Kirjanduse lava ja eluruum

Mathura

Tallinna kirjandusfestival „Head read”* 28. maist 1. juunini Kirjanik kirjutab, et lugeja saaks lugeda.Gus Van Sant, „Forresteri leidmine” Võib-olla on kohatu alustada kirjandusfestivali artiklit tsitaadiga filmist. Ent kui Gus Van Santi linaloo „Forresteri leidmine” („Finding Forrester”, 2000) nimitegelaselt, tunnustatud, ent eraklusse tõmbunud kirjanikult, küsitakse, miks ta enam avalikult üles ei astu, siis vastab ta, et kirjanik kirjutab selleks, et lugeja saaks lugeda. Ja ükskõik, kas selle seisukohaga nõustuda või mitte, on kirjandusfestivalist rääkides alustuseks ikkagi hea küsida, milleks seesugust üritust ülepea korraldada.

Iga festival on ise nägu. Eeskätt on ta oma korraldajate nägu. Ja korraldajate hulgas on küllap nii neid, kelle eesmärk on kirjandust populariseerida, kui ka neid, kes tahavad elavdada kultuuride ja kirjandustraditsioonide kontakte. Ja kindlasti on ka seesuguseid festivale (ja korraldajaid), kelle peamine siht on haarata võimalikult suuri masse või maha müüa võimalikult palju raamatuid. Ning siis on neid, kes ei ihka suurt enamat kui lihtsalt mõned head kirjanikud omavahel kokku tuua, et oleks olemas ka seesugune pidu, kus kirjanikud ise on peolised.
Tallinna kirjandusfestival „Head read” on oma sünnist saati – ja iga aastaga vist üha enam – rõhutanud väärtusena hubasust, kodusust ja lähedust. See on taotluslikult väike festival, vähemalt võrdluses maailma suurtega. Selleaastane uus lavakujundus Kirjanike Maja musta laega saalis rõhutas seda taotlust taas: toataimed, tugitoolid, tasase tapeediga sein ja mikrofonide peidetus lõid kõik kuulajale illusiooni, nagu oleks ta sattunud kellegi elutuppa, kus külaline puhub pererahvaga juttu. Tema on lihtsalt sattunud seda pealt nägema, on justkui juhuslikuks tunnistajaks millelegi isiklikule ja intiimsele. Ta on kuulaja, ent samal ajal peaaegu ka kaasosaline.
Samasugust lähedust ja intiimsust võis kogeda ka festivali esimesel päeval, luulekohvikuteks nimetatud lugemistel. Sealgi tekkis tunne pigem kooslusest või osadusest kui kuulajat ja esitajat lahutavast polaarsusest. Enamiku kohvikute ruumi väiksuse ning ka väiksemapoolse publiku tõttu oli siinne lähedusetunne vahest rohkemgi päris kui musta laega saali üritustel: kõik kohaletulnud olid siin sõna otseses mõttes üksteisele väga lähedal ja igaüks võis eriti selgelt tajuda oma olulisust tekkinud tervikus. Omamoodi uus leid oli Kloostri Aida pind, ruum, kus publiku huvi ja ärkvelolek muutuvad eriti kaalukaks. See on ruum, mis võib olla tühi ja külm, aga ühtlasi ruum, kus kohalolija ergas meel kõigest ümbritsevast hästi peegeldub. Just siin toimusid minu meelest ühelt poolt selleaastase festivali kõige poleemilisemad, aga ka heas mõttes küllastavamad sündmused, näiteks Jaan Kaplinski venekeelse luulekogu esitlus või Ben Okri mõttevahetus oma loomefilosoofia teemadel. (Andestatagu, et viimases väites ei ole ma ilmselt päriselt objektiivne.) Või miks mitte lisada loetellu ka John Burnside’i rohmakas hääl ja selle tundlik puudutus või Goran Simići kibe, valulik Sarajevo-luule. Kõik see kokku võiks olla linnavõimudele veel üheks tõukeks siinne ruum jäädavalt kultuuri valdusse jätta ning lõpetada kaalutlused, millist kasu üks või teine otsus selle paiga suhtes järgmistel valimistel lõikaks.
Kui eelöeldu kokku võtta, siis võiks ehk lihtsustatult öelda, et „Head read” üritas selgi aastal kirjanduse lavalt alla publiku sekka tuua – või oleks õigem öelda, et tõsta publiku kirjanike sekka lavale?
Luban siinkohal endale väikese vahemõtiskluse. Vahel on ikka naljaga pooleks räägitud, et üks luuletaja ei saagi eestlase meelest olla suurem asi töötegija, sest „luuletama” tähendab ju lihtsalt „midagi välja mõtlema”, et mitte öelda „kokku valetama”. Selle kõrval tundub üllatav, et teatrist rääkides seda laadi tögamist peaaegu kunagi ei kohta, olgu pealegi, et ega ka „näitlemine” ei tähenda (vähemalt vanas kõnepruugis) suurt muud kui millegi „teesklemist”. Õigupoolest kui nii enam-vähem sajanditaguseid teatritükke vaadata, siis võime näha, kuidas tänapäevases mõttes olid tollased etteasted sageli forsseeritud, üle mängitud. Ja ma ei tea, kas asjaolu taga, et näitlejaid nii palju ei siunata kui kirjanikke, on nende suurem nii-öelda rahvalikkus (õhtul astub lavalaudadele inimene, kes sulle teleris iga päev vorsti või telefonioperaatorit reklaamib) või hoopis see, et teater on iseenesest palju sotsiaalsem nähtus. See pole ainult teatrivaatamise, vaid ka enesenäitamise koht. Lugemine seevastu on privaatne tegevus.
Kirjandusfestival on seepärast mõnes mõttes kirjanduse lavastus. On lava (kui selline) ja lavaseade, on ka ettekandmisele tulev tekst või dialoog (mis on mõnigi kord ka ette kokku lepitud). Ja on ka publik kui passiivne pealtvaataja, kellest, nagu eespool kirjeldatud, püütakse teha näidendis osaleja. (Just nagu moodsale teatrile kohane.) Olen ise mõnegi maineka kirjandusfestivali korraldajate suust kuulnud, kuidas autorite valiku otsustab muu hulgas see, kui head suhtlejad (kui head etlejad) nad on. Üksi heast kirjandusloomest ja ettelugemisest heaks kirjandusfestivaliks ei piisa.
Ärge mõistke mind valesti – kirjandusfestivalide üks võlusid ongi see, et tekst saab hääle. Parimal juhul annab see kuulajale võimaluse aduda, et kirjandus on palju enamat kui raamatuleheküljele trükitud tekst. Kirjandus on elus asi ja tema elususe pant on sõna vägi – vägi, mille hääl valla päästab. Küsisin seepärast sel aastal endalt, kas kirjandusfestival kui nähtus ei ole mitte vastukaal paberile tardunud tekstile. Kas see ei ole mitte alateadlik (või minu poolest ka teadlik) naasmine kirjanduse juurte juurde –  pea alati on see olnud algusaegadel ju suuline? Kirjandusfestival ei ole seega mitte pelgalt kirjanduse populariseerimise või sellele eluõiguse võitmise küsimus. Vähemalt teatud määral on see küllap ka kirjanduse enese ellujäämise küsimus.

Ent tulen tagasi Tallinna festivali kodususe juurde. Näib, et „Head read” on teadlikult vastu seisnud oma laienemisele. Olgu, iga aastaga on festivali kavva küll midagi juurde tulnud, ent eufoorilist plahvatust pole seni toimunud. Ja ma arvan, et see on ainult hea. Maailmas on juba küllalt festivale, mis näitavad, kuidas liigne laienemine lõpuks tähelepanu kirjanduselt sootuks minema viib. Mõtlesin sel aastal aga ka seesuguse taotluse teisele poolele: festivali väiksuse eeldus on hoidumine liiga ulatuslikust kavast, ent ka liigsest  populaarsusest.  Mis kodususest ja hubasusest saab enam juttu olla, kui enam tuppa ei mahu ja ainult ukselävel kõrva teritad? Mulle tundub, et sellele tasub mõelda – isegi kui ühtki lahendust ei terenda.
Õigupoolest oli üks lahendus välja pakutud: Kirjanike Maja sissekäigu kohal helendas ekraan, mis tõi saalis toimuva otseülekandena tänavale. Ühtpidi on see hea lisavõimalus festivalist osa saada, teistpidi tundub mulle, et festivali osadustunnet selline „osalus” siiski ei asenda. Selleks, et loost päriselt osa saada, pead olema  loovestja kõrval. Võib-olla on ekraani väärtus seepärast pigem sümboolne – lasta kirjandus otseselt linnaruumi ja teadvustada tema olemasolu mujalgi kui raamatukaante vahel.
Tähelepanuväärne tundus mulle ka see, et eestikeelsed arutelud meie oma autorite ja kirjandusteoreetikute vahel osutusid mitmel puhul vaata et populaarsemaks kui mõnegi kauge väliskülalise ülesastumine. Ju siis on inimesele kõige olulisem tema vahetus kultuuriruumis toimuv ja võib-olla on see talle ka kõige kergemini mõistetav. Või ehk on ka pead tõstmas mingi uus varjatud ärkamisaeg, mis külvab uut ja värsket huvi meie oma mütoloogia ja ajaloo ning nende võimalike juurte ja taustade vastu.

Mida seekordselt festivalilt kaasa võtta? Eks igaüks võta seda, mille ära tundis. Inimese vastuvõtuvõime on niikuinii piiratud, nõnda et ega ma ei kujuta ette, et keegi kunagi kogu festivali otsast lõpuni „läbi istuks”. Usun, et head oli palju. Nautisin ise näiteks väga Timo Marani esinemist, mis lubas mul mõista, kuidas mõned omal ajal ajast mahajäänuks peetud tekstid võivad ajale tegelikult hoopis paremini vastu pidada kui nood, mis näivad esmapilgul nii teravad ja tabavad. Isiklikku sümpaatiat tundsin mõistagi ka Ben Okri mõttemaailma vastu – kas või siis, kui ta kohe alguses keeldus süüvimast sellesse, kes ta kunagi oli olnud, ning soovis, et kirjandusfestivale kasutataks võimalusena kohtuda autoriga sellisena, nagu ta hetkel on. Ent ma ei hakka kõiki külaskäinud kirjanikke üles lugema või nende teoseid ümber jutustama. Kel huvi, saab üles otsida nende raamatud ja jääda ootama autorite naasmist. Eks üks kirjandusfestivalide boonuseid olegi ju see, et see ärgitab tõlkijaid (ja kirjastajaid) väärt autoreid oma keelde (juurde) vahendama. Usun küll, et iga sel korral Tallinna väisanud kirjanik leidis endale vähemalt mõne uue huvilise. Ja see on juba iseenesest väärtus. Tegelikult usun –
või vähemasti loodan –, et festival kasvatas usku mitte ainult kirjandusse, vaid oma kutsumuse järgimisse paljude vastuolude kiuste; ei saanud ju näiteks ükski kolmest (!) sel aastal Tallinna külastanud Bookeri võitjast kuulutada, et teda saatis juba algusest peale vaid edu.

Kui nüüd korraks tulla eespool püstitatud küsimuse juurde kirjandusfestivalist kui lavastusest, siis tundub mulle esmatähtis see, kas lavastus saab juhatada kedagi millegi loomuliku ja lavastamatu juurde. Selleaastase „Heade ridade” näite varal vastan nii: ei saa. Elu juurde saab juhatada ainult elu ise. Inspiratsiooni ja vaimustust pole võimalik esile kutsuda kunstlike vahenditega. Ent parimat sorti lavastuse puhul võib juhtuda, et lavale astub Ootamatus ja sünnib midagi, mida keegi arvatagi poleks osanud, sünnib midagi palju enamat, kui keegi eales suudaks lavastada.

PS Nagu märkasite, polnud siin sõnagi „Heade ridade” ja „Prima vista” võrdluse kohta. Minu meelest polegi vajadust neid võrrelda: Tallinna mõnu on just see, et on olemas veel ka Tartu – ja vastupidi.

* Olen käänanud festivali pealkirja eestipäraselt põhjusel, et ma seda nõnda oma argises kõnepruugis kasutan. Austan igati pealkirja ingliskeelset sõnamängu ja vabandan ette kõigi ees, keda mu siinne keelekasutus riivab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming