Keskajal Tallinnas ja Novgorodis

Andres Langemets

Ajaloolaseks õppinud Andrei Hvostov pole päris ajaloolasena vist palju uurimusi kirjutanud. Ta läks tööle ajakirjandusse ja on äratanud tähelepanu, mõnikord mõnda ka ärritanud oma poliitiliste analüüsidega, aga igatahes on tegu huvitava isiksusega. Nüüd on ta kaldumas ajakirjanduse asemel hoopis kirjandusse. Äsja pärjati ta jutt Tuglase auhinnaga. Vaidlusi põhjustas Hvostovi „Mõtteline Eesti”, aga selle kommenteerimiseks pole ma piisavalt kompetentne – on rohkem päris ajaloolaste asi.

Tegelikult on ka ta värske üllitis „Projektijuht Posse” midagi essee ja ilukirjanduse vahepealset. Sissevaade XV sajandi olustikku, hansalinnade ja Novgorodi suhetesse väärinuks ju midagi teaduslikult monograafilist, arhiivimaterjale tsiteerivat, kuid Hvostov otsustas ilukirjandusliku essee kasuks. See on autori õigus.

Loo süžeed pole siin mõtet ümber jutustada, lugu pole pikk ja igaüks võib ise tutvuda. Ütleksin, et tegu on pisut dotseeriva ajalooõpetusega, mida on kaunistatud mõne väljamõeldud ja mõnede ajalooliste tegelaskujudega.

Tähtis on kujutlus keskaegsest tegelikkusest nii Tallinnas kui ka Novgorodis, Turu ja muud paigad veel lisaks. See toob mulle meelde Hayden White’i artikli „Kirjandusteooria ja ajalookirjutus” (Tuna 2003, nr 1), kus arutletakse just selle üle, et ega ajalookirjutus kirjandusest suurt ei erinegi. Ajaloofaktidele ja historiograafiale lisaks läheb ka ajaloolasel vaja meelekujutlust, mis täidaks tühikud tõsiasjade vahel, et sünniks ajalooline narratiiv.

Hvostovi jutustuses on teadmisi ja kujutlusvõimet (mida ajalookirjanike puhul tuleb aina imetleda). Faktitäpsust on keskaega mitteuurinul raske kontrollida – saab, aga võtab palju aega. Naljaviluks hakkasin uurima, kas Eesti ajaloos on olnud mõnd Posset, leidsin ühe Moritz Posse, aga loomulikult pole see prototüüp, sest elas XVIII sajandil.

Hvostovi loos napib ilukirjandust, pole intriigi ega karaktereid – peategelasest alates jäävad kõik peamiselt nimedeks. Psühholoogiat ei ole, ühtlasi ka mitte tundeid. Mingisuguse belletriseeritud ajaloona on lugu siiski huvitav.

Juba on jõutud kõrvutusena mainida Jaan Krossi nime, aga see pole see. Pigem on Hvostovi kirjutamisviis lähedane Lennart Mere ajaloolistele esseedele, kuhu ka on lisatud kirjanduslikku vürtsi, ehkki nende raamatute mõte on pigem esseistlik.

Nagu öeldud, kujutlusvõimet ja teadmisi Hvostovil tõesti jagub. Kuidas see kujutlus päris ajaloolaste omaga kokku langeb, on iseasi. Mina jäin üsna esimestel lehekülgedel mõtisklema, kus võis XV sajandi alguses Tallinnas olla vallikraav. Võib-olla see tõesti oli olemas, kuigi jälgi sellest täna enam ei ole. Teada on, et bastionid, Hirvepargi süvendid ja Snelli tiigid tehti alles pärast Liivi sõda Rootsi kuninga nõudel, isegi Tõnismägi kui Toompead kõige rohkem ohustanud paik veeti 20 meetrit madalamaks (Aleksander Loit, Inimene ja mägi. – Tuna 2003, nr 4). All-linnas ja mujal me mingit vallikraavi ei näe.

Ei jõudnud lühikese ajaga kontrollida rohkeid tsitaatsõnu, nii et mõnes jäin ka kahtlema. Aga mu lähenemine pole ju kirjanduskriitiline, vaid pigem teadustoimetaja oma. Mis omakorda tähendab, et kaldun asja nägema mitte kirjanduse, vaid teadusesseistika nurga alt.

Loo lõpus tsiteerib Hvostov Balthasar Russowit. Aga võinuks Liivi sõja alguse põhjustajana tsiteerida hoopis episoodi, kuidas Tallinna raad karistas kaht vene kauplejat, kes astusid ebaloomulikku ühendusse hobusega, ning see karistamine vihastas hirmsasti Ivan Julma – venelane võib ju seksida kellega tahab…

Igatahes on tegu huvitava interdistsiplinaarse teosega, mis on eelkõige hariv. Mitte küll nii poleemiline nagu „Mõtteline Eesti”, ka mitte nii mastaapne, aga huvitav.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming