Kirjandus, küla, gloobus

Jürgen Rooste

Tähelepanekuid viimase aja kirjandussündmustest meil ja mujal Kirjandust, eriti just n-ö elavat, ette loetud kirjandust kohtab suvel kummalistes kohtades. Turg dikteerib oma ja raamatuid eriti ei ilmu, salongiõhtuid ja esitlusi on näpuotsaga, aga see-eest haagib kirjandus end mingite sündmuste sappa. Näiteks toimus paar päeva enne mõttetult palju poleemikat tekitanud homode paraadi ööklubis Angel luuleõhtu. Taoline veidi ootamatu ekstsess, mis ühenduses sama sündmusega leiab aset juba teist aastat (seda korraldajate kiituseks). Ühtpidi ühendub see homoseksualistide subkultuuri ajaloolise-antiikse vaimuga, teisalt peab kirjandus muidugi alati ennekõike olema kirjandus, mitte homo-, ulme-, nais- või kuratteabmiskirjandus. Kui kirjandus pääle mõne ?anri või mõttesuuna järgimise muud miskit ei paku, pole taga enam suurt midagi pihta hakata, kõlbab ehk vaid mingi sotsioloogilis-ajaloolise uuringu alusmaterjaliks.

Aga iseenesest leidis aset ilus vaikne õhtu, kus loeti ette tuntumate (s.t klassikute) ja tundmatumate (s.t harrastajate) autorite tekste, lisaks astusid üles poeedid Liisi Ojamaa, Jana Lepik, Ivar Sild ja homosentimentaalne prosaist Kaspar Trees, kelle kirjutajamina on küll alles kujunemisjärgus (see on vist too väljend, mida taolisel puhul kasutatakse).

Üldjoontes oleks see olnud tavaline (ütlen seda sagedase luuleõhtute külastajana) kammerlik melanhoolse maiguga üritus, aga asjale lisas kõvasti vürtsi Erkki Otsmani võimas etteaste kahes jaos. Teises ilmus ta välja oma primadonnarollis ?  ja pole midagi teha: isand Otsman laulab võimsalt, täpsemini ehedalt. Ta näitlejavõimeis ei saa kahelda.

Mis luule osas puudu jäi, oli mõni noor pihtimusliku kallakuga autor: oleks ehk oodanud kedagi tundmatut, jõulise erootilise kaldega algajat poeeti/poetessi. Aga iseenesest tuleb muidugi mainida, et isegi mitmed tuntud eesti kirjanikud, kelle tekstides selgeid homoseksuaalseid motiive leidub, polnud tihanud või saanud kohale tulla. Möödunud aastal oli samal üritusel ekspressiivseim esineja nt Merca. Niiet põhiosa jäi Ojamaa-Lepiku-Silla luulele, mis kummalisel kombel sel hetkel mingi ühtse sümboolse ruumi moodustas.

 

Järgmine üritus, millele sattusin, oli 13. augustil Võtikveres aset leidnud iga-aastane raamatuküla päev. Võtikvere on tõesti üks imevahva väike koht Mustvee lähedal ning tolle alati elevust tekitava ning tervet ümbruskonda kaasava ürituse süda ja hing on muidugi Imbi Paju, idealistlik ja tragi ajakirjanik, filmire?issöör (sügisel linastub ta film nõukogude-aja traumadest), organisaator. Iseenesest on raamatukülasid kui püsivaid aastaringseid ettevõtmisi Euroopas juba mitmeid. Raamatuküla traditsioon sai alguse Walesist, kus Richard Booth hakkas oma tasapisi hääbuvas kodukülas ? nagu neil koduküladel viimasel ajal enamasti ka Eestis läeb ? müüma kasutatud raamatuid, meelitades sinna ka ümberkaudseid raamatuhuvilisi ja bibliofiile. Tänaseks ongi Boothi kodukülast saanud omalaadne rahvusvaheline kultuurielu keskus, tema raamatuärist üks suuremaid antikvariaate maailmas. Aga raamatukülade põhimõte ei ole üksnes kirjanduselu edendamine, vaid kõigi eluvaldkondade kaasatõmbamine ? n-ö külade elustamine, mis algab muidugi tasapisi kultuuriturismist.

Võtikvere on tänini piirdunud ühe suurema sündmusega aastas, alati augustis. Igal aastal on raamatukülal olnud oma patroon ? nende seas nt Mati Unt, Rein Veidemann, Leo Kunnas. Tänavu olid patroonideks Viivi Luik ja Jaak Jõerüüt, kes moodustasid rahva ees Imbi Pajuga vesteldes veetleva filosoofilise paari, rääkisid rohkem lihtsatest asjadest ja elust meie ümber ? sellist praktilist argifilosoofiat läbi kirjanduse. Ja kuulajaile jõudis see kohale, sageli ongi kirjaniku roll lihtsalt tulla ja rääkida inimestega, sest nood teised, kes tulevad ja räägivad, tahavad alati midagi. Enamasti hääli. Kirjanik tahab aga ehk ainult midagi öelda, midagi inimlikult olulist, mis endal sees kripeldab.

Raamatuküla päev mahutas endasse veel rahvateatrit, country-line-dancing?ut, väikese raamatulaada ? tore, et päris mitu eesti väärt kirjastust olid oma valikuga välja tulnud. Lapsed aga kogunesid kõik puntrasse tuppa, kus Maili Vesiko ja Ilona Sillak nendega haldjaid ja käpiknukke meisterdasid ja eri rahvaste muinasjutte vestsid. See kujunes sääraseks müstiliseks võlumaaks, kuhu kõik ukseltpiilujad enam äragi ei kippunud mahtuma. Mis on väga tore märk sellest, et suuline muinasjutvestmistraditsioon, peaaegu rändpajataja elukutse, on viimastel aastatel oma positsioone parandanud. Seegi on ju üks kohutavalt tähtis osa elujõulisest kirjandusest.

Kõige parem uudis on aga, mida usaldatavad allikad on mulle sosistanud, et noored hakkajad mehed plaanivad raamatuküla ideed tõsisemalt vedama hakata, et sellele pinnast alla saada, muu maailma raamatukülade eeskujul seda kirjandusfestivali tasandilt hoopis elustiiliks kujundada. Siin ei jää muud öelda, kui et tehke (teeme koos!) see asi ära ja paari aasta pärast, kui jumet hakkab võtma, on lootust, et mõni teine eesti küla ärkab elule ja saab nt muusikakülaks või spordikülaks vms. Oma eluruumi teadlik kujundamine, vaimne süvendamine ja süvenemine võivad nõnda pikapeale isegi taas luua midagi, mida me kunagi nimetasime oma (kultuuriliseks) identiteediks.

 

Arvestades me vilgast kirjandus- ja kirjastamiselu, on ilmselge, et taolisel raamatuküla-ideel oleks Eestis praegu pinnast. Seda enam, et mõnes väikses asjas oleme me muust maailmast ka pisku ees. Näiteks kirjandusfestivale on meil oma väiksuse kohta tunduvalt rohkem ja tihedamini kui üheski riigis me lähikonnas. (Juba praegu ainuüksi igal kevadel kolm suuremat, mitmepäevast, lisaks Betti Alveri luulepäevad ja tohutul hulgal pisemaid sündmusi, kuni loodetavasti samuti iga-aastaseks kujuneva kirjanike liidu ja Eesti raamatukogude ühise kirjandustuurini, mille raames kirjanikud raamatukogusid külastavad ja esinevad).

Äsja (19. ? 21. augustini) toimus näiteks Oslo Luulefestival 2005, mille eeskujuks meil igal aastal aset leidvad Põhjamaade luulepäevad. Selle peakorraldaja Birgit Hatlehol käis kevadel Eesti üritusi vaatamas. Üllatav oli asja juures see, et Norra poeedid väitsid, et nende mäletamist mööda toimus Oslos viimati suurem luulefestival ligemale kakskümmend aastat tagasi. On muidugi aset leidnud väiksemaid sündmusi, aga suurema iga-aastase kirjandusfestivaline oli tänavune pilootprojekt.

Ürituse toimumiskohad olid kõik seotud Oslo kunstiakadeemiaga: ülikooli hoones peeti nt paar loengut (kõnelesid inglise ja ameerika külalised, ameeriklanna Juliana Spahr oli nii ettekandega Getrude Steinist kui oma luuletustes nii põrgulikult ameerikalik kui üldse veel saab ette kujutada!), kogu ülejäänud festivaliprogramm oli luule päralt. Eestit esindas seekord Jürgen Rooste, ja peab siinkohal mainima, et mul oli õnn tutvuda hetke ühe tunnustatuma Norra poeedi Øyvind Rimber?iga (too oli palutud mu tekste etlema), kes võitis hiljaaegu kriitikute auhinna (üks tähtsamaid Norras, ükski luuletaja polnud seda juba mitukümmend aastat pälvinud) oma pika tuleviku Norrast kõneleva ulmepoeemi eest, mis lisaks veel kirjutatud ta oma keeles või murdes (Norras teatavasti võistlevad omavahel kaks erinevat keelekuju bokmål ja nynorsk, Rimber on neile veel ühe variandi lisanud).

Poeetide esituslaadide, teemade, tundetoonide skaala oli just nii lai, et publikut jagus väga palju kõigile üritustele (maratonlugemistele) pidevalt. Üles astusid näiteks ka eesti publikule juba tuttavad Jan-Erik Vold, Mette Moestrup, Lars Saabye-Christensen jt. Aga igasuguseid põnevaid frukte oli veel ? nt rokkariolekuga ekspressiivne Lars M. Raattamaa (Põhja-Rootsi lapi päritolu) või kohalik Tom Waits, kärehäälselt bluusi laulev Øystein Wingaard, kelle huumor publiku pahatihti naerust rõkkama kiskus. Põnevaid poeete oli hulgi, aga siinkirjutajat takistas mõistmisel esmalt muidugi keelebarjäär.

Suure modernse kunstihalli Frosken?i siseõu ja kunstiakadeemia baari hoov (Spasibar on ilmselgelt üks linna paremaid ja boheemlaslikemaid pesasid, mille leiab otse kunstiakadeemia tagaküljelt ? kel Oslosse asja, siis sääl tasub niisama natuke istuda) esinemiskohtadena kujundasid sellest tegelikult välifestivali, sest pääle paari eespool mainitud loengu siseruumides suurt miskit ei toimunudki. Ning ilm oli päikseline ja kevadine. Kuulivestides ja automaatrelvadega sõdurid Oslo USA saatkonda ümbritseva varbaia taga pärlendasid higipiiskadest.

Korraldajate kiituseks tuleb öelda, et kui tavaliselt kipuvad põhjamaalastest organisaatorid pabistama, proovide ja ürituste täpse algamise, kellaaegadest kinnipidamise üle üldiselt väga muretsema, siis Oslo organisaatorid usaldasid poeete-boheemlasi täielikult ning lasid neil suhteliselt omapäi tegutseda. Lõpptulemusena sujus kõik nagu õlitatult ning kella vastu ei patustatud ka liialt.

Me kirjandusest hakkab ehk nõnda kujunema euroopa kirjandus selle paremas mõttes ? ühenduste, kontaktide, õhu pideva liikumise suhtes. Mitte mingil juhul ei tohi hinnata ühtlustumist, sarnastumist, kirjanduse sisulis-stiililiste joonte sarnaseks silumist. Aga samas tuleb lasta erinevustel, eri maade lugudel ja laadidel kohtuda, et säält saaks põnevad motiive näpata/miksida, katsuda üskteist esinemistes üle trumbata jne. Siis ei muutu kirjanduse meri haisvaks lombiks. Sest isegi Euroopa tasandil on see oht olemas. Järelikult: peaasi, et midagi pidevalt juhtuks. See ajab kirjutajad ka elevile ja ehk veel paremini kirjutama.