Kirjanduse kolikamber

Toomas Liiv

Tiivasirutusest asjatuks muudetud ohvriteni Suvi 2005 kestab ikka veel, kuumuski jätkub, nii et ikka seesama ehk semper idem. Loomulikult on suvi õitsemise, puhkamise ja lõbutsemise aeg. Ent on üks sihtgrupp, kooli-lõpetavad noored, kellele suvi on ka mis-saab-edasi-otsustamiste aeg. On ju kooli lõpetava nooruse näol tegemist tiibu sirutavate noorlindudega, tiivasirutamise ajaga. Tänagi on tuhanded Eesti noored parasjagu oma tiibu sirutamas ülikoolide auväärsete koridoride jahedas hämaruses. Kuhu minna? Kas Euroopasse? Kelleks saada? Kas eurooplaseks? Loodetavasti ei taha mitte ükski tänase Eesti noortest saada kommunistiks (või mine sa neid ?Õllesummeri? lapsi tea, purjuspäiselt võib neid ka Eesti Vabariigi kukutamiseks kasutada).

Küsigem seekord noortepäraselt, veel kaine peaga ja sinimustvalges vaimus: mida teha? Kas raha või karjääri või mõlemat ühekorraga? Rasked küsimused! Ent olgem eriliselt semperlikud (ikka-seesama-likud), ja kiigakem korraks kirjanduse kolikambrisse. Kas on seal midagi unustatut näiteks tiivaripsutamise või -sirutamise kohta?

Ongi! On Villem Grossi (1922 ? 2001) sulest 1958 esmatrükis ilmunud jutustus ?Tiivasirutus?, mis räägib eesti keskkoolinoortest aastail 1939 ? 1941. Selles teoses on nii koolielu, noorte armastust kui ka tollast klassivõitlust, s.t  ?sini-must-valge? ideoloogia kokkupõrget ?punaste? eestlastega. Teisisõnu ? kirjeldatakse 65 aasta taguste eesti noorte ?tiivasirutust?, mis ei olnud, paraku, seotud mitte niivõrd astumisega ülikooli, kui hoopis komsomoli või hävituspataljoni või (autori sõnul) ?võsavendade? hulka.

Grossi ?Tiivasirutus? oma sotsialistlikus realismis haakub kindlasti Jaan Krossi palju hiljem paberile pandud mitte-sotsialistliku realismiga romaanis ?Wikmani poisid? (1988). Ent nagu erineb perekonnanimeliselt gee-ga kirjutatav Gross kaa-ga algavast Krossist, nõnda erineb ka ?Tiivasirutus? ?Wikmani poistest? ? seda ideoloogilise ortograafia plaanis. Üks lugu (Krossi oma) on raamatusse raiutud eestipäraselt, teine (Grossilt) võõrvõimulisest  n-ö õigestikirjutatusest (õigekirjast?) lähtudes. Üsna ootuspäraselt on võõra ortodoksia alusel seisev ?Tiivasirutus? tänaseks kolikambris. Ent ega see sellepärast veel kehv teos ole. Tema ja tema vasakpoolsete saatusekaaslaste komsomolilik ?Tiivasirutus? on tänases Eestis lihtsalt konjunktuurselt out. Ent ikkagi…

Vaadakem näiteks mismoodi Grossi meessoost tiivasirutajad 30. aastate lõpul omaealist koolitüdrukut hindasid: ?Oli aeg, millal Hennule meeldis Rita Luts. Kuid juba möödunud aastal muutus see tüdruk talle vastumeelseks, vaatamata ilusale tõmmule näolapile. Tal oli suu liiga punane ja pehme ning naeratades kõverdus tema ülemine huul pisut ülespoole, mis mõjus ebaloomulikult. Viimasel ajal oli ta veel juurde õppinud eemaletõukava harjumuse oma huuli alalõpmata paksult süljega niisutada.? (V. Gross. Tiivasirutus. Tallinn, 1958, lk 30.) Mida siinkohal lisada? Eks ikka seda, et mees on alati mees olnud ja naisi kipub ta oma vaatlustes ikka  n-ö seksualiseerima ? antud juhul keskendub kõnesolev Henn näiteks tütarlapse suule, huultele. Mainitud Rita Luts omakorda on üsna ürgselt feminiinne tüüp, kes alguses oma huuli lihtsameelselt paksu süljega  n-ö töötleb, et siis kunagi hiljem tõenäoliselt ka juba huulepulgani jõuda. Kusjuures alati on olnud poisse, kes plikade flirtimist ei mõista. Enamgi veel. Alati on olnud ja saab olema poisse, kes valjuhäälselt kuulutavad teatavaid retoorilisi utoopiaid: ?Sest kui senistes revolutsioonides toimus ainult võimu üleminek ühelt ekspluataatorite klassilt teisele, siis meie revolutsioonis tehti jäädavalt lõpp ekspluataatorlikele klassidele. /—/ Aga mida see tähendab? See tähendab, esiteks, et kui igale revolutsioonile on paratamatult järgnenud reaktsioon, siis meie revolutsioonile ei järgne, ei saa järgneda reaktsiooni. Teiseks, see tähendab seda, et revolutsiooni hiiglaprogramm viiakse vankumatult täide, luuakse elu, mida väärib inimene. Inimene, ma mõtlen inimest suure algustähega, inimene Gorki mõistes, inimene, kes on loonud tehnika, teaduse, kunsti ja kirjanduse see inimene väärib seda elu, mille nimel langesid vene töölised revolutsiooni barrikaadidel ja kodusõja kaevikutes. Kas on meil õigus muuta need lugematud ohvrid asjatuks?? (Ibidem, lk 214-215.)

See on ju jama, ütleme tänases Eestis. Ent selles ?jamas? esitab eeltsiteeritud,  n-ö tiibusirutav Henn (seesama, kes Rita Lutsu süljeselt flirtivaid huuli ei suutnud aktsepteerida ja kes paar lehekülge hiljem metsavendadelt kuuli pähe saab) meiegi jaoks saatusliku küsimuse: kellel on õigus muuta lugematud ohvrid asjatuks? Selles on Grossi ?Tiivasirutuse? diskursiivne suurus. Kas on ?meil? (või ?teistel?) see õigus? Sest kõikide (aja)lugude point ongi ainuüksi õiguses oma ohvreid asjatuks muuta. Semper idem. Ent kas uskus Villem Gross ka ise, et ükski ohver iseenesest ei ole asjatu, küll aga on iga ohver asjatuks-muudetav?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming