Kevadise uitaja sügis

Peeter K?ler

  Neeme Põder, Baile Átha Cliath. !peatus, 2005. 48 lk.

 

Pealkiri on ju vahva, kujutan, kuidas kiristab hambaid see, kes peab teost kõnes (näiteks eetris) mainima. Eriti eksprompt-olukorras, mälu järgi. Esimene lugemine läks kuidagi liiga kergesti, tagantpoolt ettepoole lugedes hakkas loodu juba kinnistuma. Terviklik teos on see kohe kindlasti. Noore luule puhul olen hakanud vabavärssi suhtuma üsna pipraselt. On tekkinud selline ülejalategemise üleujutusetunne, kus värsigraafika rakendamine võib tunduda põhjendamatuna, kuid ka proosaks mõelduna jääb vajaka lõpetatusest ja terviklikkusest. Kunst eeldab vormi näiliseski ehk siis võtmena pakutud vormituses. Ohud: loidus, lõpetamatus, kujundlik hägusus; sisima igavlemise pakkumine igavlejaile; heale õnnele pretendeeriv katsetamine, et äkki õnnestub; huupi “paugutamine”. Luulet ilmub igal moel ja väga palju, rohkem kui XIX sajandi lõpus. Ei tea, millal hakkab päriselt nägema, mis jääb ja kuidas. Peaks ootama mingit raputust kaanonite tasemel.

Põder on meeldiv luuletaja, just meeldiv, sest põnev jne öelda oleks eksitav. See luule toob päeva elamustesse rahu. Ei mingit kisa ega kära ega efektide tulevärki, Põdral puudub vajadus mässata ja epateerida. Õnneks ei haista ka varatarkust. Oeh!  Seegi on suur voorus, et pikemgi vabavärss kulgeb õiges rütmis, ei aeglaselt ega venides. Kujundikeel, no seal polekski nagu midagi esilekargavalt sädelevat, metafoorid on tõsiseltvõetavad tänu vankumatule sidususele, luuletaja häirimatule keskendumisvõimele (vt “Kunst”, lk 12; ka tagakaanetekst). Põder ei pelga sõnastada suuri asju või neid defineerida (kas või siis kunsti). Märgata saab pisukesi megalomaaniapuhanguid (või on see iroonia? – näiteks “kosmos väldib mind” lk 42), kuid egas maailma nabaks olemise hetked pruugigi olla naeruväärsed, täiesti loomulik asi ju. Kenad on sürrealistlikud killukesed, “Tiiger vee all” (lk 25) on suisa suurepärane. Leidub ka nõmedaid luuletusi, nagu näiteks “Prostituut” (lk 29), “Mõtle mis ehmatus…” (lk 14).

Põdra luule on üldjoontes mõtisklev-mediteeriv seisundiluule, mis põhineb enamasti  väliselt argistel kirjeldustel. Põder oskab ruumidesse siseneda oma mõtetega, panna ruum endast kõnelema. Sarnaselt kas või Liisi Ojamaaga. Enamasti leiame ta linnaruumidest, varemetest, aga ka Tartu ülikoolist, alati ümbruses raamatuid, mis ühtaegu põletavad, kummastavad ja jahutavad meeli. Selle ruumi üks põhiomadusi on sügist meelde toov kargus, luuletaja üks põhiomadusi on aga nauding olla noor mees.

Märkimist väärib seegi, et tegu on läbinisti autori raamatuga, kusjuures nii Põdra fotod kui kujundus on professionaalne, tagasihoidlikult maitsekas ja formaatki on luulegraafikat arvestades eksimatult valitud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht