Kirjanduse kolikamber:Purjusoleku silmapilk

Toomas Liiv

 

Kolm olevat kohtuseadus, ja ehkki kolikamber ei ole otseselt õigusemõistmisega seotud, on see põhimõtteliselt ometi teatava otsuse realiseerimise koht või vähemalt mingi otsustamise tagajärg. Seetõttu võiks saja-aastaseks saamist tähistava Noor-Eesti kohta veel kolmandat kordagi kolikambrivalguses kirjutada. Täpsemalt ? rühmituse surmast, ehkki see kõlab õõvastavalt. Ometi ? kõik, mis sünnib, peab ju surema. Iga algus kätkeb endas ka lõppu. Kuigi uuema eesti luule suurmees Artur Alliksaar on oma programmilises luuletuses ?Aeg? väitnud, et ?mis kord on alanud, lõppu sel pole? jne. Ent Alliksaar pole Gustav Suits, kes revolutsioonilisel aastal 1905 oma niisama programmilises tekstis ?Lõpp ja algus? nägi just lõpus millegi algust ja kes siis lõpu ning alguse vahelisel ?väraval? viibides kuulutas: ?Kas tunnete: väriseb maa! / Kas tunnete: kisendab veri!?.

Millega lõppes see poeetiline maavärin, millega vere kisendamine? Kus on 1830. aastail noorrahvusluse lipu all alanud Euroopa revolutsioonilise ?noorenemise? lõpp? Kus on nn. noorrahvusluse (vanadus)surm?

Vastus on vähemalt vormiliselt julm: lõpp on Noor-Bosnia liikumises ja 28. juunil 1914, mil noorbosnialane Gavrilo Princip tegi atentaadi Austria-Ungari troonipärijale Franz Ferdinandile. Mõni päev hiljem algas Esimene Maailmasõda, mis omakorda tõi kaasa Noor-Eesti sisulise lõpu. Suits kirjutas aastal 1915: ?Meie olime vaimustatud Lääne-Euroopa kultuurist, kuna Lääne-Euroopa röövrüütlite järeltulijad järjekindlalt praegust maailma prahvatust ette valmistasid. Meie kõnelesime mingisugusest erakondadest kõrgemale tõusmisest, kuna kogu inimkond kaheks suureks erakonnaks oli jagatud, kurnajateks ja kurnatavateks. Meie illusioonide kokkuvõtteks kujunes hüüdsõna: ?Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!? Saame nüüd eestlastena Euroopa mõrtsukalikust sõjast osa võtta.? (G. Suits. Vabaduse väraval. Tartu 2002, lk 70.)

Pangem tähele, et eeltoodus nimetab Noor-Eesti juht rühmituse kunagist eurooplasteks-saamise hüüdsõna illusioonide kokkuvõtteks. Seega ? nn Euroopa oli oma noorrahvuslikku missiooni innukalt alustavate nooreestlaste jaoks midagi illusoorset! Lääne-Euroopaga seoses meenuvad Suitsule aastal 1915 hoopis igiammused (saksa?) röövrüütlid! Enamgi veel. Minevikku vajunud revolutsiooniaastat iseloomustab ta kümme aastat hiljem: ?1905 oli üks neist noorte kirjanike ja kunstnike purjusoleku silmapilkudest, kus oleks tahtnud kaisutada kõiki Lääne-Euroopa aateid, kus end vennaks tundsid kõige noore, julge ja edasinäitavaga. Ma kõnelen oma kogemusest. Ma ei tea, kas tormijooksu rõõm minu esimestes kirjanduslikes katsetes kodanlik oli või proletaarne.? (Ibidem, lk 71.)

Muidugi on Noor-Eesti alguse käsitamine purjusolekuna meie, tänaste jaoks ootamatu. Kes siis suudaks Euroopat kujutleda alkoholina! Rüübata Euroopat?Teeme ühe pisikese pitsi Euroopat? Selline kujundlikkus mõjub ju rõvedana, selles on midagi labast, midagi huhuulikkugi. Sest kas ei kirjutanud Friedebert Tuglas oma 1914. aastal valminud novellis ?Popi ja Huhuu? just ahv Huhuu alkoholismi algusest: ?Ühel päeval leidis ta köögist väikese ankru ja veeretas tuppa. Ta pani kõrva veereva ankru vastu ja kuulatas, ? sees sulises. Ta nuusutas tapiauku, ? oli imeraske, magus ja uimastav lõhn. Siis kangutas ta tapi eest. Sellest päevast peale hakkas ta jooma.? (F. Tuglas, Kogutud teosed. 1. Tallinn 1986, lk 217.) Ilmselt teavad paljud, milline oli purjus Huhuu ja Popi lõpp: kostis hirmus plahvatus, Popi lendas vastu üht, Huhuu vastu teist seina ning maja vajus mürinal pooleks.

Tuglase Huhuu-sümboolika tundub igatahes mingil määral katvat Noor-Eestitki. Mis puutub aga Suitsu eeltoodud ülestunnistusse, siis annab see põhjust kõnelda temast kui ülimalt ausast inimesest. Arusaamine kurnamisest kui n-ö parteilisest protsessist, erakondlikust asjast, mis toimumiseks tarvitab nii kurnajaid kui ka kurnatavaid, räägib samuti eelkõige Suitsu analüütilisest, mõtlemisvõimelisest aususest. Eriti hinnatav on aga Noor-Eesti juhi kogemuslik, aposterioorne võime eristada kodanlikku rõõmu proletaarsest.

Samas on just aususe aspektist Noor-Eestile üks põhimõtteline etteheide: nad ei olnud ju esimesed nooreestlased, kuid seejuures kas ei teadnud või ei tahtnud oma otsestest eelkäijaist mitte midagi teada. Nad ei tahtnud tunnustada seda, mis oli enne neid tehtud. Ent eesti ärkamisaja juhtfiguure (Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson jt) kutsuti 1870. aastatel just nimelt nooreestlasteks. Taunivalt suhtusid Noor-Eesti liikmed nii Jannseni kui Kreutzwaldigi loomingusse, pastoritest-kirjameestest siis rääkimata. Seega ? silt ?Noor-Eesti? on kahtlemata üht võõramaist järjepidevust markeeriv brand. Eestimaises mõttes olid suitsulased ikkagi teatava rahvusliku positsiooni okupeerijad, usurpaatorid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming