Kirjanduse kolikamber:Väike viperus

Arne Merilai

  Lugesin 8. oktoobri Postimehe kultuuriküljelt uusboheemluse kontekstis heidetud granaati ja tüüpiline vaheliku vapustus keeras taas silmad pahupidi. Ehtne, erakordse üldistusjõuga, ajastule iseloomulik “kultuuripomm”! Et küsimus on metodoloogiline ja vaevalt isiklik, kajastan lühidalt.

Andekas noor näitleja Taavi Eelmaa refereerib nupukeses “Oluline on üleoleku veendumus” oma “nädala kultuurisündmusena” kellegi sõbra ümberjutustust Jaan Krossi novellist “Väike Vipper” (1981). Muidugi eksib ta, kuulujutu tasemele langedes, autori mõne olulise aktsendi vastu (Vipper ei olnud üliõpilane, vaid abiturient; prantslasest professor mitte ülikooli õppejõud, vaid gümnaasiumiõpetaja), kuid mitte see ei ole kõige olulisem. Kohmetama paneb sinisilmne hoiak, et tuttava referaadist jätkub kultuurikaifi saamiseks ja veel enam, avaliku kultuurifakti kuulutamiseks. Modernistlikus ilmas oleks enesestmõistetav, et enne tiražeeritud mõtteavaldust 30-leheline lühipala tunni-poolega ka ise läbi või üle loetakse, kuid ilmselt mitte enam “postmodernismis”. Koomiksist arvatakse jätkuvat. Suure kirjanduse lävel viib see paraku komistamise ja kukkumiseni.

Tuleb asuda klassikalist kirjandust ja Jaan Krossi “kaitsma”. Kui päris kirjanikul on õigus ka kiirustades luua (seda ei saa loomulikult väita Krossi uudisjutu kohta, risti vastupidi; võib-olla mõne teise teose suhtes, sest eks mootor tule soojas hoida ja palju tähtsam on ideede voog ning pildid), siis lugema peab seda endiselt vanaviisi süvenedes, kui ikka tõsimeeli soovitakse – eeldan, et siiski vaimus – “vanameistriga ühineda”.

Kahtlemata ei jaksa alati ka iga meistritööga kaasa minna, kuid vähemalt häiritus lihtsustatud lahendusest võiks olla mälus elav, et peatset tagasipöördumist ärgitada.

Hea novelli poeetikasse kuulub teatavasti puänt, kuigi tavajutustus seda sisaldama ei pea. Puänt pöörab senise tõlgenduse peapeale, mistõttu ühe loo asemel tekib vähemalt kaks: esimene pinnapealsem ja kitsam, teine tagamõtteline, vihjeline, kujundisügav. Sõber pidanuks ümber jutustama mõlemad lood, kompama ka teist, selgelt väljendamata laiemat tasandit, kahtlustama muude tähenduste kohalolu. Üldse – pala tulnuks lõpuni lugeda, et end selle esialgsest lummusest (või tõrkest mõnel vastupidisel juhul) vabastada kui võimalik lõksu sattunu. Nii Vipper kui tema nonšalantne kiusaja Monsieur Ledouté nimelt hukkuvad – esimene “keskpärasuse” ohvrina, teine natside kollaborandina Prantsuse tribunali otsusel. Järelikult viis ka niitšeaanlik “üleoleku veendumus” tupikusse, mitte ainult kohalik alaväärsustunne.

Kirjanik lõpetab novelli lausetega: “Esimesel hetkel rabas see mind väga. Pikkamööda hakkas see tunduma mõeldav, võimalik, ootuspärane. Nüüd tundub see mulle peaaegu möödapääsmatu.” Silmade avamise päev… Ei saa teksti ainult prima facie väärtuses võtta, Tuisu-Taavina, efektse power’iga kaasaminek võib olla (nii isiklik kui ajalooline) saatuslik viga, näib kirjanik sisendavat. Kuulub mängu hulka, et otse näpuga ei näidata, vaid lastakse sündmustel ise kõneleda, tegelastel välkvalguses avaneda, sõnavalikul lisaks pinnapealsele ka kõrgemat suhtumist ehk allteksti kanda – kui vähegi lugeda viitsida. See on ehe humanistlik jutt, kahtlemata klassiku parimaid, kus uimastav kõrgliiganauding vastandatakse tegelikule eetilisele äpardusele, verisele mõrvarajale. Piinlik küll, kuid kirjanik justnimelt seab kahtluse alla seesuguse mõttelaadiga ühinemise, hädaelitaarsuse. “Väike Vipper” kõlab nagu paragramm – “väike Hitler” – ja on seega väga suur!

Aiman, et kunstiga suhtlemise oskus ei ole meie esimene võõrkeel. Eskaleeruv vaimuelu vajab jätkuvalt tugevaid “kirjandusala juhatajaid”, klassikalise lugemisoskusega kirjandusõpetajaid. Liiga kärmelt saame aru ja viskame käest, mistõttu liiga vähe mõistame, kirjutab juhtumisi sealsamas lehenumbris Rein Raud. Ei taha olla paranoiline, kuid pealetükkivalt mahakiskuv eelhäälestus kipub üha enam valdama. Kõik näib juba ette teada olevat! Muidugi ei ole see hungveipinglus, kuid uut sügavust koos kohase lugemisvõimega jääme võib-olla veel kauaks pikisilmi ootama. Kas ei ole see siiski meie endi, mitte varase postmodernismi kui sellise häda?

Naised ja mehed, ärge mahtuge kivile; jätke jälgi, sisalikud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming