Kirjanduse kolikamber:

Toomas Liiv

Viimane püksatu priiushetk  

Kes meist ei tahaks (taas) noor olla? Loomulikult me olemegi igaüks just nii noor, nagu ta parasjagu on, ja täpselt nii noor, nagu ta seltskonna jaoks juhtub olema. Ütleb igiarmas laulusalmgi, et noorus on ilus aeg ja et noorus ei tule iialgi tagasi?

Ehk nagu kirjutas klassik Gustav Suits juba aastal 1905: ?Kuid mis on nooruse aeg? // Ei ole see paastuda, ei ole see paluda, / ei vaimu närides närtsida: / see aeg on õitseda, aeg õnne maitseda ? / ja armsa kaela ümber hakata.? Eks ta ole ? Suits oli ju nn nooreestlane, Noor-Eesti rühmituse (1905?1915) juht ja ideoloog, ja see on just see seltskond, kelle/mille sajandat sünniaastapäeva Eesti Vabariigis varsti trummide tüminal tähistama hakatakse (ja on juba hakatudki). Niisiis ? Noor-Eesti kui teatav/võimalik ? ja igavene ? noor-olemine par excellence. Ent mida nad tegelikult oma tegeliku noorolemise ajal kirjutasid?

Paljud on kuulnud nende esimesest, kõige kuulsamast ja just aastal 1905 ilmunud albumist. Aga mida seal õigupoolest kirjutati? Nii ongi, vähesed teavad, ja see tähendab, et Noor-Eesti esimene album on kolikambris! Mis seal siis nii unustamisväärset on? Mõndagi on. Näiteks kirjutab seal keegi Rudolf A. Lesta (kellest me varsti loodetavasti tänu Toomas Haugile rohkematki kuuleme) miniatuurses ?Ma vihkan teid, ilusad naesed?? järgmist: ?Aga teid vihkan ma, ilusad naesed, kes teie oma ainukeses nähtavas ilus minu ette ilmute ja mu hinge nõiduda suudate ning mu meeli joovastada..nagu oleks igaüks teitest..minu igatsetu..kes ilus on ja ilusa hingega. Ja viha pärast värisedes mõtlen ma selle pääle, et ma ehk veel paljudele teist, teie ilma ilusa hingeta ilusad, oma elu silmapilkudest ja oma armastusest kinkima pean, kuni minu ette ilmub..tema..? (Noor Eesti I. 1905. Jurjev, 1905, lk 213). Mida niisuguste (nooreestilike) ridade kohta ütelda? Vastus oleks ilmselt: puberteet. Autor, Rudolf Aleksander Lesta, on kahtlemata ?noor?. Ilmselt siiski liiga ?noor?. Kirjeldada ilusaid naisi kui ?ilma ilusa hingeta? ilusaid võis ja võib (tänapäevalgi) vaid paadunud puberteetik, pubekas, intellektuaalselt oma füsioloogiast mahajäänud subjekt, s.t tänase Viru Keskuse pealelõunane permanent (pean siinkohal lisaks kohalikele silmas ka Soome turiste). Mida ütleks selle kohta näiteks tänase Eesti kõige ilusam ?naene? Eve Kivi?

Siis on veel Noor-Eesti esimeses albumis Rein Tamme miniatuur ?Kui ma veel nõrgameelne ei olnud??, milles kirjeldatakse probleeme seoses nn hingega: ?Sääl tulivad inimesed ja talutasivad kedagi. See oli kahvatu ja tuikus. Silmad olivad tal aukus ja hallid ning vaatasivad salalikult, nagu nurisedes; ta lõug värises ning käed hoidsivad kramplikult üksteisest kinni. Mina ei tundnud teda. Inimesed ütlesivad, et see minu hing olla, ja jätsivad meid kahekesi.? (Ibidem, lk 214.) Ausalt öeldes ? ega Noor-Eesti esimese albumi lugeja ei saagi teada, kuidas oli Rein Tammega lugu siis, kui tema ?mina? veel ?nõrgameelne? ei olnud.

Noor-Eesti esimese albumi lõpetab ilukirjanduslikult aga Jaan Lattiku pala tähendusrikka pealkirjaga ?Kui meil veel püksa ei olnud?. Siin räägitakse ajast, mil ? ja kuidas! ? lõppes n-ö püksatus, ilma püksteta olemine: ?Isa tõi mulle laadalt paari saapaid, sirmiga mütsi ja tüki püksiriiet. Kümnendamal viina-kuu päeval, minu sündimise päeval, tõmmati mulle püksid jäädavalt jalga. Oma jagu uhkust oli ju sääl juures. Püksid niisamuti kui suurtel meestel /- – -/ Iga uus sisseseade leiab ikka vastutõrkumist, see on loomulik. Ei tohi siis mitte imeks panna, kui meie pükstele sõda kuulutasime ? nad olivad meile võõrad, silmapilkse uhkuse asemele astus põlgtus. ? Meie hakkasime pükste vastu streikima. /- – -/ See oli viimne priiuse säde ? see oli tuli, mis enne kustumist veel korra kõrgele ülesse lööb, siis aga äkki ära kustub? Püksid kisti jalga, kelk võeti käest ja riputati varna, ja suur punane kukk aabitsa esimese lehekülje pääl kuulutas uue päeva tõusu.? (Ibidem, lk 234.)

Asja tuum on muidugi selles, et Lattiku lugu ?püksatusest? ja järgnenud ?pükste-saamisest? lõpetab selle eestikeelsuse jaoks pöördeliseks kuulutatud teose, mida alustab programmilisena Suitsu sõnastatud ava-essee ?Noor Eesti? ja mida näiteks kirjastus Ilmamaa kõnesoleva nooreestlase kirjutiste valimikes pole taastrükkinud. Põhjuseks ilmselt seik, et kirjutise lõppu on aastal 1905 märgitud ??Noor Eesti? toim.?. S.t Suits esitleb ennast selles kirjutises kollektiivina (seejuures ka Lesta, Tamme ja Lattikuna), ruuporina, kui ta sõnastab oma kuulsad ?hüüded?: ?Ja meie hüüe on: ?Enam kulturi! See on kõigi vabastavate aadete ja püüete esimene tingimine. Enam europalist kulturi! Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks!? (Ibidem, lk 17.) Ma ei julge arvata, kuidas võiks Lattiku albumit lõpetav ?püksatus? seostuda albumit alustava ?europlaseks saamisega?. Kas tõesti tähendas nn Euroopa 1905. aasta eestlasele ainult ?pükse? loomuomase ?püksatuse? asemele?

Ja siis äkki avanes minu ees kogu oma kohutavuses mõiste ?kontekst?! Kas kolikamber on ka kontekst? Või on see ? nagu alguses klassikut tsiteerides öeldud ? vaimu närides närtsimine?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming