Kiitkem voorust, põlastagem pahet!

Elo Lindsalu

Kalle Käsper, Öö jumalik enklaav. Toimetanud Asta Põldmäe, kujundanud Andres Rõhu. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 52 lk. Kalle Käsper on tuntud rohkem prosaistina, eeskätt juba aastaid ilmuva mastaapse perekonnasaaga „Buridanid” autorina. See luulekogu on autoril kolmas, varem on ilmunud „Alliksandriine” (2003) ja „Jah, armastan, kuid mitte inimesi” (2009). Luulekogu „Öö jumalik enklaav” esikaanelt vaatab vastu kaks hästi suurt ümmargust Ö-d nagu kaks puurivat silma, mis ei anna rahu. Mõistatuslik pealkiri – enklaav tähendab riiki või riigi osa, mis on ümbritsetud teisest riigist – ja Andres Rõhu kujundus mõjuvad huviäratavalt originaalsetena. Ja üllatustest nende kaante vahel puudu ei tulegi. Käsperi luule mõjub praeguse eesti luule taustal marginaalsena. Nimelt ei ole kogus ainsatki vabavärssi, vaid ainult lõppriimilised ja meetrilised luuletused. See kinnitab vormiluule võimalikkust ka aastal 2012, justkui sekundeerides kriitikute mullusele vaidlusele selle üle, kas Eestis juba üle 15 aasta domineerinud vabavärsibuumist saab veel üldse olla tagasi- või edasiteed. Valdavaks salmivormiks on katrään, leidub ka distihhone, kvinte ja isegi sekstette – ja ka värsimõõtude poolest on see luule mitmekesine. Antiikmütoloogiast ja keskaja kultuurist pärit motiivid ja allusioonid avardavad luuletuste tähendusruumi, iseloomulik on ka aktiivsest kasutusest taandunud võõrsõnade elustamine: kannelüür, foliant, epitalaamion, marsaala jt. Püüdes leida eeskujusid ja mõjutajaid, meenuvad esmalt Talviku „Palaviku”-värsid, samuti Baudelaire’i „Kurja lilled”. Praegustest eesti luuletajaist näib olevat ühist Priidu Beieri loominguga.

Lugejal on lahke luba kulgeda läbi autori hingemaastike, mis kahes esimeses tsüklis „Hingehanged” ja „Uputus” on kohati ootamatult sünged, et päädida märksa helgemaina kogumiku lõputsüklis „Öö – minu kodumaa”. Niisugune kompositsioon on ülendava efektiga. Luulemina mehelik rähklemine kord iseenda tumeda poolega, kord kaaskondlaste inimlike pahedega ei jäta ükskõikseks, nagu ikka enamasti mäss ja vastupanuvõitlus hedonistliku rahulolu või ara allaandmise asemel. Missugune on siis täpsemalt Käsperi luulesubjekt ehk lüüriline mina ja milliseid ideid ning elamusi ta meile pakub?

Kibe avaluuletus „Mu ahastusest puhkevad kord roosid” esitleb maailmaparandajat, kes olnud „jumalate soosik”, kuid elu „õnnemängus” armetult petta saanud: „Ka mina igatsesin õiglust / Ja uskusin, et võitlen tema nimel… / Jäi nagu ikka sündimata ime / Nii rindel üldse kui ka minu lõigus”. Luuletuse viimases stroofis ehmatab autorikujund – peeglist vastu vaatav „habetunud ilge lurjus”, kellele seejärel viidatakse kui absoluutse kurjuse kehastusele. Ka luuletuse „Mu südames on salatuba” subjekt varjab oma südames, „seitsme luku taga”, metsalist. Kas on luuletaja hinges tõepoolest nii palju hävitavaid tunge, mida värssidesse välja elada (kindlasti toimib see teraapiliselt), või on tegu sarkastilise eneseirooniaga, maskiga, mille ette tõmmanu kehastub mõneski järgmises luuletuses ohtlikuks kiremõrtsukaks ja haaremitantsijannade tapjaks – mine sa võta kinni! Teisal on kangelase missiooniks leida üles neitsi kadunud loor! Kas peetakse silmas pruudiloori või tahetakse näha ka eesti neide tänavatel oma nägu loori varju peitmas, see luuletusest ei selgu.

Misantroopilised tunded annavad hoogu unistustele elust hoopis teises aegruumis: näiteks „Hispaanias, Lope de Vega aegu …”, kuhu poeet kujutleb end kulda röövivaks konkistadooriks või Itaalia keskajas, kuulsa femme fatale’i Lucrezia Borgia poolt mürgitatud armunud paažiks. „Mu haual ööbik siristanuks stretta’t, / Või õigemini – sest on sopran – cabaletta’t. // Ja poleks trehvanudki, mina ja mu sajand. / Meil teineteist ei ole tõesti vaja.” Veneetsia renessanss-kunstnikele Veronesele ja Tizianile pühendatud viisikvärsid ei jäta kahtlust autori enda kunstimaitsest, mis oponeerib tänapäeva moodsale kunstile. Kunsti kängumise teema jätkub luuletuses „Heraklese kolmeteistkümnes vägitegu”, kus falloslik monument kerkib Lesbose lauliku Sappho palvel: „Ausammas püstita, mis tugevam metallist!” Ilmselt ei ole ma ainus, kes näeb ses tekstis allegooriat.

Mida edasi, seda sagedamini ilmub luuletustesse humoorikas varjund, kirglik sõimgi muutub groteskseks ja paroodiliseks: „Talv! Vihkan sinu värdjalikku palet, / Ja sinu ümber keerutatud valet / Ma kauem kuulata ei taha.” Põhjamaa raske talve üle kaeblemist oleks tüütu lugeda, donquijotelikult selle vastu sõttaminek – arkebuusi ja kuulidega – on juba veidi lõbusam. Luuletus lõpeb positiivse üleskutsega: „Elagem, kuni jätkub tahet, / Kiitkem voorust, põlastagem pahet / Ja olgu õitsvaid aprikoose tulvil meie nurm”.

Surma- ja tapamotiivide rohkus tekitaks õudu, kui neid ei tasakaalustaks erootilised ja filosoofilise dominandiga luuletused, eriti viimases tsüklis. Trubaduurliku serenaadina kõlab „Triptühhon” – lihtne ja ilus. Täiuslik võiks olla luuletus „Mind lakkamatult jälitab su pilk”, kui viimase stroofi eelviimases värsis poleks meetrum lõhutud. Alustades värsirida ühesilbisõnaga „Vaid endaks jääda iga silmapilk”, langeks pearõhk teisele sõnale, nagu muudes värssides, ja rütm säiliks. Ka näiteks luuletes „Unistus” viib esimese stroofi viimane rida oma rõhkude arvuga luuletuse tervikrütmi tasakaalust välja (asendades sõnad „Mida ma” üksnes sõnaga „ma”, saanuks probleemi vältida). Luuleread „Öö – minu kodumaa – on jumalik enklaav, / Lapp rahu keset päeva julma riiki …” selgitavad viimaks ka kogumiku sümboolse pealkirja. Öö kui riik riigis tekitab mitmeid assotsiatsioone: vaimuderiik, unistuste- ja unenägudemaa … Öövaikuses saab segamatult mediteerida, kuulatada iseenda sügavamat olemust, taastada side oma vaimsete kaaslastega, kes maisest maailmast – luuletaja sõnutsi „Maa-nimelisest hullumajast” – ammu läinud. Raamatu eelviimane luuletus viibki lüürilise mina koos oma armsamaga (kogu on pühendatud K. K. abikaasale Goharile) Elüüsiumi väljadele, kus „pole autuid, üksnes kangelased” ja kus leiab aset kohtumine Platoni ja Sokratesega. Siit ja mõnest eelnevastki luuletusest (näiteks „Unistusest”) koorub luulekogu kandev sõnum: inimesed on ebatäiuslikud ja nende elu ebaharmooniline, kuid kalleid ideaale ei tohi reeta ning hõberatsmeid nurka visata. Need peaksid loitma nagu tuletorn inimese maisel teel, sest „meie ebatäiuslik koloonia / jääb komberdama unistuse najal”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming