Kirjanduse kolikamber

Toomas Liiv

Postipapa hümni-luuletus on ?vesine?!

 

Eesti luule tundub olevat üks üsna õnnestunud tegemine ? ja seda vaatamata oma suhteliselt lühikesele ajaloole. Tegelikult tuleks just luuletajaid ja luulet pidada eesti rahvusliku iseteadvuse ning lingvistilise konsolideerituse olulisemateks kandjateks. On ju raske eitada kas või näiteks Lydia Koidula sellelaadset tähtsust ja tähendust.

Ent mis on luule? See on aga juba küsimus, millele on antud ja antakse praegugi erinevaid vastuseid. Eestikeelses teoreetilisemas kultuuriruumis igatahes on luulet traditsiooniliselt käsitatud, lähtudes vabaduse/mitte-vabaduse dilemmast. Teisisõnu. Eestikeelselt määratletud mõiste ?luule? eitab traditsiooniliselt vabadust. Nii väidab Eestis aastal 2001 välja antud ?Väike entsüklopeedia 2002?, et luule on värss- ehk seotud kõne, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandavat teksti eriline liigendus ja rütmil rajanev struktuur (lk 692). Siin on luules puuduv vabadus markeeritud vastanduse ?seotud-sidumata? abil. Millegipärast meenuvad siinkohal Juhan Liivi kunagised sõnad: ?Kes laulab kõlavais sonettides, raudriides lõbutseb see lilledes.?

Seevastu nimetas näiteks Jaan Kaplinski 1975. aastal oma essees ?Mis on luule?? sellelaadset loomingut suletud luuleks ja nägi luuletajat hoopis teatava keskkonnaliku peeglikilluna, mille eesmärk olevat mingi värskendava kokkupuute saavutamine tõelusega.

Ent olgem konkreetsemad. Nagu paljudele eestlastele teada, jõuab varsti ju kätte eesti kultuurielus olulist osa etendanud rühmituse ?Noor-Eesti? sajas n-ö sünniaastapäev. Sada aastat ?Noor-Eesti? algusest ja sada aastat ?Noor-Eestiga? ? kas ei kõla see siis uhkelt? Kõlab, kõlab küll… Nooreestlaste luule on üldtuntud, kuid paraku ei ole seda nende luuleteooria. Visandagem seepärast käesolevas kirjatöös paar olulisemat joont nooreestlaste teoreetilisemast mõttetööst, mis tänases Eestis märkamatult kolikambrisse kukkunud või kukkumas.

Teada-tuntud on nooreestlaste üldiselt üsna negatiivne suhtumine nendele eelnenud eesti kirjanduse tekstidesse, mis nende meelest ei olnud ?euroopalikud?. Nooreestlaste üheks peksupoisiks oli Johann Voldemar Jannsen (1819 ? 1890). Pesuehtsa nooreestlasena toonitas rühmituse põhiline luuleteoreetik, frankofiilne keeleuuendaja Johannes Aavik (1880 ? 1973) meie hümni sõnade autori luulealast armetust. Võrreldes Soome hümni sõnu Eesti hümni omadega, leiab ta kindlameelselt: ?See Soome rahva ilus hümn laseb valusasti tunda meie oma vääritust ja tühisust. Oleks seepärast tarviline, et me Jannseni vesise luuletuse ta auametist lahti laseksime, et selle asemelle mõnd teist paremat aseta.? (J. Aavik, Eesti luule viletsused. Tartu 1915, lk 26.)

Postipapa hümni-luuletus on ?vesine?! Kusjuures sellele järeldusele eelneb ka väike analüüs. Mida siinkohal lisada? Eks ikka seda, et meie praegunegi nurin kehtiva, Jannseni sõnastatud hümni aadressil on siiski ja eelkõige vist vaid ?Noor-Eesti? pärand, aaviklik jälg tänases Eesti-diskursuses.

Aavik ise teadaolevalt luuletaja ei olnud. Küll on ta aga juba aastal 1905 tõlkinud näiteks nii Charles Baudelaire?i (1821 ? 1867) värss- kui ka proosaluuletusi. Viimati mainitu ?Spleen?i? tõlge algab Aavikul nii: ?Su?lt palun halastust, sa ainus armas mul, / säält hauast sügavast, sest sinna langen?d mina; / see on üks tume ilm, tal horitsont kui tina, / sääl öö sees ujuvad hirm, teotus kui hull…? (Ibidem, lk 197.)

Selliselt algas siis prantslaste suure dekadendi tõlkeline tulek eesti kultuuriruumi. Aavik õpetas juba aastal 1915: ?Teie luuletusel olgu oma kindel plaan ja kompositsioon, oma loogiline alg ja lõpp, nii et ta alati moodustaks ümmarguse ja lõpetatud terviku. Katsuge nii luuleta ja märkate imestusega, et palju raskem on väikest kindlasisulist ja kindla värsiehitusega luuletust luua kui rütmita salmikus sideta lauseid kõiksugu ebamäärasist igatsusist ja hääbuvist meeleoludest kokku sonida.? (Ibidem, lk 27.)

Enda arusaama luulest on Aavik sõnaselgelt ka välja öelnud: ?Selle puhul olgu üks õige tähtis põhjusmõtteline asi puudutatud, mis sagedasti unustatakse ja mille pääle seepärast, nüüdsel ajal iseäranis, ei või küllalt suure rõhuga tähelepanekut juhtida: seotud kõne, luuletuse üks oluline külg on kindel rütmi ja riimi süsteem; see ongi, mis luuletuse proosast eraldab ja talle annab isesuguse ilu. Luuletus ? see on sõnadega valtsi-tantsimine. /- – -/ Sellega on n.n. vaba värs, mis kindlat süsteemi ei tarvita ega tunnustagi, põhjusmõttes ära määratud ja hukka mõistetud: selles kirjutatud teos ei ole enam luuletus, vaid proosa.? (Ibidem, lk 28-29.)

Niisiis. Nooreestlastele oli luuletamine vaid üks ilus valtsitantsimine, midagi poolenisti kehalist, midagi mentaalse kehalisuse taolist. Sellisena võikski kogu seda ?Noor-Eesti? punti mälestada ? kui mingi mentaalse kehalisuse, vaimse body (valtsilikku) tantsimist, kui lõbutsemist nukrusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht