Kirjandusmaailm

Lauri Eesmaa

  Serbia ühe põnevama kirjaniku Svetislav Basara looming on viimaks hinnatud ka Serbia kõige tähtsama kirjandusauhinna NINi vääriliseks: ta pälvis selle eelmisel aastal ilmunud romaani “Uspon i pad Parkinsonove bolesti” (“Parkinsoni tõve tõus ja langus”, kirjastus Dereta) eest. Praegu Serbia Küprose suursaadikuna töötav Basara on sündinud 1953. aastal ning kuulub serbia kirjanduse nn 1980. aastate põlvkonna esindajate hulka. Tema tulek kirjandusse tähendas postmodernismi tõelist esiletungi tollase Jugoslaavia kirjanduses. Basara noorpõlveloomingut võib iseloomustada kui nihilistlikku, groteskset ja fragmentaarset, põlvkonna ühe tähtteosena tõuseb esile tema romaan “Fama o biciklistima” (“Legend jalgratturitest”, 1988), mis kujutab endast konglomeraati, milles on segatud fiktiivseid käsikirju, sündmusi, ajalugu, kirjeldusi pealtnäha tähtsusetutest toimingutest, traditsioonilises laadis “suurt” eksistentsialistlikku kirjandust, absurdseid seoseid asjade vahel, otsest valet jne.

Raamat räägib roosiristlastest evangeelsete jalgratturite ülemaailmsest ülestõusust, mis algab sellega, et jalgratturid loovad 1928. aastal Franz Ferdinandi mõrva ettevalmistava grupi, et ta siis 1914. aastal tappa, sest Franz Ferdinandist on saamas geniaalne keiser, kes laiendab Lääne-Rooma keisririigi valdusi endise Bütsantsi territooriumile ning ähvardab seeläbi tuua kaosesse ratsionalistlikku vaimu. Igal juhul ei lähe see korda ja lääs peab leidma oma hädise lõpu.

Sarnane viiteline ja vihjeline kirjusus, absur­di­huumor ning mäng tegelikkusega iseloomustab ka paljusid teisi Basara raamatuid. Basara seni viimane ja NINi preemiaga pärjatud raamat räägib Demjan Lavrenjevič Parkinsonist, kes avastab järsku enda juures haiguse, mille ta nimetab parkinsonismiks ja mis võimaldab tal hoopis paremini ja sügavamalt jälgida asjade olemust, sõltumata seejuures ajalistest piiridest. Nii hakkab Parkinson oma haigust levitama, sest talle tundub, et terved inimesed ise on haiged, kuni sureb töölaagris vale nime all kurnatuse kätte, kogu lugu on seejuures esitatud mitmete jutustajate silmade, kirjade, meenutuste, peategelase fantaasiate jms kaudu. Lõpuks tekib küsimus, mille alusel me ülepea saame otsustada, kellel on õigus, millised moraalsed järelmid sellel õigusel võivad olla ja kumb pool on teise vägivalla ohver. Eesti keelde pole Basara bisarset loomingut paraku seni tõlgitud.

 

 

23. jaanuaril suri Poola kirjanik, esseist ja ajakirjanik Ryszard Kapuściński (sünd 1932), kellele on eelkõige kuulsust toonud Kolmanda Maailma olukorda käsitlevad raamatud. 1955. aastast tegi ta pidevalt reise maailma kõige vaesematesse ning probleemsematesse piirkondadesse, tegi sealt Poola uudisteagentuurile reportaaže ja analüüsis olukorda. Ka oma ilukirjanduslikus loomingus on ta pööranud põhitähelepanu ajaloolistele sündmustele just nendes paikades. Kapuściński vahest ehk kõige kuulsam raamat on “Keiser” (“Cesarz”, 1978), kus ta on vaatluse alla võtnud Etioopia kuninga Haile Selassie I režiimi kukutamise, kujutanud sündmustikku irooniliselt, groteskselt ja paradokslikult despootliku valitseja õukonnas valitsevate meeleolude kaudu.

1982. aastal ilmus romaan “Szachinszach”, kus on kujutatud Iraani viimase šahhi režiimi, kuid saab välja lugeda ka selged paralleelid olukorraga 1970. aastate Poolas, ning 1993. aastal romaan “Imperium”, kus autor kujutab Nõukogude Liidu lagunemist. Triloogia kõigis osades on vaatluse all süsteemis osalevate indiviidide ja võimu suhe, viimase mõju inimestele, totalitarismi olemus ning võimalus selles tegutseda ja ellu jääda. Eriti põnevat kirjavara väga eripalgelistel teemadel leiab veel tema alates 1990. aastast ilmunud päevikutest, mis on koondatud pealkirja “Lapidarium” alla ning millest on nüüdseks ilmunud kuus köidet. Paraku peab Kapuściński puhul mainima, et eesti keeles tema teoseid lugeda ei saa.

 

 

Taanis on viimasel aastal enim tähelepanu endale tõmmanud Knud Romer Jørgenseni debüütromaan “Den som blinker er bange for døden” (“See, kes silmi pilgutab, kardab surra”, Athene/Aschehoug 2006), mis on tunnistatud nii mõnegi maineka kirjandusauhinna vääriliseks ning ka raamatu müük on läinud väga hästi. Raamatus on kesksel kohal eelarvamuste ja ebaõigluse problemaatika ning kujutatud on ühe saksa-taani segaperekonnast pärit poisikese üleskasvamist Taani provintsilinnas 1960. aastatel. Poiss tunneb end Taani ühiskonnas kõrvalejäetuna ning raamatu autor nimetab selle põhjusena üksnes seda, et poisi ema on sakslane ning kõik probleemid tulenevad taanlaste seas väga levinud tyskerhad’ist ehk sakslaste vihkamisest. Perekond satub pidevalt alandamise ja mõnitamise ohvriks ning on ühiskonnast välja lülitatud, mis tekitab omakorda vastakusi ka perekonna enda sees. Raamatus jälgitakse poisi kasvamist sellises keskkonnas.

Kriitik Kor de Vries leiab siiski, et lugu ei lähe väga masendavaks, sest autor on loole lähenenud üpris kainelt ning kõik sündmused on pandud kirja väga vahetus ja isikupärases keeles; kõik see jätab pigem mulje, et ei ole võimalik, et niimoodi saab üldse minna. Kuid romaan on tõmmanud endale tähelepanu ka seetõttu, et Romer on toonud tegevuse oma lapsepõlve ja kodukanti ning kõigil romaani tegelastel on ka ekvivalent päriselus. Autorit on süüdistatud žanrite segiajamises, valeandmete esitamises tõe pähe ning inimestele väärate mõtete külgekleepimises ja seeläbi nende au haavamises. Kui algul väitis kirjanik, et tegemist on puhta fiktsiooniga, millel on mõningaid autobiograafilisi konnotatsioone, siis nüüdseks on ta sellest taganenud ja öelnud, et just niimoodi ta end lapsepõlves tõesti ka tundis, kuigi see võis teistele ehk teisiti välja paista.

Žanrimääratlusega seotud probleemi­de­ga samaväärselt suurt tähelepanu on aga pälvinud ka autori väited taanlaste ksenofoobsuse ja rassistlikkuse kohta. Arut­elud ei ole aga läinud sugugi selles suunas, kas taanlastele võib midagi sellist praegu külge kirjutada, vaid kas 1960. aastatel oli ikka tyskenhad nii levinud või ei saanud seda sel ajal enam olla. Nii et probleemidest on avalikus diskussioonis saanud tihti pseudoprobleemid ning pole just harv arvamus, et jutt ksenofoobiast käib hoopis rahva ärritamise ja seeläbi endale tähelepanu tõmbamise eesmärgil, et kasvatada raamatu läbimüüki.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming