Kirjanduse kolikamber:Laulupidu punaste nelkidega

Toomas Liiv

  Eestimaa suvi 2005 kogub üha ?tuure?, oleme vuramas otse südasuvve, ainult see paganama Venemaa loobib meile pidevalt kaikaid kodaratesse, nüüd tahab isegi oma allkirja piirilepingult tagasi võtta, et neil suvel ka midagi paremat teha ei ole, no ajab ikka ühe õige eestimehe vihale küll! Alati pole see siiski nii olnud. Teeme kolikambri ukse lahti ja otsime lugemiseks midagi positiivsemat, näe, ongi siin Johannes Semperi igati paslik romaan ?Punased nelgid? (1955), mis viib meid otse suvesündmustesse 65 aastat tagasi. Niisiis ? revolutsiooniline suvi 1940.

Saatuslikke asju on juba juhtunud ja juhtub veelgi, juhtub olulisi asju nii Euroopa kui Eestigi jaoks. Ka eesti kirjanikud on sellest, mis tollal juhtus, palju kirjutanud. Nii ka juunikommunist Semper oma ?Punastes nelkides?. Mõtleme end tema abil tagasi 1940. aasta 21. juunisse ja otse hommikuse Tallinna Vabaduse platsile. Meie tänases suves on seda üsnagi meeltülendav lugeda: ?Kell üheksa hommikul hakkasid undama pealinna vabrikute ja tehaste viled. Käitiste väravaist valgusid tänavale töölised oma vanade võitluslippudega. Nende kõrval eretasid uued, äsjavalmistatud lipukangad. Juba liikus südalinna poole Krulli paljukogenud, revolutsiooniliste traditsioonidega läbiimbunud tööliskond, sinnasamasse suundusid Volta, Puupapivabrik, Luther ja teised käitised. Ainult ?okolaadivabrikus tekkis töö seisma jätmisega raskusi: vabriku direktor oli oma vahelesegamisega suutnud oma töölisi ära hirmutada. Aga kui üle linna viled hüüdma hakkasid, olid aktiivsemad seltsimehed ka siin masinad seisma pannud, lipud rulliti lahti ja töölised ühinesid teiste südalinna poole marssivate rühmadega.? (J. Semper, Punased nelgid. Tallinn 1955, lk 352-353.)

Igale normaalsele nõukogude-eestlasele oli/on see kirjeldus tuttav, see kinnistab veel tänagi kunagise Nõukogude Eesti suvede ideoloogilist markeeritust. Muuseas. Ka praeguses Eesti Vabariigis on suve algus märgilise tähendusega ? 23. juunil on ju riiklikult sanktsioneeritud Võidupüha koos kohustusliku jaanitule labrakaga! Ent tagasi ?Punaste nelkide? abil 65 aasta tagusele Vabaduse platsile! Seal areneb ?sotsialistlik revolutsioon? täie hooga edasi. Puna-armeelasedki ilmuvad Semperi romaani lehekülgedele: ?Hinge kinni pidades kuulati Punaarmee esindaja tervitust. Puhkes määratu ovatsioon: igaüks teadis, kui palju rahvas võlgneb Punaarmee osade kohalviibimisele.? Edasi edeneb proletaarne ?asi? aga juba lauluga: ?Töölisnoored olid rahva hulgas laulutekste levitanud, ja niipea kui alustati ?Nüüd üles, keda needus rõhub?, laulsid kõik vaimustatult kaasa. Tundus, nagu ei kajaks laulule vastu üksnes kõrgete hoonete seinad, vaid ka pea kohal sinetav taevavõlv, ja nagu lööksid värisema kõigi puude lehed kuni üles Harju värava mäe iidsete pärnadeni…? (Ibidem, lk 355.)

See laulust värisevate puude lehtede all algav mäsu muutub aga üha dünaamilisemaks. Semperi juunitöölised marsivad Vabaduse platsilt üles Toompeale valitsust maha karjuma, sealt Pikka jalga mööda Pikale tänavale, kus hõisates ja käsi viibutades tervitatakse Nõukogude Liidu saatkonna maja rõdule ilmunud seltsimees ?danovit. Idanaabri kõrge esindaja kohalolekust innustunud demonstreerijad suunduvad nüüd Kadriorgu Konstantin Pätsu mõjutama ? ja tulebki mängu eestlaste identiteedi selgroo ? laulupeo motiiv. Nimelt ilmub ühest hooviväravast peas rätikut kohendav eideke, kes tahab teada, kuhu minnakse. Töölised vastavad, et minnakse Pätsile serenaadi tegema. Eideke ei saa esialgu asjast aru ja demonstreerijad täpsustavad: ?Lähme laulupeole. Tule kaasa, mammi!? Mammi lähebki kaasa, sest ka temal on Pätsile ?oma laul juurde lisada?. (Ibidem, lk 355.) Nii et ?Punaste nelkide? järgi on 1940. aasta juunipööregi mingis mõttes seostatav laulmisega, laulupeoga, on kah otsekui mingi (esimene? arhetüüpne?) laulev revolutsioon. See on ka loomulik, sest oli ju Sempergi n-ö laulupeo-mees ? just tema sulg sünnitas 1940ndate teisel poolel Eesti NSV hümni sõnad (?Jää kestma, Kalevite kange rahvas, / ja seisa kaljuna, me kodumaa!?), millele sobivalt sotsialistliku viisi kirjutas Gustav Ernesaks ja mida vähemalt nn nõukogulikel laulupidudel oli kombeks korralikult laulda.

?Punaste nelkide? revolutsioon lõpeb aga 1940. aasta 22. juulil, mil tollalgi Toompeal pesitsenud riigivolikogu võttis vastu deklaratsiooni Eesti NSV astumise kohta NSV Liidu koosseisu. Semperi sõnul käis see asi niimoodi: ?Helistati. Algas rahvaesinduse istungjärk. Koosolekute-saalis, kus pikkade aastate jooksul nii palju ilukõnesid olid pidanud iga liiki tõusikud ja tegelinskid, kostis nüüd töötava rahva enda võidurõõmus, kindel ja võimas hääl. Kui aga eelmainitud deklaratsioon üksmeelselt vastu oli võetud, siis: ?Tõusti püsti, tormati üksteise juurde, suruti käsi, kaelustati üksteist vaimustatult.? (Ibidem, lk 400-401.) Niimoodi käitusid siis toompealased sel mütoloogilisel ajal, mil Setu Kuningriik oli tänasest poole suurem ja Eestile kuulus Ivangorodki.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming