Kirjanduse kolikamber

Toomas Liiv

Sõnad  

Maailma lummavaimate asjade/nähtuste hulka kuuluvad kindlasti sõnad ? eelkõige seepärast, et nad midagi tähendavad ja et neid saab teatud tingimustel lugeda. Ehk nagu juba Shakespeare?i surematu Polonius küsib veelgi surematumalt Hamletilt: ?What do you read, my lord?? Ja Hamlet vastab: ?Words, words, words.? Kusjuures iseäranis lummavad on oskus­sõnad, terminid. Nii on meil näiteks võrratult humanitaarne triaad: ilukirjandus ? rahvaluule ? sõnakunst. See tundub katvat tervet meid ümbritsevat ja seetõttu ka meid sünnitavat ning konstrueerivat verbaalsust. Mainitud triaad tekib kõige põhimõttelisematest sõnadest: ilu, kirjandus, rahvas, luule, sõna ja siis veel kunst. Kusjuures need kuus põhimõttelist sõna ei moodusta mitte kuusiku, vaid hoopis kuuiku, seksteti. Küsimus on vaid selles, milline sõna millise külge on liidetud. Kui minna pateetiliseks, siis võib väita, et eeltoodud sekstetis on kokku võetud kogu inimkoosluse verbaalne eksistentsiaalsus, mida kahtlemata valitseb sõna ja selle kasutamise kunst. Kirjanduse ja kirjanduse kolikambri dihhotoomia on seejuures üksnes sõna spetsiifiline, kahekordne, kasutav ja kustutav olemine/olemasolu. Kui rääkida konkreetsemalt kirjanduse kolikambrist kui teatavast mentaalsest, aja aktuaalsusest ajutiseks välja lõigatud ruumist, tuleb kõigepealt küsida ? mis ikkagi on ?kirjandus?? Sest kolikambris ei ole mitte ainult teosed või teatavad kirjanikud. Kolikambris on palju sõnugi. Üks eesti kirjandusteaduse rajajaid, noorelt surnud Tõnu Sander (1868 ? 1894) seletas ?kirjandust? veidi rohkem kui sada aastat tagasi nii: ?Kirjandus on rahwa waimuwara, see on kõik tema waimusünnitused kõnes ehk kirjas. Nagu üksiku inimese waim ehk mõtlemise-wõim sõnas (kõnes) ilmub, nii awaldab ennast terwe rahwa waimuelu tema kirjanduses.? (Tõnu Sander. Eesti kirjanduse lugu. 1. jagu. Rahva-luule. 1899, lk 11) Ent selle ?kirjanduse? sees näeb Sander veel eraldi väiksema osana ilukirjandust, mida kutsutavat ?wõera keele sõnaga belletristikaks?. Kirjanduse selle osa sünnitamise juures olevat otsustav luulevõim (lühidalt luul) ehk fantaasia, kujutamise võime, mille abil saame enestele ?ammugi möödaläinud juhtumisi, kaugeid kohtasid, jah, ise sedagi, mis meie kunagi näinud ei ole, waimusilma ette?. Sander väidab, et inimestel, kellel see luulevõim ehk luul iseäranis elujõuline on, võib selle varal koguni iseenesest ?mitmesuguseid lugusid, piltisid ja kujusid luua, mida waim teiste wõimude, iseäranis mõistuse, mälestuse, tundmuse j.t abil korraliseks kunsttööks arendab ja nii luulde ehk poesia töö sünnitab (wahest Eesti keeles ka mõlgend nimetatud)?. ?Mõlgendi? vastandiks on ?kainend? ehk  proosa, mis enamasti mõistuse väel sündivat ja mis harilikult kirjanduse ajaloost välja jäävat: välja arvatud mõni iseäraline töö, millel rahva vaimuelu edendamisel tähtsust on (näiteks keeleuurimise tööd, esimesed vaimulikud raamatud jne). ?Kainend? on päritolult üpris proosaline sõna, mille aluseks on ?kaine?, s.t oma sõnu valitsev, korralik, normaalne, alkoholivaba. Kahtlemata on keeleuurimise tööd korralikud ja igati normaalsed. ?Mõlgend? seevastu on keerukam juhtum. Siin on lähtepunktiks ?mõlk?, süvend sileduses, midagi niisugust, mida materiaalselt olemas ei ole, ent mis sellele vaatamata ometi (tühjusena, rikutusena, vabadusena) olemas on. Luule on midagi mõlki-löödut, mõlkis-olevat, süvend sileduses, auk augutuses, midagi niisugust, mida vaim mitmesuguste võimude abil ?korraliseks kunsttööks? arendab. Mõlgist sünnib luule ? aga see kõlab ju paganama postmodernselt! Seega võib väita, et vähemalt Eestis oli postmodernsus idanemas juba enne modernsust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht