaaniaga, et äratada sõitjate tähelepanu: metroosse on üles riputatud kokku 22 000 plakatit tsitaatidega kirjandusteostest.

 

*

Frankfurdi raamatumessi avamisel kuulutati välja ka tänavuse Saksa raamatupreemia laureaat, kelleks osutus saksa lugejatele vahest mitte kõige tuntum kirjanik Katharina Hacker romaaniga “Die Habenichtse” (“Mul-pole-midagi-inimesed”, väljaandjaks kirjastus Suhrkamp). Žürii märkis romaani puhul ära, et seal on käsitletud uudsel moel omamise ja olemise suhete problemaatikat. Peategelasteks on kolmekümneaastased andekad ja targad inimesed, kelle probleemiks on üksnes see, et nad ei tunne iseend, mistõttu nad on manipuleeritavad. Kirjanik asetab nad erinevatesse ajaloolistesse ning tänapäevastesse probleemsituatsioonidesse ja laseb lugejal küsida, kuidas peaks inimene käituma. Kust jookseb piir, millest üle astudes jätame oma väärtushinnangud? Mil määral võib inimene oma käitumises ülepea juhinduda teiste ettekirjutustest ja kuidas on lugu oma soovide ja ihadega? Žürii märgib, et raamatu kvaliteedimärgiks ongi see, et ei pakuta küsimustele poliitikast ja meediast tuntud plakatlikke lahendusi, vaid otsitakse asjade sügavamaid juuri.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming