Kirjandusfestivalidest meil ja mujal

 

Jürgen Rooste ja Jan Kaus vestlevad kirjandusfestivalide tegemisest ja külastamisest.

Jürgen Rooste: Teinekord on tunne, et kõige ilusa ja imelise ülesehitamise võimalus libiseb meist (Eestis) kuidagi mööda, juba saame ta käeulatusse, aga siis jääb miskit puudu… Muidugi, tegelikult leiab praegu aset mitu kirjandusfestivali: Põhjamaade luulefestival, “Prima vista” Tartus, “Sotsia” Tallinnas, Betti Alveri luulepäevad, mis on tähtis laeng noortele, ja Viljandis luuleööpäev kord aastas. Üht-teist suurema- või väiksemakaliibrilist veel. Aga keeruline on teha midagi põhimõttelist ja põhjalikku, kui korraldajaid on näpuotsaga ja nad teevad seda kõigi muude tööde kõrvalt ning suuresti ka puhtast entusiasmist (mis on muidugi mõne särava idee teostamiseks parim relv). Sellisena peab neid sündmusi muidugi kiitma, ent kui Rotterdamis toimus 16.–22. juunini kolmekümne kaheksandat korda festival “Poetry International”, mis tänavu oli pühendatud teemale “Poetry, lunacy & melancholy”, meenus mulle jälle see Euroopa kogemus, millele meie veel institutsionaalset ja finantstuge leidnud pole. Nimelt korraldab seda üritust üks MTÜ, millel aastaringselt palgal grupp projektijuhte (pakun, et kümmekond inimest), ning nende töö ongi aasta aega ette valmistada toda suurt festivali ning veel üht lastekirjandusüritust. Neid toetavad peaasjalikult nii riik kui ka linn, ent veidi abi on saadud ka erasektori sponsoreilt.

Kuna viimastel nädalatel/kuudel räägitakse usinalt Eesti majanduse “pehmest langusest”, pean ma küsima: kui nüüd finantsstruktuurid stabiilsuse saavutamise nimel rõhuvad tarbimise/raiskamise vähendamisele ning toetavad siirdumist senisest konservatiivsemale eelarvepoliitikale, siis mil õitsva majanduskasvu tingimustes ja Euroopa eesrinnas viibides ei suutnud me selletaolist üritust tekitada ning talle katust pakkuvat organisatsiooni leida või – veel parem – eraldi MTÜd luua, täpsemini, selleks riigilt ja mõnelt asjast huvitatud linnalt piisavalt tuge leida, kuidas teeme seda ajal, kui võimalikke kulutusi kärpima hakatakse? Ilmselge ju, et kultuuripoliitika POLE SENI OLNUD Eesti Vabariigi prioriteet.

 

Jan Kaus: Just neis kultuurielu korraldamise asjaoludes väljendub Eesti turumajanduse ja kogu ühiskonna noorus. Nagu sa ütlesid – Rotterdami üritus toimus kolmekümne kaheksandat korda. Põhjamaade luulefestival, “Prima vista” ja “Sotsia” on kõik kestnud vähem kui kümme aastat. Igatahes mitte üle kümne korra.

Esimene siinsete ja piiritaguste kirjandusfestivalide kõrvutamisel tekkiv mõte kõlab lihtsalt: polegi justkui paljut võrrelda, mastaabid jäävad erinevaks. Minu viimane piiritagune festivalikogemus pärineb Lahti külje alt Mukkulast, kus käisime koos Hasso Krulliga. Sealne kirjandussündmus on juba aastakümneid vana ning selle aasta väliskülaliste nimekiri äratas aukartust mitte ainult tänu tuntud kutsututele nagu Alessandro Baricco või Andrei Kurkov, vaid just oma mastaapidega. Oskan meil toimuvatest võrrelda eelkõige Põhjamaade luulefestivaliga, mille korraldamise juures olen viibinud. Sellega seoses on arutatud, kas haaret peaks senisest veelgi laiendama – Skandinaaviast ja Baltimaadest kaugemale. Kuid kui võrrelda Lahtiga, kuhu kogunes häid kirjanikke muu hulgas ka Tšaadist, Nepalist, Botswanast, Haitilt, siis ei ole mastaabi erinevust raske märgata.

Kusjuures, Põhjamaade luulefestivali on siiani alati korraldatud “võõraste” majanduslike ressurssidega, tänu Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti büroo inimeste pealehakkamisele on sellise haardega asi üldse võimalikuks osutunud. Kuna nimetatud organisatsiooni huvi Eesti vastu kuuldavasti taandub, on luulefestivali tulevik küsitav, sõltudes kohalikest ressurssidest. Olen mitu korda öelnud, et sellises olukorras võiks “Põhjamaad” festivali nimes sujuvalt asenduda “Euroopaga” ning riigi ja linna mastaabis marginaalne rahaline toetus tagaks selle, et Tallinn ja Eesti püsiksid hästi rahvusvahelisel kirjanduskaardil. Olgu, seda ei anna üheselt mõõta, kuid tundus, et Lahtis oldi asjast ammu aru saadud. Näiteks linna vastuvõtul pidas linnapea pika ja huvitav küll, lennuka ingliskeelse kõne (mida ta ei lugenud paberilt maha), öeldes korduvalt, et Mukkula festival on osa Lahti identiteedist. Ma ei kujuta sarnast mudelit Tallinnas (veel?) ette.

Ei saa öelda, et mul poleks selles osas illusioone, kuid need näevad välja nagu de Chirico maalid. Siiski, loodetavasti on võimalik büro(o)kraatlikus mõtteviisis kultuuri käsitlemist üha rohkem nihutada – Tallinn toetas selle aasta luulefestivali juba märkimisväärse summaga.

Aga vaataks asja ka teise nurga alt. Kuidas sa tunned, kas kirjanikule on selliseid festivale vaja? Mida andis sulle näiteks Rotterdamis käik?

 

J.R.: Esiteks ei arene, ei muutu miski, kui sa ei leia väljastpoolt (sest inimene ega ka ühe tänapäevase riigi/keeleruumi kultuurisüsteem pole suletud, iseeneses arenev, solipsistlik asi, või iseend programmeeriv arvuti) kas enesele tuge ja kinnitust või siis uusi laineid, inspiratsiooni. Sellised kontaktid, kõnelemised, kuulamised on korvamatud, vähemasti mulle: kus mujal, kui mitte Rotterdamis võinuks ma kuulda hetke säravamaid Gruusia luuletajaid? Mil Eestil on Gruusiaga küll praegu igatpidi väga tihedad suhted seoses nende ajalootuulte pöördumisega (ja ühise lähiminevikuga), ei kontaktu me just tihedasti kirjanduslisel väljal (vähemasti on lootust seda ehk tuleval aastal “Sotsial” teha). Tõesti: ka Rotterdami visioon ulatus ilma servast teise, oli globaalne, võiks öelda, et programmis olid esindatud isegi omavahel sõjajalal rahvaste poeedid. Kui Iraagi luuletaja Sargon Boulus luges teksti sõjarditest peremeestest (tekst ise kandis poliitilise luule taaka, ei olnud mitte suurepärane poees, vaid oluline avaldus oma regiooni sotsiaalselt mõtlejalt), kes tema maale tunginud, sain saalis istudes ühel hetkel aru, et suures plaanis mõtleb ta ju ka mind, järgmist esinejat, eestlast, peremeeste truud liitlast…Vaevalt et see korraldajail galaõhtut plaanides nii mõeldud oli, aga sellist kultuuride kohtumist/kollisiooni ei näe meil naljalt (näiteid säält leidnuks veelgi).

Jah, see on väga lihtne, pääle elu enese pole paremat kirjanduse/luule allikat kui kõik too kaunis ja kirjutatu või lausutu – maailma keelte laulud ja poeesid.

Lisaks tunnetasid sääl poeedina igal hetkel toda respekti ja tähelepanu, mida meie korraldajate tillukesed väed lihtsalt ei suuda tagada: pea igal hommikul leidsid ukse vahelt kirja päeva kohtumiste, prooviaegade ja esinemiste kavaga, poeetidele oli avatud oma n-ö päevakeskus, kus tasuta söögid-joogid, arvutikasutamisvõimalus, oma postkast, kõik kontorivõimalused ja õdus olemine/jutuajamisruum teiste kirjanikega. Ole sa või hulkuv peni või prükikastikõuts, mõni hetk tahad ka saada koort ja pai nagu kuninga kass või pekingi palee-elukas. Muidugi, Eesti luuletajale on see ju paha: nõnda võib tekkida ekslik tunne, et äkki oledki keele säilitaja ja arendajana ära teeninud veidi respekti ja raha (ma ei räägi säälsetest esinemistasudest üldse) ja sind võib haarata rahutus ning hakkadki nõudma midagi, millele Eesti Vabariigis muidugi mingit alust pole. Siin elavad poliitikud-ärimehedki ju viletsasti vaese mehe kombel… (Kus on need Underi igatsetud irooniamärgid?). Kivisildnik, kogu oma meediaarrogantsis, mis sageli takistab asjameestel ta kuulamist, räägib neis asjus ikka omajagu tõtt.

Ent kõige selle taustal või tagajärjel hakkan mõtlema me kirjanduse tänini suurimast rahvusvahelisest projektist, sügisesest Göteborgi raamatulaadast (vabandust, messist), kus Eesti peakülalisena üles astub. See on esimene sellistes mõõtmetes invasiooniprojekt me kirjandusele, ehk pääle kunagist Eesti kultuuridekaadi Moskvas, mis iseloomult oli muidugi pseudoprojekt, propagandaratta vesi – toimus katseklaasitingimusis, herbaariumivalguses. Göteborgi projekti jaoks on leitud inimeste rühm, kes asju ajanud juba üle aasta (ettevalmistavalt, pinda sondeerivalt veel palju kauemgi), ning tehtud koostööd mitte ainult me riiklike struktuuride ja rahajagamise institutsioonidega vaid ka Rootsi kirjastajate-korraldajatega. Arvatavasti on selle ürituse tähtsus suurem, kui me praegu hoomame, ja kuulujutud-kriitikakähvatused Göteborgi ümber samuti eestlaslikult ärevad. Ma arvan, et programmile, kus esindet kirjanikke ja mõtlejaid Andres Ehinist Peeter Sauterini, Jaan Kaplinskist fs-ini, Mart Laarist Elo Viidinguni, Doris Karevast Berk Vaherini jne, on raske ette heita esinduslikkuse puudumist või kitsarinnalisust või kambavaimukesksust, aga olgu, see seks. Igatahes võiks sellest korralduskogemusest, asjade praktilisest käigust inspireeruda ka mastaapsemate kirjandusürituste korraldamisel laiemalt. Mis on see praktika, mida see meile praegu annab ning milliseid nõrku kohti me asjaajamises/mõtlemises nõnda suurt asja tehes on seni märgatud?

 

J. K.: Praktika? Võib-olla siis see, et ütlusse “Julge hundi rind on rasvane” peab suhtuma kui julge hunt…?

Ei teagi veel, kas oskaks praeguses faasis osutada nõrkustele, kuna Göteborgi minek on veel ees. Teisalt aga on siingi näha kaht olulist probleemi, mida oma vestluses ka enne riivasime: ressursside nappust. Nii inimressursi kui ka majanduslike ressursside osas. Mitmed inimesed on teinud omakasupüüdmatult tööd, ilma et neid kuidagi eriliselt tasustatud oleks (mis ei tähenda, et tasu oleks oodatud või nõutud). Seetõttu pean praeguste võimaluste piires seni tehtut vähemalt rahuldavaks. Alustagem kas või tõsiasjast, mille kohaselt on Göteborgi minekuga seoses ilmumas hulk eesti kirjandust rootsi keeles. Kolm romaani: Jaan Krossi “Paigallend”, Eeva Pargi “Lõks lõpmatuses”, Helga Nõu “Ood lastud rebasele”, hulganisti luulekogusid (alustades Marie Underist ja Betti Alverist, lõpetades Kalju Kruusa ja fs-iga); eesti lühiproosa antoloogia, kus on sees mitmed olulised autorid Krossist, Toometist ja Mihkelsonist kuni Kiviräha, Sauteri, Ehlvesti ja Heinsaareni välja. Lisaks veel mitmeid muid raamatuid, näiteks Imbi Paju “Tõrjutud mälestused” või lasteraamat “Isade unejutte”. Rootsindatud lasteraamatud ilmuvad ka Kristiina Kassilt ja Peeter Sauterilt – viimaselt muide “Laiskade laste raamat”, mille pärgamist kulka auhinnaga peab Jaak Urmet/Wimberg oma eelmise aasta lastekirjanduse ülevaates igati õigeks, lisades, et Sauter on sooritanud siinse lastekirjanduse keeles selle teosega kvalitatiivse hüppe. Niisiis ainuüksi ilukirjanduslike vahenduste nimekiri mõjub meeliülendavana. Tõlgete vääramatu fakt mõjub innustava avansina võimaluse eest Göteborgi minna. Ja veel – Göteborgi peakülalise “identiteedi” kujundamisel mängis olulist rolli osalus. Näiteks Eesti messiboksi ideed ei mõeldud ju välja mitte mõnes kontoris tellimustööna, vaid asjast huvitunud inimeste vabatahtlikus mõttevahetuses.

Göteborgi mastaabid võtavad seest õõnsaks küll. Kuid usun, et kuna juba praeguses faasis on sündmuse ettevalmistamisel osalenud niivõrd palju andekaid ja võimekaid inimesi, on meil head võimalused ehk ennast (s.t eesti kirjandust) senisest paremini kuuldavaks teha.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht