Kirjanduse kolikamber

Toomas Liiv

Barbaruse julbatused

On mitmesuguseid päevi. On häid ja halbu päevi. On pühapäevi, on argipäevi, on suvepäevi, on ka sünnipäevi. Igalühel on sünnipäev. Muidu seda ?igaühte? ju polekski (olemas). Surnutel on ka sünnipäevad, sest nad on olemas olnud, kuigi enam ei ole (või ikkagi on?). Ka meie kolikambrites on sünnipäevadest juttu olnud, lähtume tänagi ühest sünnipäevast. Sest parasjagu on käepärast üks mees, kellest räägitakse? jah, mida temast räägitaksegi?

Räägime siinkohal siiski kolikambri kombel, st mingist natukene unustatavast või isegi juba unustatud aspektist lähtudes. Niisiis. On olnud üks mees, kellel on peale kõige muu olnud ka kaks sünniaastat. On olnud mees, kes vana kalendri järgi sündis 31. XII 1889, uue järgi aga juba 12. I 1890. Sellel mehel on olnud isegi kaks nime. Tema üks (ja õige!) nimi oli Johannes Vares, teine aga ladinakeelne luuletajanimi Johannes Barbarus. Nimisõnal ?barbarus? on teatavasti mitu tähendust: mittekreeklane, mitteroomlane, välis- või võõramaalane; barbar. Juba niisugune tähenduslik nimi?

See mees ei ole tänases Eesti Vabariigis hea kuulsusega. Teda mäletatakse küll. Mäletatakse eelkõige just seoses Eesti Vabariigiga. Tänapäeval on nii mõnigi kord heaks kombeks ütelda, et Vares-Barbarus müüs aastal 1940 Eesti Vabariigi Moskvale maha. Aga jätame seekord selle müümise-jutu. Asja tuum on selles, et Barbarusel on kohe üks luulekogu pealkirjaga ?E.V.-r.? (1932), milles ta (vastavalt pealkirjale) kirjeldab kunagist Eesti Vabariiki. See on üpris paks luulekogu ? 144 lehekülge, ja siin on lähtepunktiks aeg, kaasaeg, selle ?õige? Eesti Vabariigi esimene kümnend. Barbarus ise nimetab neid tekste ajalauludeks. Siin leidub, muuseas, ka üks eesti modernismi võtmetekste, ?poeem kahel plaanil?, pealkirjakski ?E.V.-r.?. Kõige põhimõttelisema tähendusega on aga nimetatud poeemi moto asemele pandud väide: ?Esmakordselt kuuluteti ?E.V.-r.? Pärnun välja. Kuulutan seda oman poeemin teist korda?? (J. Barbarus, E.V.-r. VIII kogu värsse & poeeme. Tallinn 1932, lk 29). Tsiteeritus on poliitilist ambitsiooni, kas pole? Kuulutada Eesti Vabariik teist korda välja! Aasta 1940 ei olnud ju kaugel?

Nii et Eesti Vabariigiga on Barbarus pikemalt ja põhjalikult ka luulevormis tegelnud. Luulekogul on (tänaseks täielikult unustatud) eelsõna, milles samuti leidub üht-teist intrigeerivat ? niisugust, mis aitab mõista ka Barbaruse poliitilist tegevust. Sügiseses Pärnus aastal 1932 kirjutas ta kõnesoleva luulekogu saateks näiteks niimoodi: ?Olen katsunud läheneda sellele aja voogavusele ja alalisele teisumisele puhtloova printsiibiga: ühineda vahenditult kõige ümbritseva eluga, vahel isiksuse haihtumiseni ? sulada ühte sellega kõigen tema varjamatun otsekohesusen ja siirusen, luuen puhtisendilise realiteedi ? oma vabariigi, oma ?E.V.-r?i, mis pole identne ametliku ?E.W.?-ga, sest igal luuletajal on oma lipukavand, oma sisemine riigikord, mida ta kaitsma peab, ehk kui ta seda ei tee, siis pole ta luuletaja? Pole ime, kui loominguvabariiki iseloomustab põhjalik erinemine üldsusest ja tavalikkusest, sest: luule on sageli autori maapagu?? (Ibidem, lk 5).

Toodud tsitaadis tuleb kindlasti tähele panna lähtepunktiks olevat ?puhtloovat printsiipi?, mille abil Barbarus loob ?puhtisendilise realiteedi?, omaenda Eesti Vabariigi, ?loominguvabariigi?, mis ei ole identne tegelikult funktsioneerivaga. Mis siin salata ? Barbaruse n-ö riigiehituslik mõte on siin selgelt sõnastatud. Lisada tuleb siiski, et need sõnad on paberile pandud väga konkreetses ajas, 1930ndate alguse totalitariseeruvas Euroopas. Ikkagi Mussolini, Hitler jne. Siinkohal pole ruumi rääkida tollaste kirjanduste ja kirjanike valikutest. Lühidalt ? Barbarus oli tüüpiline. Ta oli vasakpoolne. Tema eredad kujundidki on tüüpilised. Näiteks öö kohta ütleb ta nii tüüpiliselt: ?Öö, mu must neeger, / sa inimsööja! / neelad päeva elusa ? seltsilise valge / ilma, et veri sest valguks su palge, ? / sa südametu jazz-bandi trummilööja / vastu pimeduse nahka!? (Ibidem, lk 78). Muidugi, tollal oli ju USA neegrikultuur juba Euroopatki vallutamas, kõik need ?jazz-bandid? ja muu, ja Barbarus oli kindlasti ehtne eurooplane. Tema oli ju frankofiil! Tema unelmate linn oli ju Pariis!

Barbarusel leidub seejuures huvitavaid uudissõnu, mida tänapäeval mitte keegi ei mäleta, kasutamisest siis rääkimata. Üks niisugustest on ?julbatus?, mis tähendavat ?valesti väljakukkumist?. Konkreetsemalt: Barbarus arvab, et nii mõnigi lugeja leiab tema kõnesolevast luulekogust ?apokrivalisi mõtte & idee julbatusi?. Tõepoolest. Barbarus ei olnud kindlasti halb inimene. Ma arvan, et ta tahtis alati ainult head. Ainult et Barbarusel juhtus jube palju julbatusi. Nii nad ongi meile ja meie ajalukku jäänud ? Barbarus ja tema julbatused.