Kirjandusfoorum

Anari Koppel

5. aprillil, Eesti Kirjanike Liidu aastakoosolekuga samal ajal toimus rahvusraamatukogus Balti raamatumessi raames kaheksa riigi kirjanduseksperte kaasav foorum, kus keskenduti Põhja- ja Baltimaade kirjanduse arengusuundadele ja probleemidele. Siinkohal väljavõtteid ettekannetest. Katarina Gäddnäs, Soome: Üks mu sõbranna luges hiljuti lennukis raamatut. Ta kahetses, et endale kergemat lugemist kaasa ei võtnud, sest raamat oli keeruline, ent ka põnev. Korraga koputas talle üks võõras õlale ja teatas, et on samuti seda raamatut lugenud ning pidas seda väga heaks. Hiljem lõi ta väga populaarse kirjandussaidi, millel on nüüd tuhandeid lugejaid. Ta mõistis, et maailmas leidub palju inimesi, kes tahavad teistega oma lugemiskogemusi jagada. Lugemise sotsiaalne aspekt sai kirjandussaidi edu aluseks. Tänavu arutasid kirjanikud ja lugejad laval publiku ees üht klassikalist rootsi teost. Publik pidas seda arutelu nädala kõrghetkeks, oma lugemiskogemusest rääkimine meeldis inimestele kõige rohkem. Võimas oli näha, kui paljud olid seda raamatut lugenud ja kui erinevad ning huvitavad nende arvamused. Kes oleks arvanud, et see raamat tekitab nii palju tulist kõneainet? Lugemisharjumus väheneb kiiresti. Uuring näitas, et iga neljas poiss lahkub koolist nii, et ei suudagi üldse keerulist teksti lugeda. Pärast teismelisi poisse on kõige kesisem lugemus aga huvitaval kombel Rootsi meespoliitikute seas. Lõhe inimeste vahel, kes ei loe üldse ja kes loevad palju, loob uue klassiühiskonna: on need, kes püüavad infoühiskonnas olla, ja need, kes jäävad sellest väljapoole. Inimesi ei saa lugema sundida, nad loevad ainult siis kui nad tahavad ja kui see neid inspireerib. Loeme, et tunda end vähem üksinda, et tunda ennast ära teiste inimeste kogemustes ja veel tuhandetel teistel põhjustel.

Peame looma rohujuuretasandil inimeste armee, kes inspireeriks teisi enda ümber avastama fantaasiamaailmu raamatutes. Paljude Soome ja Rootsi raamatukogude rahastamist on vähendatud või see isegi lõpetatud. Ei ole võimalik olla kirjanduse ekspert, kui sa pole ise noorena lugenud. Paljud õpetajad on tunnistanud, et nad ei loe üldse enam raamatuid. Raamatukoguhoidja on kuldaväärt, sest leiab õige raamatu igale lapsele. Mida rohkem loed, seda paremini loed. Lastel peaks olema võimalus näha täiskasvanuid enda ümber raamatuid lugemas. Meil on vaja hulgaliselt inimesi, kes on kui kirjanduse levitajad ja loevad rongides, bussides, turul, raamatukogus, parkides, sest lapsed peavad nägema täiskasvanuid, kes loevad. Lugemine ei ole kitsa kultuurieliidi luksus, vaid võimalus leida ühiskonnas tähendusi, ennetada vaesust, sotsiaalset stigmatiseerimist ja isolatsiooni.

Ahvenamaal on raamatukoguhoidja, kes korraldas lastele koolis raamatulugemise öid. Nad võtsid kaasa magamiskotid, padjad, pealambid ja hunniku raamatuid. Õhtu algas kirjaniku külaskäiguga, öösel aga tahtsid kõik lapsed magamiskottidesse pugeda ja lugeda, kuni uni lõpuks võimust võttis.

Søren Vinterberg, Taani: 11. märtsil kohtus Taani kultuuriminister Marianne Jelved nelja kirjandusorganisatsiooniga – kirjastajate, raamatumüüjate, kirjanike liidu ja proosakirjanike liiduga. Esmakordselt rääkisid need organisatsioonid ühel häälel eesmärgist saavutada taas raamatutele kindel hind. Kummaline, et seesama hinna kehtestamine raamatutele oli paari aasta eest samadele organisatsioonidele vastumeelne. Kultuuriminister neid soovitusi arvesse ei võtnud, kuid lubas keskenduda rohkem kirjanduse ja lugemise propageerimisele, anda raha kirjandusauhindade, kirjandusfestivalide, lugemiskampaaniate ja kirjanike koolikülastuste tarbeks. Taani riik toetab kirjandust 6, 6 miljoni euroga.

2011. aastast on Taanis kehtinud raamatute vabaturg, Taani raamatutel on aga suurim käibemaks Euroopas – 25%. Taani raamatuturgu valitsevad bestsellerid. Kõige rohkem, see on 22,9%, on viimasel ajal kasvanud e-raamatute ja audioraamatute müük. Kindle’i ja tahvelarvutiga lugejate arv kasvab. Taani lasteaiad ostavad näiteks juba väikelastele tahvelarvuteid. Tahvelarvutid võivad aga muuta inimeste sensoorseid kogemusi: üks lasteaialaps märkas aknast lindu puu otsas istumas ja püüdis teda harjunud käeliigutusega aknal suuremaks suumida.

Kaheksa peamist trendi Taani kirjandusmaastikul on järgmised: raamatute ostmine on 2006. aastast vähenenud, raamatumüüjate arv pole kasvanud, igal aastal ilmub vähem algupäraseid taani kirjandusteoseid, taanlased ostavad vähem raamatuid kui varem, lugejate arv elanikkonnas ei kasva, bestsellerite hind on langenud, paljud raamatupoed on suletud, bestsellerite müük moodustab raamatuturust märkimisväärse osa. Nende taanlaste arv, kes ei loe, on kasvanud praeguseks 10%-lt 18 %-le. Avalikud raamatukogud on pikendanud oma lahtiolekuaegu ja loonud iseteeninduspunkte. 2010. aastal oli Taanis 67 avalikku raamatukogu, aga 2012. aastaks juba 108 avalikku raamatukogu, rohkem kui kunagi varem.

Kirjastamine ja jutuvestmine ei kao kuhugi. Raamatute populaarsus tõuseb ja langeb, jutuvestja jääb aga alati ellu.

Liāna Langa, Läti: 1991. aastal, kui Läti taasiseseisvus, vaimustusid Läti poliitikud vabast turumajandusest ja nägid seda isereguleeriva süsteemina. Nad uskusid, et kunst ja kirjandus peaksid olema omapäi ja kui ellu ei jää, siis tehku parem midagi muud. See on täiesti vale vaatenurk. Brodski rääkis 1970ndatel ameerika tudengitele: „Kurjus armastab suuri arve. Kuri armastab end suurte arvude taha peita.” Lätis pole aga suured arvud võimalikud.

Kirjandus ja raamatute kirjastamine on Läti suurim loomemajanduse valdkond, aga põhineb peamiselt kirjastajate ja kirjanike entusiasmil. 2008. aastal, kui Lätisse jõudis majanduskriis, kärbiti kõigepealt kultuuri eelarvet. Kultuuripealinna sihtasutuse eelarvet vähendati 70 %. Eelmise aasta alguses avastasime, et riigieelarve raamatute ostmiseks raamatukogudele oli uskumatu: 4000 latti aastas – samas kui Eestis oli see eelarverida rohkem kui 1 000 000 latti. Kui Eestis oli kirjanduse populariseerimise eelarve 2010. aastal oli 80 000 eurot, siis Lätis kõigest 14 000 eurot.

Kui püüame sellest oma valitsusele märku anda, siis palutakse meil mitte tuua näiteks Eestit, sest see olevat poliitiliselt ebaõige. Mõistnud, et Läti raamatukirjastamine on ohus, ühinesid Läti kirjanikud ja otsustasid, et tuleb muuta riigijuhtide suhtumist kirjanduse ja kultuuri finantseerimisse laiemalt. See on olnud üsna „verine” võitlus rohkete artiklite ja kohtumistega parlamendis. Kirjanikel tuli kogeda avalikus diskussioonis kurje anonüümseid kommentaare ja paljusid kirjanikke ähvardati väljapressimisega. Tegime lobitööd parlamendis. Olen kindel, et pole olemas väikesi riike ega ka väikesi keeli, on vaid väikesed inimesed, kes mõtlevad väikselt. See on suurim probleem.

Küsisime poliitikutelt kirjanikele stipendiume ja auhindu, raamatukogudele ja koolidele raamatute hankimiseks vahendeid, kirjandusajakirja finantseerimist, välismaal raamatute tõlkimise ja avaldamise toetamist, lastele kirjandusprogrammide tutvustamist ja kirjanikele sotsiaalset kaitset.

Lõime professionaalsete kirjanike sihtasutuse ja Läti president Andris Bērziņš nõustus olema sihtasutuse patroon. Korraldame ettelugemisi rikastele ettevõtetele ja inimestele ning kogume kirjanike toetuseks raha. Plaanime sel aastal välja anda 10 000 dollarit käsikirja lõpetamiseks ühele kirjanikule, et ta vähemalt üks aasta ei peaks tööle minema ja saaks professionaalselt töötada kõrge kvaliteediga teose kallal. Lätis puudub kirjanikel sotsiaalne kaitse, kuigi Läti ametlikus ametite loendis on kirjaniku amet olemas. Tuleb välja, et vahel on oluline poliitikutega otse suhelda.

Johan Unenge, Rootsi: Lapsed loevad väga palju internetis, aga peamiselt seda, mida teised noored neile kirjutavad. Täiesti võimalik on olukord, kus vanem küsib lapselt, mis raamatut ta viimati luges, ning laps uurib seepeale: „Kas Facebook läheb arvesse?”. Praegu võib metrooga sõites märgata inimesi peamiselt oma nutitelefone sirvimas.

Poiste lugemus Rootsis on kõige kehvem. Rootsi lastel olid PISA testis head tulemused, nüüd on need keskmised. Paljud poisid ei saa enam keerulise teksti lugemisega hakkama ja jõuavad sel moel ometi keskkooli välja. Kui lõpetad lugemise, ei huvita sind enam, mis ühiskonnas toimub. Sa lood hoopis oma ühiskonna internetti. Kuulsa Rootsi jalgpalluri Slatan Ibrahimovići biograafia pani aga õnneks paljud poisid raamatut lugema.

Lapsevanemad peaksid rohkem lugema nii, et lapsed neid ka lugemas näevad. Kümne aastaga on vanemad vähem oma lastele ette lugema hakanud, nad annavad neile hoopis DVD vaadata. Rootsis on palju vanemaid, kes on seotud oma laste spordiharrastusega. Nad viivad oma lapsi trennidesse ja saadavad neid võistlustel. Paljudel vanematel kulub kaheksa tundi nädalas oma laste spordiharrastuse toetamisele. Kui nad kas või tunni sellest ajast pühendaksid lugemisele või lapse lugemise analüüsimisele, oleks see suurepärane.

Lapsed ütlesid, et arvutimängude puhul on parim see, et neid saab koos sõpradega mängida. Seega – ka lugemine peaks olema ehk sotsiaalsem kogemus. Lugemine teeb uudishimulikuks, empaatiliseks, mõtlemise kriitilisemaks ja ühiskonnale orienteerituks ning parandab analüüsivõimet.

Paljud õpetajadki loevad ainult kaks raamatut aastas ja seega pole nad sageli head lugemise ja raamatute propageerijad. Pooles Rootsi koolidest puudub kooliraamatukogu. Tahvelarvutid asendavad juba paljudes koolides raamatuid. Põhja-Iirimaal aga antakse vastsündinutele tasuta kaasa raamatute stardipakk.

Soovitan muide kõigile riikidele, et neil oleks oma lugemise saadik, nii nagu Rootsis.

Laimantas Jonušys, Leedu: Leedu kirjandusel läheb Leedus hästi, kuigi Leedus puuduvad kirjandusauhinnad. 2011. aastal ilmus Leedus 1256 raamatut, nendest 86 sai osalist toetust riigilt, täiskasvanutele ilmus 908 ja lastele 348 teost. Väliskirjandusest loevad leedukad kõige rohkem angloameerika kirjandust.

Umbes 500 000 leedulast on emigreerunud lääneriikidesse pärast Leedu ühinemist Euroopa Liiduga. Nii et osa rahvuslikust kirjandusest kirjutatakse välismaal. See pole midagi uut, sest pärast Teist maailmasõda kirjutasid samuti parimad raamatud emigrandid ja need avaldati välismaal, peamiselt Ameerika Ühendriikides.

Kirjanduse ja Folkloori Instituut koostab Vilniuse raamatumessi 12 kõige loomingulisema raamatu nimekirja. Antakse välja ka aasta raamatu auhinnad seitsmes kategoorias. Peamiselt kirjanikud ja kirjanduskriitikud valivad viis parimat raamatut igas kategoorias ja paari kuu jooksul saab rahvas oma lemmiku hääletada. Meedia kajastab aasta raamatu valimist laialdaselt. Märtsi bestsellerite esikümnes on esikohal leedu kirjanik Alvydas š lepikas, ka 5.–7. koht kuulusid leedu kirjanikele.

Hrafn Andrés Harðarson, Island: Minu noorusajal oli võimalik transistorraadioga tabada Ameerika sõjaväeraadio sagedust ning Luxembourg’i raadiot, mis pommitas meid sel ajal biitlite ja briti popmuusikaga. 1960ndate noored õppisid tänu sellele inglise keelt ning kuulsid erinevaid muusikastiile nagu jazzi ja rock`n`roll’i. Tänapäeval kasutatakse nutitelefone ja tahvelarvuteid ning transistorid ei ole enam teema.

Töötan raamatukogus 1968. aastast. Islandi raamatukogud ei laenuta veel e-raamatuid. Noored islandlased armastavad aga lugeda inglise keeles e-raamatuid. Islandil antakse juba praegu koolides lastele tahvelarvutid, et nad teeksid nendega oma koolitöid. Mõned Islandi poliitilised parteid on lisanud oma valimislubadustesse kõigile koolilastele tahvelarvutite jagamise.

Lennujaamade raamatupoodides leiab kõikjal ikka neidsamu raamatuid. Meil on õnneks ikka veel alles Project Gutenberg kogu oma mitmekesisuses, seal saab tasuta raamatuid lugeda. Olen proovinud lugemiseks erinevaid meediume, kuid usun ikka paberraamatutesse. Lugemine on kasulik tervisele, lugemine võiks olla nagu sport.

Silje Riise Næss, Norra: Islandlased loevad maailmas kõige rohkem, norrakad on teisel kohal. Norralased armastavad väga lugeda. Üle 40 % inimestest loeb meil rohkem kui kümme raamatut aastas. Norras on ka hea raamatukogusüsteem, nii et kõik, kes lugeda tahavad, saavad seda ka vabalt teha.

Kirjandusmessidel räägitakse „Põhjamaade cool’ist”. Jah, see on olemas ning ka norralased armastavad oma kirjanike teoseid lugeda, eriti kuulsaid Põhjamaade kriminullide autoreid. Norra jagab oma kirjanikele stipendiume ja toetab tõlkijaid. Meie raamatutel on üsna kõrged kindlaks määratud hinnad, kuid norralased siiski saavad neid endale lubada. Riik ostab ka raamatuid, et jagada need laiali avalikesse raamatukogudesse. Norra kolm kõige suuremat kirjastust on Cappelen Damm (21%), Gyldendal (17%) ja Aschehoug (13%).

Oslo Kirjanduse Maja avati 2007. aastal. Meid toetab Sõnavabaduse Sihtasutus. Laenasime idee sakslastelt, kes avasid oma kirjanduslikud majad juba 1980ndatel. Oslo maja on võluv ja ruumikas hoone kohviku ja raamatupoega, asub täpselt kuningalossi taga. Esimese nädalaga külastas Kirjanduse Maja 26 000 inimest, aastas on külastajaid umbes 260 000. Oleme avatud kella kaheksast hommikul kuni hilisõhtuni.

Oslo Kirjanduse Maja on avalik areen väitlusteks, vabaks eneseväljenduseks ning suhtluseks. Seda maja kasutavad kohtumiskohana paljud parteid, mittetulundusühingud, kultuuriorganisatsioonid jms. Majas on alati palju rahvast, kõrghooajal külastab maja 1000 inimest päevas.

Jan Kaus, Eesti: Eesti kuulub nende riikide hulka, mille vaimset palet mõjutab siiani paarikümne aasta tagune järsk üleminek ühest poliitilisest ruumist teise, kiire iseseisvumine ja hoogne liikumine kommunistlikust režiimist kapitalistlikkusse elukorraldusse. Kirjanik Jaan Kaplinski on öelnud, et kui varem polnud inimestel raha ja oli aega, siis nüüd iseseisvas Eestis on vastupidi. Kui nõukogude ühiskonnas oli esiplaanil kuulamine, siis turumajanduslikus ühiskonnas on esiplaanil nägemine. Kui nõukogude ühiskonnas tuli mõjukal inimesel end õigel moel kuuldavaks teha, siis turumajanduslikus ühiskonnas seostub edukus just nähtavusega.

Viimaste aastate Eesti kirjakultuuris võib näha minakirjutuse esiletõusu, mis väljendub kas või autobiograafiliste raamatute tohutus populaarsuses. Sellise kirjanduse suur osakaal on omal moel tähenduslik. Ka raamatud on sageli allutatud nägemise diktaadile: tähtis pole, mida ja kuidas öeldakse, vaid et mina pidevalt häält teeks. Raamat ei ole enam eesmärk, vaid vahend.

Olukord, kus inimene peab ennast nähtaval olemisega kuuldavaks tegema, pole paljudele kirjanikele ilmselt sobiv. Ma ei taha väita, et kirjanike seas pole individualiste või edevaid inimesi. Eestis on kõige edukam kunstivorm aga teater.

Taasiseseisvunud Eesti esimene president oli kirjanik. Äsja tähistati 25 aasta möödumist Eesti taasiseseisvumise ühest kõike märgilisemast sündmusest, loomeliitude ühispleenumist. Ajaleht Postimees pühendas sellele kaks lehekülge. Seal oli ära toodud ka üksteist tsitaati toonastest ettekannetest, üheksa neist kuulus kirjanikele. Selle valguses loobitakse praeguse põlvkonna kirjanikke retooriliste küsimustega: Kus on teie loomeliitude pleenum? Kuhu jääb teie ühiskondlik kogupauk? Miks pole kirjanike hääl avalikus ruumis enam kesksel kohal?

Kas tõsiasi, et kirjandust ei tajuta praegusel ajal keskse ühiskondliku praktikana, on probleem? Kirjandus on otseselt seotud kuulamisega, lugeja peab kuulama, kuidas raamat temaga räägib. Kuulamine teostub alles siis, kui on piisavalt aega. Ajastu mentaliteet surub peale üha kiiremat tempot; kirjandus püüab aga aega aeglustada. Hea kirjandus mõistab meid aega mõistma ja võtma. Kirjandus püüab aega aeglustada, astuda ajavoolust kõrvale, et me ennast selles ajas paremini näeksime ja tähele paneksime. Aeg on kirjanduse parim hindaja.

Mõned mõtted foorumi lõpparutelust

Johan arvab, et koomiksid on hea algus, et lapsed üldse lugema hakkaksid.

Hrafn usub, et lugemine stimuleerib aju tegelema keeruliste küsimustega ja pikendab seega eluiga.

Katarina jutustab loo sellest, kuidas ta keskkoolis kirjandust õpetas ja sundis lapsi „Hamletit” lugema. Üks tüdruk oli aga „Hamletist” vaimustuses ja arvas, et see on nagu „Lõvikuningas”, ainult et parem.

Jan muretseb, et probleem on see, kui kurb lugu saab õnneliku lõpu.

Liana leiab, et kunagi pole liiga hilja inimeseks saada. Kui loed lapsena piisavalt raamatuid, siis oled võimeline end kellegi teisena ette kujutama ka tulevikus. Inimkonna tulevik on parem, kui igaüks on võimeline end ka teise inimese või looma nahas ette kujutama.

Laimantas arutleb, et kui meie keel on lihtsustatud nagu SMS, siis on meie meeled samuti lihtsustatud ja piiratud.

Liana lisab, et lugemine on elustiil. Aeglase lugemisega käib koos aeglane elustiil, mida saavad lubada endale kultuuriliselt rikkad ühiskonnad.

Hrafni arvates pannakse Islandil laps liiga kergekäeliselt teleka ette istuma. Lapsed aga peavadki mõnevõrra igavlema, selleks et raamatukokku jõuda.

Søren soovitab kirjanduskriitikuna mitte lugeda keskpäraseid raamatuid. Ta ohkab ja loodab, et leidub vanemaid, kes panevad laste ette lauale raamatuid, mis neid endid on sügavalt mõjutanud.

Johan mõtleb, et raamatukogud peaksid tegema tihedat koostööd spordiorganisatsioonidega.

Silje on veendunud, et kirjanikud peaksid olema nähtavad näiteks jutusaadetes ja kirjanduse üle peaks arutlema ühiskonnas laiemalt.

Katarina paneb ette: „Olge valvsad, milliseid poliitikuid te valite. Kõik me peaksime rohkem lugema avalikult ja teiste nähes ning jätma oma raamatud lohakalt vedelema, et keegi teine saaks need leida. Ja kui raamatud on teie kirg, siis ka rääkige neist kirglikult!”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming