Kirjanduse kolikamber:Vananevate naiste viga?

Toomas Liiv

 

Kõik vajub tasapisi aegade hämarusse, kõik hämardub, ähmastub, selles on aja olemus, see on paratamatus. See kehtib ka kirjutanud/kirjutavate daamide kohta. Kes haritud eestlastest ei teaks näiteks Marie Underit (1883 – 1980), eesti ühte tuntumat, samas ilusamatki luuletajat? Ent vähesed teavad tema luules esinevat surmatemaatikat, või kui teavadki, siis eelkõige seoses tema viimaste elukümnenditega. Vähesed tunnevad Underi sulest pärinevat ballaadi “Taevaminek” (1929) – täiuslikuks vormitud nägemust postmortaalsusest, siirdumisest teise dimensiooni, saabumisest paradiisi. Vähesed teavad midagi n-ö verisest, ekspressionistlikust, Vabadussõja-aegsest Underist luulekogus “Verivalla”. Ent just siin on luuletus pealkirjaga “Surm”, siin on “Surnute rongikäik”, siin on ka nimiluuletus, kus poetess kirjutab: “Surnute verised pärjad närtsivad mägede jalal, / Korjuste kollased kondid kurbuvad orgude varjus, / Kaarnatiib katuseks rinna pehastand talal, / Sorivad linde porised nokad huuli sinakais marjus.” (M. Under, Verivalla. Tallinn 1920, lk 6.)

Siin ta on – ehe inetuse esteetika isamaaliste lahingute taustal. Muuseas. Ka Albert Kivikas ei räägi Vabadussõja lõpul mingitest nimedest marmortahvlil, vaid paneb oma sõjanovellide kogumikule ülimalt “verise” pealkirja – “Verimust” (1920). Marmortahvlile hakatakse nimesid raiuma palju hiljem, 1930ndate aastate keskel, siis, kui lätlased Riia linnas oma surematu Vabadussamba valmis saavad. Ohmakad eestlased tahavad sellega veel 70 aastat hiljemgi hakkama saada (parem hilja kui mitte kunagi, ja loomulikult peab eestlaste tulevane postament lätlaste omast kõrgem tulema, ja ilmselt pannakse selle tippu Päts hobuse selga istuma, sest Viljandis Laidoner ju juba istub).

Ent jätkem see sõjasurma temaatika. Praeguse advendiaja küünlavalguses mõtelgem vaikuses Tallinna reaalkooli “Poisile” (1927, skulptor Ferdi Sannamees), mälestusmärgile, mis märgistab Vabadussõja ja vabaduse tähendust, eestlaste vastupanuvõitlust, nn Résistance’i, “verivallat” ja “verimusta” kümme korda võimsamalt kui tulevane tobe rajatis Vabaduse väljakul. Rääkigem millestki meeldivamast, rääkigem näiteks seksuaalsusest. Sest surmast luuletanud Under oli eelkõige ikkagi seksuaalne Under, Siuru-naine, mitme mehe keskkonnas kultiveeritud õis aastatest 1917 – 1919, naine, kes tollal kirjutas (kuri)kuulsad sonetiread: “Oh sukki neid, mis lõppeda ei taha! / Kuis otsib hingeldes mu põlev suu, / Et läheneks ju kord see võrratu / batist ja pitsivaht…/- – -/” Asja tuum on loomulikult pealkirjas “Sina ütled I”, s.t kaunis luuletajanna kujutleb end mehe rolli, hakkab n-ö meheks, püüab kujuteldava mehena iseennast kui reaalset naist seksuaalselt “saada”. See on ehe literatuurne transvestitia, androgüünika, seksuaalsuse erivorm, mida XX sajandi alguskümnendite eesti kirjanduse teatav osa (Johannes Aavik, Friedebert Tuglas) kõvasti kuulutas. Tollase seksuaalsuse-diskursuse põhilistest tegijatest oli näiteks Eduard Vilde vastupidisel, patriarhteetsel positsioonil ja käsitas naist (vahetusväärtusliku! rahalise!) naisena. Kusjuures Vildel oli vahetu Underi-kogemus olemas – väidetavalt oli ju just tema see härrasmees, kes XX sajandi alguses noorukese Mariega Kadriorus “kohtamas” käis.

Ent tulgem tagasi tormilisse Siuru aastasse 1917. Kes see kujuteldav Mariet-saav-mees reaalselt olla võis, ei ole selge. On ju arvatud Artur Adsoni, aga, jah… eks ta ole, et see pole selle kolikambrijutu teema. Lihtsalt – oli üks mees. Ning ennast (selleks üheks) meheks kujutlev Under hüüatab üsna soneti lõpul: “Las suubun sinusse, mu pehme pesa!” Naise füsioloogiat silmas pidades on poetess siin silmas pidanud suguühet, imaginaarselt seksuaalset vahekorda (mis võis ju reaalseltki teoks saada). Kolikambriliseks tegi Under selle luuletuse aga mõnikümmend aastat hiljem oma kunagist teksti ümber sõnastades, ja praegustest uusväljaannetest me neid seksuaalseid sõnu enam leida ei tohiks. Näiteks aastal 1984 Eesti NSVs ilmunud Underi-kogumikus ei ole enam mitte-lõppeda-tahtvaid-sukki, on vaid: “Ei või, ei nii sust lahkuda ei taha: / kuis ihkab hingeldes mu põlev suu / sind avastada, kaunilt varjatu / batistist, pitsivahust…/- – -/”. Ja siis see kunagine siurulikult lõpetav suubumine pehmesse pessa… sedagi ei ole enam! Kadunud! Selle asendab Teise maailmasõja järgne eksiil-Under väsinud (maskuliinse!) konstateerimisega: “Su saladusi otsimast ei väsi”. Tõepoolest. Undergi vananes, ja tegi kõigile vananevatele naistele tüüpilise vea: viskas oma elu ilusaimad erootilised värsid kolikambrisse, püüdis unustada oma kunagisi lõppematuid sukki. Jne. Nii see on, surm ja seks sageli kõrvuti. Seks seejuures kui orienteeritus surma unustamisele – aga kolikamber ootab ikkagi. Lõpp ei ole vaikus, vaid kolikamber.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht