Kiirenduskultuur aatomiseene varjus

Matis Song

  Douglas Coupland Douglas Coupland, X-GENERATSIOON: lood kiirenduskultuurile. Hotger, 2005. 214 lk.

Me elame maailmalõpus, siin puudub kohvik, kus me kohtuks kunagi kõik. Meid võõrandati, pandi nuumikaeda, me põgenesime, kõrbe. Ning kosmoses ei valitse sügis, on praegugi igavene 1974. aasta. Planeedil nimeks Texlahoma, kauboikaabud, pisut kohtlaselt naeratavad koduperenaised. Ja vaikus, on ennetav.

Kanada kirjamehe Douglas Couplandi “X-generatsioon: lood kiirenduskultuurist” ilmus 1991. aastal. Postmodernismi tähtteoseid, mis sobib maailmalõppu. Siin on olnud juba pöördumatu hetk, kus kõik katki läks. Kõrb on puhta hävingu sümbol. Puudub kõrghoonestus ja lõokeselaul. Kõigil on minevik ja puudub tulevik.

Jah, enne oli kõigil tulevik. Äge töökoht reklaaminduses, ajakirjanduses, finantsmaailmas. Hommikul müsli, lõuna tööl, 12 tundi, õhtul kiire kepp, puhkus Tahiitil, tänupüha vanemate juures (kes on tüütud), mõnikord kontsert (Whitney Houston, U2, Supertramp), ekspander, peotäite kaupa raha. Disaineri distsipliin.

Maailma valitses redel. Terendav firma juhatuse liikme koht. Aga enne lasteaed, algkool, keskkool, kõrgkool. Praktika, CV, sära silmis, viisakad repliigid, saad töökoha. Hiljem raev, südamerabandused, pinnapealsed vestlused, tuhm pilk, kõik kiireneb, mina vananen. Rongi pealt viisakas ei hüppa, 400 kilomeetrit tunnis.

Andy, Dag ja Claire. Karje: “Peatage maailm, ma tahan maha astuda.” Kalifornia, Palm Springs. Kõik, aitab. Linnas, kus lagunevad Hollywoodi eksstaarid. Milline koletuslik perspektiivitus, reklaamimuinasjuttude vahele. Kolm noort astub ühiskonnast kõrvale.

Katkestuste kultuurist välja. Nüüd tekib narratiiv, keegi ei sega vahele. Kõik saavad jutustada pideva vooluna. “Perekonna” asemel ei looda perekonda, kommuuni. Kõigil on ausalt vabad käed. Keegi ei loo vabadusest uut käsusüsteemi. Kõigil on iseseisev unistus.

Raamat räägib kolme inimese sõprusest, kus puuduvad ilmselged kohustused. Siin ei mängita läbi kohustuslikke “kallista mind” rituaale. Kõike katab pigem aseksuaalsus. Maailmas, kus peaks disainerseks olema edu vahend. Seks pole enam lõbus vahepala hipidele, vaid vigane süsteem, mis hävitab meeled. Bret Easton Ellis, “Ameerika psühhopaat”. Martin Amis, “Surnud lapsed”.

Jah, me võiksime uneleda, et “X-generatsioon” on anarhistlik ühiskonnast väljaastumine; et loobutakse kõigest tarbijalikust ja ühiskonna poolt sätestatust. Toimub ainult standardse perspektiivi(tuse) lõpetamine. Eemaldumine edukultuurist, töö taandamine esikohalt viimaste hulka. Enne oldi töö vahendiks, nüüd on muutunud töö vahendiks. Seda kasutatakse siis, kui on vaja, mitte siis, kui peab. McJob.

Couplandi raamatut võiks võtta yuppie’-ühiskonna kriitikana ning lühikeselt põlenud lõhkiste püksipõlvedega grungediskursuse ettevalmistajana. Kuid see oleks lugejale kerge karistus. Keegi ei hakka siin raamatus võitma või kaotama. Kõik on oma neoonses mõttehämus teadlikud, et kõik lõpetab niikuinii üks ebaõnnestunud New Mexico tuumakatsetus.

Raamat kõneleb meile küünilisest ajajärgust, kus kõik räägivad iseseisvaks kasvamisest, kuid tulevad ikkagi roomates nuttes ema-isa koju tagasi. Kõik räägivad heaoluühiskonna haipimisest, kuid tegelikult puudub heaolu. Suhted on müüdavad.

Eks me kõik oleme käinud poeriiulite vahel, kus on palju vastuseid, aga puuduvad küsimused. Küsimused tekivad alles siis, kui tuleb maailmalõpp ja kaubanduskeskus-pühamu saab zombidele viimaseks lõksuks, kus me asume. Aga me võtame ikkagi riiulitelt küünlaid, kuigi põlev maailm valgustab. Ning küsime monotoonselt: “Kus on väljapääs?” Muide, see ei ole küsimus jumalale, vaid kassiirile.

Monotoonsuse taga varjub tegelikult segadus ja irratsionaalne hirm. Kuna me teame, et alastiolek oleks häbistav, katame end koodidega: Mary Quant, Armani, Prada, Sony Walkman. Me muutume mõisteteks ja saame staatuseks.

Couplandi raamatus mõjub yuppie tulnukana, treitud, eneseteadliku ja parajalt õnnetuna. Andy vend Tyler on Globaalne Teismeline. Globaalselt maitsekalt riides, korraga karjäärihimuline ja peopanija ning muidugi elab kodus. Noorelt täiskasvanu, igavesti laps. Claire’i “armastatu” Tobias on ideaalne Wall Streeti mees, kena, edukas, ilmselt realist, kuid fantaasiavaba.

Raamatu lõpp on üks ilusamaid, mida olen lugenud. Andy sõidab USA unistustemaale Mehhikosse, kus ootavad ees sõbrad, kes kavatsevad panna püsti pisikese hotelli. See epiloog pole unistus paradiisist, vaid maailmalõpu aim. Seenpilv, mis sümboliseerib tuumaplahvatust osutub kõrrepõllu puhtakspõletamiseks.

Kaugel nähtuva vabadusena pikeerib üle põlevate väljade kokaiinivalge hõbehaigur, kes kriimustab Andy pead. Teda ümbritseb tosin vaimse puudega last, kes eelarvamusvabalt kallistavad. Lootus on horisondil.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht