Kirjanduse kolikamber:Salga au

Toomas Liiv

  Kirjandus on keerukas asi ja seda võib mitut moodi liigitada. On krimkad, on naistekad, on poistekad jne. Aga kunagi olid olemas ka pioneerikad, s.t pioneerikirjandus toredatest ja vahvatest pioneeridest, nendest natukene vanematest kommunistlikest noortest, n-ö päris-kommunistidest ja siis veel igasugustest vaenlastest, kes paremates palades olid välismaa spioonid. Kolikambris ringi kolistades komistasin kogemata ühele tänaseks unustatud teosele, just seda ununema kippuvat pioneerivärki kirjeldavale Holger Puki (1920 – 1997) raamatule “Salga au” (1955), mis oli hästi täpselt määratud “kooliealiste nooremale ja keskmisele astmele”.

Astmed astmeteks, tänases Eestis on kõige tähtsamaks astmeks kuuldavasti palgaaste. Tegemist on Puki proosakogumikuga, milles on seitse juttu ilmekate pealkirjadega “Juhan hakkab elektrikuks”, “Nüüd on ema alati rõõmus”, “Siis, kui koolis liuvälja tehti”, “Sulev kasvatab julgust”, “Pinguta end, Vaike!”, “Salga au” ja “Võit jääb meile”. Ainuüksi neid pealkirju lugedes tekib imelik, minevikulõhnaline tunne. Ütleme kohe ära, et viimases jutustuses ongi tegemist Nõukogude Eestisse saadetud spiooniga, kel nimeks Georg Vester ja kes ilmselt oli väliseestlane. Mees visati langevarjuga lennukilt alla, ent spioneerida ta ilmselt suurt ei jõudnud, sest rahva abiga võetakse ta kinni. Georgi närususel pole piiri, vahelejäänult hakkab ta nõukogude jõustruktuuride ühe hallipäise töötajaga isegi n-ö diili tegema: “/- – -/ ma võin kommunistidele kasulik olla… Mul on andmeid, väga väärtuslikke andmeid lääneriikide kohta… nende sõjavägi… sõjatööstused…” Jõustruktuuride hallipäine esindaja aga kostab salakuulajale vastuseks: “Närune, isamaatu olevus! Valvur! Viige ta ära!“ (H. Pukk, Salga au. Tallinn 1955, lk 181). Jutustusest küll ei selgu, kuhu vahelejäänud spioon “ära” viiakse, ent see polegi ju tähtis. Tähtis on see, mis öeldud juba pealkirjas: võit jääb niikuinii ja igal juhul ju “meile”. Eks ta niimoodi vist oligi, aga enam ei ole.

Ent vaatame veel kõnesoleva pioneerika pealkirju. Näiteks avalugu – mingi Juhan hakkab elektrikuks! Tänases eesti keeles hakkaks ta euroopapäraselt kindlasti elektriasjanduse projektijuhiks/müügimeheks, aga isegi sellise nimetuse puhul jääks ilmselt too mütoloogiline Juhan anakronismiks. Tänases Eestis tahavad ju peaaegu kõik kas ärijuhiks või siis vähemalt nn modelliks saada, ja muidugi riigikogusse tahetakse ka saada. Aga pioneeriajastul oli elektriku amet au sees! Elektrik võis siis isegi ülemnõukogusse saada! Muuseas. Pukk kirjutab väga täpselt kunagise Juhani hingeelust: “Õppida? Õppigu! Temale aitab. Alatasa üks näägutamine. Küll salgajuht Rein, küll rühmanõukogu esimees Ilme, küll pinginaaber Heino: “Miks sul eesti keeles ei lähe, miks sa maateadust ei oska…” Ja siis veel pilkavad ja õrritavad: “Elektri-professor, elektri-tohter!” Ptüi!” (ibidem, lk 8). Elektriasjanduse müügimehe ametist unistav Juhan aga unistab pragmaatiliselt: “Aga oodaku! Ta veel näitab neile! Hakkab elektrikuks. Võib-olla tuleb kooligi, ronib trepiga lae alla, naksutab tangidega ja hüüab: “Hei, poiss, too mulle need käärid sealt akna pealt!” Ja see poiss on Rein. Ta tuleb vudinal ja ulatab käärid. Alles siis tunneb Juhan ära: “Ohoo, see oled sina, Rein! Kuidas tuupimine läheb?” ütleb ta kõrgelt trepilt alla ja naeratab õige veidi…” (ibidem, lk 8). Rein on ju selles jutustuses salgajuht, ülemus, komandör! Jah, siin on otse jüriparijõelikku mõistmist. Just niimoodi need pioneeridest poisid tollal mõtlesid. Kõige köitvam on siiski jutustus “Salga au”. See räägib pioneeridest pioneerilaagris. Kõik on tublid, aga, Priit ja Helmut teevad pahandusi: lõhuvad raadio ära, sest tahavad vaadata, “kuidas osad on ühendatud”, lasevad autol aku tühjaks. Ja mis kõige hullem – lähevad öösel tüdrukuid hirmutama… Lõpuks pannakse asjad siiski paika ja poiste tehnikahuvi leiab maskeraadiks valmistudes õige rakenduse. Asja tuum on aga juba pealkirjakski pandud salga aus. Salga au on kõige tähtsam! Salga au nimel tehakse ka koerad poisid korralikeks! Salk salgaks, see oli kunagi niisugune kõige väiksem organisatoorne ühik. Ent mis asi on au? Tänapäeval kõlab see sõna kuidagi õõnsalt, vanamoodsaltki. Kas tänapäeval on mõnel salgal, näiteks erakonnal, ka au? Jah, seal nad nüüd on… kes varastab, kes valetab, kes koperdab, kes on lihtsalt loll. Elektrikke nende seas kuuldavasti ei ole.

Tänast eestlust entsüklopeediliselt kokku võttev “Väike entsüklopeedia 2002” (2001) väidab igatahes märksõna “Au” (see kirjutatakse veel suure algustähega!) all, et see on “kulla sümbol”. Ongi kõik. Ei midagi muud. Sellest piisab. Kes julgeks siinkohal veel rääkida midagi mingist eetikast või koguni eetika kategooriatest?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming