Kirjanduse kolikamber:Kirjandus on haigus, kirjanik patsient

Toomas Liiv

  Rahutu on see kirjanduse värk! Ikka midagi koliseb! Kes/mis ikkagi kolistab kolikambris? Mis müdin, mis madin sealt kostab? Kolikambri ukse taga on kõikvõimalike teoste kõrval muudki: sotsiaalseid situatsioone, institutsioone, on ka seisundeid. Neist tuntuim on haigus, patoloogia, somaatiline hälve, häiregi. Võib ju tervet sõnakunsti, (ilu)kirjandust pidada haiguseks, verbaalseks hälbeks, müraks, mille somaatikaks on jälje tekitamine paberil, salvestamine/salvestatus kas või savitahvlisse, kivvigi. Muidugi võib seejuures tervet eesti kirjandust nimetada haiguseks, teatavaks esteeditseva lingvistika patoloogiaks, natsionaalseks palavikuks jne. Seega – eesti kirjandus kui haigus, eesti kirjanik kui haige, kui (ühiskondlik?) patsient.

Jah, see õnnetu eesti kirjandus… “maailmas” müümiseks null…raha põle… Eesti kirjanik on ju sisuliselt/sisuline patsient…onjuu… Mitmed tuntud eesti kirjanikud on oma loomingus määraval määral lähtunud haigusest, bioloogilisest hälbest. Ei ole vist mõtet siinkohal pikemalt rääkida alkoholismist, mis on kimbutanud mitmeid eesti kirjanikke. Tavakohaselt ei ole sellest sünnis rääkida, see oleks (haigusena!) häbiasi. Ent jätame selle viinavea arutelu (ja loeme selle asemel Kreutzwaldi poolt juba aastal 1840 kirja pandud karskusteksti “Viina katk”). Sellepärast, et on teisigi saatuslikke hälbeid, mis on kujundanud nii kirjanike elu kui ka loomingut.

Tuntuim näide on Juhan Liiv (1964 – 1913), kelle müüdi aluseks ametlikult ongi ainuüksi haigus, vaimu patoloogia, skisofreenia, mis tekitas “liivilikkuse” ja mis tänu Friedebert Tuglasele on ka korralikult dokumenteeritud (eelkõige Liivi teostesarja 1. köitena 1921. aastal avaldatud “Enesest ja teistest”). Mis oleks Juhan Liiv ilma oma haiguseta? Teine tuntud näide on Aadu Hint (1910 – 1989), kelle pidalitõvehirm kujundas ta esimese romaani, millel pealkirjakski “Pidalitõbi” (1934). Ka tema teine romaan “Vatku tõbilas” (1936) on haigusest, pidalihaiglast, leprosooriumist. Hindi pidalitõvekompleks kujundas tema loomingut hiljemgi, okupatsioonilises Eesti NSVs, kuigi juba ideoloogiliselt töödelduna. Ent hirm on hirm – haigus juhtis Hindi kirjandusse ja juhtis teda kirjanduseski. See on nii fakt kui ka saatus.

Eesti kirjanduse kõige haiguslikum haigus on siiski olnud tiisikus, tuberkuloos. Meenutagem Kristian Jaak Petersoni ja Ilmi Kollat, meenutagem luuletusi “Mardi Luteruse päeval” ja “Nukrad hetked”. Meenutagem Ilmi Kolla esteetika kontseptuaalset tõdemust 25. novembrist 1953: “Ma ütlen laulus – ma ei taha surra, / mu laul on parem minust – tema jääb. / Kuid minu soovid tõelisust ei murra, / ma olen jõuetu ta tahte käes.” Laulu ja tõelisuse kokkupõrget võibki ilmselt pidada (kirjanduse kui) haiguse alguseks. Tõelisuse tahe määrab haiguse kulgemise ja ravi võimalikkuse. Olemegi jõudnud Tammsaare (1878 – 1940) juurde. Tammsaare on kroon. Ent Tammsaare on ka (ja eelkõige) haigus. Märtsis 1911 külmetas Tammsaare end ju rängalt ja tema tiisikus võttis ohtliku pöörde. Kirjanik pidi tervislikel põhjustel katkestama õpingud Tartu ülikoolis, venna juures Koitjärvel suutis ta range distsipliini toel terveneda, kuid just tiisikuse tõttu võttis Tammsaare ette ka oma elu ainsa mineku Eestist välja – Kaukaasia-reisi (kevad 1912 – kevad 1913). Paraku ootas tiisikusest tervenevat kirjanikku ees uus haigus ja jaanuaris 1914 tegi ta läbi maooperatsiooni. Haigused olid pääsmatult kujundanud mitte ainult Tammsaare elu, vaid ka tema fundamentaalsemad arusaamad – olgu need siis esteetilised või eksistentsiaalsed. Jätame siinkohal kõrvale Tammsaare tekstide tuntud tiisikerid Sonja Piratova ja Ramilda Mauruse, mainime lõpetuseks vaid klassiku kolikambrinovelli “Matus” peategelast, vallasandist kirjanikku Vanakamarat, kes tiisikusehaigest minajutustajale puusärgist surnuna kõnet pidades räägib igavikustki: “/—/ kes igavikku läinud, need ei tunne aega või nad tunnevad teda kui kitsast pimedat kambrit, kui hauakoobast, kui puusärki, millele kaan peale kruvitud. Aga kui igavikust läbi kõnnib neitsilik, siis sünnib aeg, sünnib kui õrn lilleke, mis õilmitseb ja lõhnab, oodates noppijat. Mina olen niisugune lilleke, aga kus on see, kes mind nopiks, kus on see, kes mind armastab, armastus avab mulle igaviku uuesti, kuni tõuseb uus lõhnav aeglilleke. Ootan neitsilikku.” (A. H. Tammsaare, Kogutud teosed. 4. köide. Tallinn 1979, lk 29.) Tammsaare/Vanakamara (tobe) neitsilikkuse ootus on patoloogiavaba, see on kõigi surnud (ja tulevikuski surevate) kirjanike soov. Neitsilik, süütu, meditsiiniliselt/poliitiliselt terve (rüvetamatu!) peaks olema (kirjandus)lugu, mis räägib kirjanikest kui patsientidest. Just sellise eluterve neitsilikkuse poole peaks püüdlema ka eesti kirjanduslugu, kui ta enne oma paratamatut hääbumist kirjutab eesti kirjanik-patsientidest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming