Kirjanduse kolikamber

Toomas Liiv

Unistus Soome-Eesti kaksikvabariigist  

Villem Grünthal-Ridala (1885 ? 1942) on oma kolikambrilisuses kahtlemata üks eesti müstilisemaid kirjamehi, kes peale kõige muu sai ka (mulla-alusena) äsja 30. V 120 aastat vanaks.

Tema tuntumad, lühemad luuletused on, tõsi küll, kuidagi inimvõõrad. Oleme ühes varasemas kolikambrijutus juba rääkinud Ridala olemuslikust kaugemeelsusest, tema n-ö seestütlevusest. Ent ta on näiteks ühes oma teoreetilisemas lõigus kirjutanud: ?Püüdku luuletaja välismaailma kui objektiivselt tahes kujutada, kuida ta seda iganes teeb, ta kujutab ometi omi tundeid, omi tundmusi, omi meeleliigutusi, omi heldimusi, omi sümpaatiaid, mõtteid ja vaatlusi, omi mälestusi ja elamusi. Kui palju enam teeb seda lüürik. Me oleme alati piiratud enesest, omast sisemisest subjektiivsest maailmast, kui valjult me ka välismaailma püüame vaadelda, tähele panna ja edasi anda. Meie kihud, meie tunde ebateadvuses lebavad meeleliiked on lõpuks ikkagi need, mis selle välismaailma määravad, mida tahame kujutada, seda oma moodi valgustades.? (V. Ridala, Anna Haava 50-aastase sünnipäeva puhul. Tartu 1914, lk 12.)

Seda kummalisem on konstateerida, et Ridala kolikambrilisusse kuulub mõrvalugusidki. Need on tema paar lugulaulu, (kirjanduslugudes ebaõnnestumisteks kuulutatud) poeemi, millest tuntum on 1924. aastal trükivalgust näinud ?Toomas ja Mai?. Teisisõnu: Ridala tegeles mõrva, roima poetiseerimisega muinas-Eesti arhaiseerivas raamistikus. Ta tundub sellelaadset poetiseerimist otse nautivat. Võib siis järeldada, et Ridala enese ?kihud?, tema enda ?tunde ebateadvuses lebavad meeleliiked? määrasid tema ? ehkki unustatud, kuid siiski roimarlike lugulaulude välismaailma.

Teatavasti kasutas Noor-Eesti oma luules korduvalt eesti regivärsi võimalusigi. Üheks unustatud tulemuseks oli seejuures ka Ridala muinaslooline poeem ?Merineitsit? (1918). Selle aineks on rahvaluulest tuttav neiuröövimine: kuningas Haugas röövib sinisilmalise Ingeri, kellega tahab naituda, ja kui Ingeri vend läheb õde vabastama, tekib meeste vahel võitlus, milles Haugas surmab vastase. Kui Ingeri leinaaeg on möödas, viib Haugas ta endale naiseks. Kusjuures tekstis leidub keeleliselt kõige arhailisemaid ja soomekeelsemaid regivärsse, mis Eestis iial on kirjutatud. Nii näiteks kirjeldatakse laine jõudmist rannale nii: ?Aaldo ainane ajeli, / meritürsüd türskähtelid, / ranna liival liikudessa, / suhistes sõmerikolla.? (V. Ridala, Merineitsit. Tartu 1918, lk 29) Kes eeltoodust aru saab, see saab. Lisada võib, et ?türsk? on Ridala seletust mööda ?laine tuisk ja ääl, mis see teeb, maha käies?. Tänase sõnaraamatu järgi on tähendab soomekeelne ?tyrsky? murdlainet, verbi ?tyrskiä? tõlkevaste on aga ?vahutada, kobrutada?. Ridala ?aaldo? on soome ?aalto? (laine), ?ainane? omakorda on seotud soome sõnaga ?ainainen? (alaline, alatine). Jne. Ridala poeemis kordub refräänina vormel ?Merineitsit, Saare neido, / Ingeri ihana imbi?, mis on Ridala fenno-estonica ilus näide. Neitsi on soome keeles teatavasti ju ?neitsyt?.

Eeltoodud lauses on seega tegemist soome keelega, eesti variandis. Ent juba lugulaulu pealkirjas on fikseeritud ka killukene võimalikust lingvistilisest problemaatikast: kuidas näiteks käänata fenno-estonica?list nominativus?t ?merineitsit?? Kas oleks selle genitivus ?merineitsitit?? Soomlaste genitivus ?neitsyen? ei anna eestlasele just suupärast eeskuju. Lugulaulu eestikeelne lugemisnauding eeldab nautijalt igatahes soome keele perfektset oskust. Muuseas, kõnesoleva poeemi vormi kohta kirjutas Ridala: ?Aine ise on selle pääle toonud. Ja pikka vaandunud otsus on veelgi kindlamaks saanud pärast seda kui autoril mahti oli olnud tutvust teha muistse Hispaania rikka ja hiilgava rahvaluulega, mis, nagu teada, osalt meetrumi poolest meie vanu rahvalaulusid meele tuletab. Kui sääl kaugel Lõunas, rikka ja haruldaselt omapärase rahvaluule põhjal, hiljemini oli saavutud nii palju võrratumad ja imeteldavad, miks siis mitte /- – -/ ei maksaks vaeva Eesti muistise rahvaluule põhjal midagi samalaadilist püüda.? (Ibidem, lk 6.)

Kuid, mis kõige tähtsam, Hispaaniast inspireeritud ?Merineitsit? on arvestatavaim katse ühe tegelikult funktsioneeriva kunstlingvistika, fenno-estonicum?i loomisel. Selle taustaks oli loomulikult Noor-Eesti haiglane soomlus, ?väiksema venna? turvataotlus, ja tagatipuks Johannes Aaviku keeleuuendamise-tahtmine. Poliitilises plaanis markeeris seda fenno-estonica?t aga Suitsu visioon Soome-Eesti kaksikvabariigist, esitatud sügisel 1917 märgukirjas Soome Maapäevale. Täna aga sünnib otse meie silme all Suur-Soome, see soomeugriluse kants, kus kaotatud Karjalat asendab omandatud Virula. Ent tänases Eestis, kas või Tallinna Viru Keskuses ?opates (sinna tuuakse ju ?Merineitsi?-skulptuurgi tagasi!) ? kus on Helsingi-Tallinna kakslust tegelikult teostav lingvistiline, kõrgstiilne fenno-estonicum? Kus on meie tänased ridalad?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming