Kirjanduse vastupandamatu võlu

Krista Kaer

Hay-on-Wye’ kirjandusfestival Walesis NETIFOTO

Inglise kirjanik Jasper Fforde on loonud maailma, kus eksisteerib Walesi Sotsialistlik Vabariik, mille krimikroonikas räägitakse suurtest rahutustest Chichesteri linnas, sest sadakond neosürrealisti kogunes tähistama sürrealismi seadustamise neljandat aastapäeva ning neid ründas kivirahega mitusada rafaeliiti, kes ise sealjuures renessansi loosungeid karjusid, ning kus tänavanurgal putkas automaati kümnepennist pistes võib kuulata katkendit mõnest Shakespeare’i näidendist.  Kui ma mai lõpus end küll tänapäevasest Walesist leidsin, siis tundus sellegipoolest, et olen sattunud mingil kummalisel kombel mõnesse Fforde’i raamatusse. Meie sümpaatselt ekstsentrilise ööbimiskoha perenaine ilmus välja alles päev pärast meie saabumist, teatades, et oli käinud Shakespeare’i ajalookroonikate maratonetendusel Londonis, ning mitu päeva lakkamatult ladisevas vihmas liikusid tuhanded inimesed kannatlikult väikelinna Hay-on-Wye’ poole, et – ime küll – kuulata, kuidas kirjanikud oma raamatutest, suhtumistest ja üldse elust räägivad.

Hay-on-Wye’ festivali, mida sel aastal peeti juba kahekümne esimest korda, võib mõnes mõttes pidada suurte kirjandusfestivalide algatajaks ning tekkis see tegelikult festivali direktori Peter Florence’i ja tema isa entusiasmist. Tegu oli muidugi ka erakordselt sobiva paigaga, sest Hay oli juba enne festivali kuulus oma raamatupoodide poolest. Just sinna koondati ka kuuekümnendatel aastatel pärast Walesi söekaevanduste sulgemist kasutuseta jäänud raamatukogude raamatud ning hiljem hakkas pruugitud raamatutega kauplemine seal juba jõudsalt kosuma. Maaliline loodus meelitas ligi ka kirjarahvast ning haruldaste väljaannete otsijaid ning kuuldus Hayst kui raamatulinnast levis. Tänu Ann Alari visadusele õnnestus meil teha ka lühiintervjuu Peter Florence’i endaga ning tema sõnade kohaselt ei mõelnud nad alguses üldse publiku peale – peaasi oli kutsuda kohale suurepärased kirjanikud ning peeti loomulikuks, et inimesed neid kuulama tulevad. Arthur Miller, üks esimesi külalisi, oli küll kutse peale küsinud, kas Hay-on-Wye on mingi võileib või mis. Aga esinema ta tuli ja nüüd ilutseb tema tsitaat teiste hulgas Hay kõige suurema, 1300 inimest mahutava telgi ees.

Võiks öelda, et rohkem kui 20 aastat tagasi lasti pudelist välja džinn ning nüüd võib näiteks tutvuda Times Online’i abil Suurbritannia 30 parema kirjandusfestivaliga, rääkimata väiksematest kogunemistest ja üle maailma toimuvatest kirjanduspidudest. Hay festival on jäänud siiani üheks suuremaks ning sel aastal oli ürituste pääsmeid ostnud üle 140 000 inimese. Tüüpilist lugejat polnud seal kuidagi võimalik määratleda, sest publiku seas oli peaaegu võrdselt nii mehi kui naisi, keskealisi, vanu ja noori, tulid terved perekonnad väikeste lastega ega lasknud end heidutada ka lakkamatust vihmast ja tugevast tuulest. Ei tea, kas põhjuseks oli kirjanduse õilistav mõju, aga nii viisakat, heatujulist ja kannatlikku publikut pole ma kunagi varem näinud. Festivalipäevikust selgus, et järjekorras ettetrügimist esines vaid ühel korral – enne Salman Rushdie esinemist – ning kusagil polnud näha ühtki maha visatud paberitükki ega tühja pudelit, nagu ka ei hakanud silma ainsatki purjus inimest. 

Milles siis seisneb selliste festivalide võlu? Peter Florence ütles, et nad on algusest peale püüdnud pakkuda segu heast kirjandusest, ajaloost, teadusest ja poliitikast. Viimasel ajal on lisandunud ka kohtumised filmitegijatega, kuigi filme Hays ei näidata ning selles suunas ei kavatse korraldajad ka edasi minna. Teatud määral on lisandunud keskkonnaprobleemid. Festival on viimastel aastatel Hay linnakesest pisut eemale kolinud ja kõik kohtumised saavad teoks telkides, kuhu mahub 400–1300 inimest. Ja tühje kohti seal naljalt ei näe, pigem võib avastada, et kohtumine mõne kirjanikuga on publiku tungival soovil viidud üle suuremasse ruumi. Tavaliselt loeb kirjanik katkendi mõnest oma teosest ja siis järgneb vestlus. Päris lõpus saavad ka kuulajad küsimusi esitada. Peter Florence’i sõnul on erakordselt oluline leida õige inimene kirjanikuga vestlema, sest proosa ettelugemine ei pruugi alati kõige huvitavam olla. Vestlus võib aga kujuneda üsnagi intrigeerivaks. Kogu festival kestis kümme päeva ning sellel esinejate seas olid Jimmy Carter, Gore Vidal, kindral Sir Mike Jackson, Cherie Booth, Joanna Trollope, Julian Barnes, Asne Seierstad, Salman Rushdie, Hanif Kureishi, Fay Weldon, Louis de Bernières, Garri Kasparov, Meg Rosoff, Martin Amis, Orlando Figes, Ian McEwan, John Irving ja paljud teised. Lisaks proosakirjanikele lugesid oma loomingut luuletajad ning kuulsustega kõrvuti esinesid algajad kirjanikud, kes olid avaldanud oma esimese raamatu, ning ka neid oli kuulama tulnud arvukas publik. Eraldi programmid olid lastele.

Kogu seda programmi polnud muidugi võimalik kuulata, aga selle sisutihedusest sai aimu isegi seal veedetud kolme päevaga. Üha rohkem on hakatud rääkima sellest, et kirjanike sõna tähtsus on tänapäeva ühiskonnas kahanemas ja nad peaksid piirduma peamiselt meelelahutamisega. Ja et kirjaniku looming räägib enda eest – inimene selle taga pole oluline. Aga just seda elava inimese elavat sõna oligi Haysse kuulama tuldud. Hanif Kureishi esines üsnagi irooniliselt ja märkis, et inimesi huvitab, milline näeb välja tema kirjutuslaud ja millal ta oma akna lahti teeb, kuid publiku seast seda laadi küsimusi siiski ei esitatud. Pigem taheti kuulda kirjanike arvamust küsimustes, mis ka lugejaid huvitasid; mõnikord tulenesid need otse raamatutest, mõnikord mitte.

Julian Barnesi seni viimase raamatu „Pole midagi karta” („Nothing to be Frightened of”) teemaks on surm ja selle kirjutamise ajendiks surmahirm. Surm on olnud lääne ühiskonnas pikka ega tabuteema ning need vähesed raamatud, kus sellest on kõneldud, on ka suurt tähelepanu pälvinud. Oma raamatus räägib Barnes muu hulgas ka vanemate surmast, suhetest vennaga ja sellest, kuidas ta on alati surma kartnud. Väidetavalt mõjub oma hirmudest kirjutamine mõnikord ka teraapiana, kuid Barnes ütles, et temal raamat sellest vabaneda ei aidanud. Küsimusele, kas ta kardab suremise valu, vastas ta aga: „Mul ei oleks midagi suremise vastu, kui ma pärast seda surnud ei oleks”.

Kuigi inglise keelde tõlgitakse raamatuid suhteliselt vähe ning nende trükiarv pole kuigi suur, oli Norra vabakutselist ajakirjanikku Asne Seierstadi kuulama tulnud 1300 inimest. Ta rääkis peamiselt oma uuest raamatust „Groznõi ingel”. Juttu pole selles raamatus aga mitte ainult Groznõist, vaid kogu Tšetšeeniast, selle ajaloost, olevikust ja võimalikust tulevikust. Tšetšeeniasse pääses Seierstad kohalikuks naiseks maskeerituna ning seal nähtu ja inimestelt kuuldu moodustab raamatu põhiosa. Vestluses teda intervjueerinud Christopher Hitchensiga tuli juttu aga ka ajakirjaniku vastutusest ja sellest, kuidas mõjub sõjakolletes käimine ja kiretu pealtvaataja roll kirjanikule endale. 

Salman Rushdie, kelle eluga seotud seigad on kollase ajakirjanduse veergudel sageli tema loomingut varjutama kippunud, rääkis oma viimase romaani tagamaadest, rõhutades, et ta on eelkõige jutuvestja ning sellena tuleb teda ka võtta. Ajakirjanduses maalitud pildi ja laval pisut kohmetult ja häbelikult esineva kirjaniku erinevus oli jahmatavalt suur.

Need on ainult mõned killud Hays nähtust, kuid ühine oli nende juures telkides valitsev sõbralik õhkkond. Võib ju öelda, et lugejad lähevad kirjanikku kuulama ja saavad sellest mingi elamuse, aga mida saab niisugustest kohtumistest kirjanik, kui mitte arvestada kasti punast veini, millega Hays esinemiste eest tasutakse? Kirjanike endi sõnul vahetu kogemuse kohtumisest inimestega, kes on nende raamatuid lugenud. Need inimesed ei tule kohale selleks, et kirjanikku rünnata või kritiseerida – nad tulevad sellepärast, et raamatud on neile midagi andnud, neis mõtteid tekitanud või neid kuidagi puudutanud. Jeanette Winterson on ühes oma hiljutises artiklis öelnud: „Lõpuks, kui hulk inimesi, kellega sa ei ole kunagi kohtunud, on valmis istuma telgis ebamugavatel toolidel ja kuulama sinu kirjutatut, siis pole elu sugugi nii paha. Mulle, kes ma pean kogu kirjastamisprotsessi suurel määral pudelipostiks, on avastus, et pudel on lahti tehtud ja sõnumist aru saadud, tähtsam kui ükskõik milline hulk häid või halbu arvustusi”. Ja seda, kui tähtis on kirjanikele lugejaskond, võis Hays tajuda igal sammul. Võiks öelda, et tunda oli vastastikust lugupidamist: kokku olid tulnud inimesed, kelle jaoks kirjandus on elu lahutamatu osa.

Viimastel aastatel on Hay festival levinud ka teistesse maadesse peale Suurbritannia, selle harufestivalid on Hispaanias ja Brasiilias. Põhjamaadele tulemist kavas ei ole, sest Göteborgi raamatulaat on Rootsis peaaegu samalaadne nähtus. Festival on juurde saanud võimsaid sponsoreid, 2002. aastast on peasponsoriks Guardian.

Mul õnnestus Hay festivali külastada seoses „Walestoniaga”, Eesti kultuurifestivaliga Walesis, mille käigus tutvustatakse Walesis põhjalikult eesti kultuuri. Kirjanduse osakaal selles on aga paratamatult tagasihoidlik ja piirdub enamasti luulega.  Kas oleks võimalik, et see olukord muutuks? Kas eesti kirjanikku tuleks kuulama 1300 inimest?  Peter Florence vastas mu küsimusele, et miks mitte, vaja oleks lihtsalt väga head raamatut väga heas tõlkes. Ja ilmselt ka maailmas levivat kuulsust, et Eesti on huvitava kirjandusega maa ning sellest tasuks midagi teada. Üks ettevõtmine, mis sellele kaasa saaks aidata, oleks kirjandusfestival, kus kohtuksid välismaised tippkirjanikud Eesti kirjanikega ning lugejad tuleksid kuulama neid mõlemaid. Eesti pikast lugemistraditsioonist on palju räägitud, viimasel ajal on aga tihti isegi raamatuesitlustel esitlejaid rohkem kui kuulajaid. Meil on filmi- ja džässifestivalid, kus publiku vähesuse üle ei saa kuidagi kurta. Prima Vista Tartus hakkab vähehaaval hoogu sisse saama, aga rahvusvaheliseks seda veel nimetada ei saa. Mainekas rahvusvaheline kirjandusfestival ei looks  üksnes  eestlastele suurepärast võimalust kohtuda eri maade kirjanikega, vaid võimaldaks ka tutvustada eesti kirjandust mujal maailmas. Ja ma loodan tõesti, et ma näen kunagi ka Eestis pikki ja kannatlikke järjekordi kirjanike esinemispaikade juures.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming