Kes tahab kirjutada väikesi kirjanduslugusid?

Jaak Tomberg

Kirjandusloost võib jääda mulje kui Õigluse Kohast, kus kirjanduslike nähtuste (hierarhilised) suhted on mingit abstraktset „klassikalist kujutelma” järgides täpselt ja objektiivselt eristatud.        19. ja 20. juunil toimus Gustav Wulff-Õie majamuuseumis kuueteistkümnes Nüpli kevadkool „Arhiiv ja narratiiv – vihjega eesti kirjandusloole”, mille teemakohaseimas osas keskenduti kirjanduslugude problemaatilisele staatusele niisuguses kultuurikontekstis ja rahvustraditsioonis, kus neile kiputakse tahestahtmata omistama võib-olla liigagi monumentaalset kaalu. Juttu tuli kirjanduslugude  staatusest olukorras, kus arhiivi ja narratiivi vaheline pingeväli on liiga intensiivne, kus arhiivi on n-ö liiga palju ja narratiive liiga vähe, ning kus üht kirjutatud lugu võib seega paratamatult jääda kummitama pöördumatuse ja lõplikkuse liigtugev järelmaitse: tunne, et üht nähtust, autorit, teost või loomingut on koheldud liigagi „õiglaselt” ja teist mitte, ühele on osutatud väärilist tähelepanu ning teine on võib-olla üldse unustusse paisatud. Ja sellest  lähtuvalt võib ka kirjandusloost jääda mulje kui iselaadsest Õigluse Kohast, kus kirjanduslike nähtuste (hierarhilised) suhted on mingit abstraktset „klassikalist kujutelma” järgides täpselt ja objektiivselt eristatud.

Alljärgnev kujutab endast minu täiendavat ja kokkuvõttepüüdlikku mõtisklust nonde arutelude ja selle olukorra üle. Arhiivi ja narratiivi vaheline pingeväli, mis on olemuselt tegelikult alati juba lõpuni maandamatu,  selgineb minu jaoks kõige paremini siis, kui mõtlen arhiivist esmalt kui läbinisti ideaalsest mõistest. Sellises valguses paistab arhiiv mulle üksnes ja lihtsalt abstraktse kogumina kõigest võimalikust öeldavast, mõeldavast, kujuteldavast – ning seega ka vältimatult millestki, mis ei pruugi tingimata (veel) olemas olla. Seda väga laiapõhjalist ning esmapilgul kasutut ja rakendamatut üldistust võiks kitsendada ja ajalooliselt otstarbepärasemaks  muuta Walter Benjamini „Ajaloofilosoofilistest teesidest” (1939) pärit mõte õnnekujutelmast kui millestki, mis on samuti puhtvõimalik: „Järele mõeldes taipame, et õnnekujutlus, mida me endas hellitame, kannab läbinisti selle aja värvingut, millesse meie endi olemasolu kulg meid juba kord on läkitanud. Õnn, mis võiks meis kadedust äratada, kätkeb vaid õhus, mida oleme hinganud, koos inimestega, kellega oleksime võinud rääkida, koos naistega,  kes oleksid võinud meile anduda”.

Miks rääkida arhiivi juures üldse õnnekujutelmast? Ning miks võiks olla vahetult, ütleme ajalooliselt asjakohane mõelda arhiivist kõigepealt kui millestki ideaalsest, abstraktsest, puhtvõimalikust? Sest mulle tundub, et sel kõige üldisemal, puhtideaalsel tasandil ei sisalda arhiiv endas ainuüksi seda, mis on juhtunud ning mille kohta on tehtud salvestuslikke ülestähendusi, vaid ka kõike seda, mis  oleks võinud olla: ajalugu kätkeb endas ka luhtunud võimalikkusi, mis tema pidevuslikuks esiletulekuks tuleb kõrvale heita, alla suruda, unustada, ning need võimalikkused moodustavad kusagil, Slavoj Žižeki sõnu kasutades näiteks „jumalikus sfääris” otsekui omamoodi (ebaõigluste) arhiivi, mis põhistab lisaks harjumuspärasemale „olemasoleva arhiivile” vähemalt samavõrra määravana iga meie praeguse hetke ajaloolisuse. Too luhtumuste, ebaõigluste  arhiiv – praeguse seisukohalt otsekui kaotatud Õigluse Koht – mängib õnnekujutluse väljajoonistamisel vähemalt samavõrra suurt rolli kui see, mis põhineb (positiivselt) olemasoleval. Kuidas suhestub sellise arhiiviga kirjutaja (ja tingimata mitte üksnes kirjandusloo kirjutaja, kelle asetan siinse arutluse edasisse keskpunkti, vaid ideaalsel tasandil igasugune kirjutaja)?

Kirjutaja ülesanne on sellest arhiivist  asju nähtavale tuua, tagada (tingimata veel mitte olemasolevatele) luhtunud võimalikkustele tegelikkuse pinnal „uus võimalus”. Teisisõnu kujutab kirjutaja tegevus endast teatud mõttes püüdu „seada õiglus jalule”. Sama mõtet on Benjamin väljendanud konkreetsemalt krooniku või ajalookirjutaja ülesannet määratledes: „Kroonik, kes jutustab sündmusi, tegemata vahet suure ja väikese vahel, arvestab tõega, et ühtegi asja ei saa pidada ajaloole  kadunuks”. Kirjutaja tegevus jääb püüuks seepärast, et Benjamini jutt kehtib ideaalsel tasandil. Igapäevases praktikas ei ole asi nii lihtne, kroonikud ja ajalookirjutajad ei tegutse ideaalsel tasandil: asjad paratamatult jäävad ajaloole kadunuks; kohe kui mängu tuleb otsene loojutustamine, tehakse juba vahet „suurte ja väikeste asjade vahel”. Veel enam: see, kes kõike salvestab, ei jõua jutustada lugu; see, kes  jutustab sündmusi, tõstab midagi esile ning jätab midagi kõrvale. Ent ometi ilmestab selle ideaalse tasandi väljajoonistamine hästi arhiivi ja narratiivi nii pingestatud kui ka vastastikku võimaldavaid suhteid.

Pingestatud on need suhted juba mainitud põhjustel: kirjapandud, eksisteeriv narratiiv mõjub (paratamatute) väljajättude tõttu määratult vähemana kui (rangelt võttes kirjapaneku-eelse) arhiivi kujutletav abstraktne lõpmatus. Ning vastastikku võimaldavas suhtes on arhiiv ja narratiiv seepärast, et nii nagu arhiiv on narratiivi eeltingimuseks (peab olema miski, millest lugu jutustada), võimaldab narratiiv arhiivi, sest tagab sellele sidusa, mõtestatud, tähendusliku juurdepääsu: seda poleks (vaja), kui me selle põhjal lugusid ei jutustaks. (Viimasel piirjoonel, isegi teispool teatud ajaks seadusega suletud arhiive, kujutlen ma pimedaid, üksnes vahel harva või mitte kunagi ülevalgustatud  keldrilööve, kuhu on läbisegi kuhjatud kõikvõimalikke dokumente, mille loomusest pole tõepoolest peaaegu mitte keegi teadlik: ma saan nende dokumentide olemasolust teadlikuks alles siis, kui kellegi korrastav silm nendest üle käib, need mingisse süsteemi seab, neist loo jutustab.) Pingestatud suhe arhiivi ja narratiivi vahel on ühtlasi niisiis omalaadne paljususlikkuse ja ainsuslikkuse vaheline paradoksaalne suhe: arhiivi „pole olemas”, aga ta on lõpmatult  paljususlik, lugu on olemas, aga ta on võrreldes arhiiviga paratamatult määratult ainsuslikum. Sama asja võib kirjeldada sünkroonsuse ja lineaarsuse ajalistes terminites, näiteks kirjutaja puhul, kes tunneb, nagu oleks tal kogu tulevane kirjutatav vaimusilmas kuidagi eriti eredalt ja selgelt justkui „juba olemas”: „pea sisemust” täidab tulevane tekst oma kõikide lugematute üksikasjade samaaegses tunnetuslikus terviklikkuses, ent eelkaemus  „jutu kirjasaamisest” mõjub sellega võrreldes ohverdusliku ja piinarikka mahaarvamisena. (Selles näites on „pea sisemus” võrreldav arhiiviga ning kirjapandud tekst selle sünkroonse arhiivi kaduderohke järjestamisega.)   

*

Niisuguse teoreetilise raamistiku kaudu võib nüüd – nagu Nüpli kevadkooli pealkirigi ütles – „vihjata eesti kirjandusloole” ning eelkõige  rohketele subjektiivsetele tundmustele selles osas, kuivõrd õiglaselt, rahuldavalt või muret tekitavalt on üht või teist kirjanduslikku nähtust viimase aja kirjandusloolistes kokkuvõtetes käsitletud. Esmajoones käsitles kõnealust temaatikat Jan Kaus Nüpli ettekandes „Objektiivustus: kirjanikust ja arvustajast kirjandusloos”, mis seadis arhiivi ja narratiivi ülalilmestatud vahekorra omal moel konkreetsemate kirjandusloolisusega seotud nähtuste  kirjeldamise teenistusse. Kaus suhestas taktitundeliselt leksikoni ja kirjandusloo formaadi. Leksikon peaks esitama võimalikult täpsed andmed võimalikult paljude isikute kohta ning olema seetõttu laiema haardega kui kirjanduslugu, mis on leksikonist tahestahtmata väljajättelisem: leksikon peaks seega taotlema tugevamalt ideaalse arhiivi staatust kui kirjanduslugu. Selle eristuse valguses osutas Kaus mitut puhku juhtudele, mil kriitikud pole rahul olnud „liigse subjektiivsusega” näiteks Oskar Kruusi ja Heino Puhvli eestvedamisel tehtud „Eesti kirjanike leksikonis” (2000) ning Epp Annuse, Luule Epneri, Ants Järve, Sirje Oleski, Ele Süvalepa ja Mart Velskri „Eesti kirjandusloos” (2001) – kõne all olid sealhulgas Hasso Krulli ja Tiit Hennoste kriitikas ilmunud noodid „Eesti kirjanike leksikoni” võltsobjektiivse, hinnangut varjava kõnepruugi ja ebasüsteemse esseistlikkuse aadressil ning Oskar  Kruusi ja Vaapo Vaheri etteheited „Eesti kirjandusloo” „võimaliku hinnangulisuse” või nõukogudeaegsete (pealesunnitud) moonutuste liigradikaalse „tasakaalustamise” kohta. Minu siinse arutluse kontekstis pole oluline ülalmainitud kriitika täpse sisu või käsitletavate nähtuste „kriitiline ümberhindamine”, vaid pigem selle ruumi paratamatud piirangud, kuhu too kriitika – ja esmajoones siis kirjanduslugude pihta sihitud kriitika – satub. 

Kui tulla tagasi selle juurde, et arhiivist oma lõpmatus kogutervikus võiks mõelda kui Õnnekujutluse või Õigluse Kohast ning et ainsusliku narratiivi esiletoomine tähistab alati selle koha ühtsuse vähemalt minimaalset lõhkumist, siis on selge, et kõige lähemal arhiivile kui tõelisele paljususele seistakse siis, kui ainsusi on võimalikult mitu. (Ent iial ei seista „arhiivis endas”: ainsuste kvantitatiivse paljususe kaudu ei ole võimalik täienisti läbi murda  kvalitatiivsesse paljususse.) Kujutelm ühest sündmuste jutustusest – näiteks ühest kirjandusloost – kui Õigluse Kohast hakkab niisiis lahtuma alles siis, kui jutustusi saab võimalikult palju, kui üksikute lugude mitmus hakkab lahustama kujutelma ühe ammendava, läbinisti õiglase ning seega ka arhiivilaadse jutustuse võimalikkusest ja vajalikkusest. (Kuid teisalt ja vastukaaluks väljendab kujutelm ühe ammendava jutustuse vajalikkusest alati olemuslikku  suunatust arhiivi kui võimatu Õigluse Koha poole.) On võimalik, et meie „väikeses kultuuris” tekib selle kujutelma lahustamiseks jutustusi paratamatult liiga vähe, ja nii jäädakse kirjanduslugudelt alati taga nõudma seda, mida need juba puht teoreetiliselt tagada ei saa. Neilt nõutakse „objektiivsust” (ja leksikonidelt nõutakse õigusega, loogiliselt ja paratamatult seega „veel suuremat objektiivsust”). Ning „praeguste” kirjanduslugude häda pole mitte selles, et need pole piisavalt objektiivsed, piisavalt vabad hinnangutest, maitseotsustustest või „subjektiivsetest” kirjutusprintsiipidest, vaid pigem selles, et nende hindamisel ei olda piisavalt vabad objektiivsuse kujutelma sunnist – vastukaaluks võimalikult „objektiivsetele”, täpset infot edastavatele leksikonidele ei nähta kirjanduslugudes mitte niivõrd puhtsubjektiivseid narratiive, vaid tekste, mis  on leksikonidest pelgalt pisut „vähem objektiivsed”.

Kujutelm kirjandusloost kui Õigluse Kohast tuleneb just sellest minimaalsest (viimasel piirjoonel isegi terminoloogilisest) nihkest. Ja see pole nii, et arhiiv ja narratiivid oleksid suurtes ja väikestes kultuuri- ja keelekeskkondades mingil moel samaväärses proportsioonis – et arhiivi suurus vastaks alati teatavale narratiivide hulgale. Arhiiv on igal pool alati lõpmatu, ainsuslike jutustuste hulk aga  eri suurusega kultuurikontekstis radikaalselt erinev, ning just seepärast paistab suuremas keele- ja kultuuriruumis olevat lihtsam kirjutada „väikseid kirjanduslugusid”.

Õigupoolest mõjub sellises suuremas kontekstis iga lugu pigem juba a priori „väikse loona” ning ilmselt ollakse niisuguses kultuuriruumis narratiivide hindamisel monumentaalse objektiivsuse sunnist märksa vabamad. Kas eesti kirjandusväljal on potentsiaali  olla „väikeste kirjanduslugude ruum”, kus rohkemad, liigsest autoriteetsussunnist vabad narratiivid hoolitsevad subjektiivsusesüüdistuste turmtule alla jäämata ka nende nähtuste eest, mis ühe monoliitse kirjanduslooga kirjandusloolises mõtlemises jääksid luhtunud võimalikkusteks, paljudeks oleks-võinud-ollateks? Ühest küljest tekib kiusatus öelda, et mitte täielikult. Kõnelevaid hääli on selleks vältimatult natuke liiga  vähe. Sarnaselt Deleuze’i ja Guattariga, kelle arvates määratlevad väikese kirjanduse teatavad paratamatused, millest vabanemine pole võimalik, ümbritsevad ka siinset kirjanduslugude kirjutamist ja vastuvõttu mõned „etteantud paratamatused”. Seda tõdes oma ettekande lõpus ka Jan Kaus: „Ma arvan, et kujutelm kirjanduse ühest selgest keskmest – seegi ju objektiivsust taotlev ettekujutus – ei kao ning kuna see kujutelm  on kirjanduselus paratamatu, vajab see igal üksikjuhul täitmist. [—] Kuid ma arvan, et kui me võtaksime kõik kujutlused kokku ja võrdleksime neid, oleks näha, et kese on tühi; et peaaegu mitte keegi ei tunne ennast asuvat keskmes, et ehk isegi lõviosa kirjandusega aktiivselt seotud inimesi – kirjanikud, kriitikud, kirjandusteadlased – tunnevad suuremal või vähemal määral kõrvalejäämist vähemalt mingil kirjanduse või kirjanduselu  tasandil”.     

Ent samas ja samavõrra tuleb öelda, et need vähesed hääled, väikesed kirjanduslood, mis võiksid teistsuguse lähenemise korral tõrjutust leevendada, on siin kogu aeg juba olemas olnud ega ole kunagi kusagile kadunud. Veel aktuaalseks esmanäiteks (kuid koostagem kõikidest teistest mahukas register!) tooksin hea meelega Berk Vaheri hiljuti Sirbis ilmunud pika artikli nullindate eesti kirjandusest: see oleks (selle enese retoorilisest taotlusest, lugeja võimalikust esmamuljest ja tekkinud poleemikast olenemata) oma olemuselt tegelikult täiuslik väike kirjanduslugu – kui kontekst toetaks seda veel kolme-nelja samateemalise, kuid (näiteks) eriarvamusliku tekstiga ning takistaks seda niimoodi omalaadseks vastavateemaliseks monoliitseks ainukeskmeks muutumast.

Probleem seisneb pigem niisiis selles, et  väikesel kirjandusväljal on suurte ja väikeste kirjanduslugude vahel suurem kontrast: kõnelevate häälte vähesus ei suuda arhiivi ja narratiivi vahelist olemuslikku pinget piisavalt leevendada, „suurtelt kirjanduslugudelt” hakatatakse seepärast eeldama niisugust (arhiivilähedast) objektiivsuse astet, mida nad isegi puht teoreetiliselt tagada ei suuda, ning „väikesi kirjanduslugusid” peetakse selle nihestuse tõttu liiga subjektiivseteks  (liiga väikesteks), et neid üldse kirjanduslugudeks nimetada.

Mida siis teha? Jan Kaus pakub välja, et tuleks lihtsalt taktitundelisemalt ja tähelepanelikumalt silmas pidada asjaolu, et üks ja monoliitne „kese on tühi”: „Kas poleks äkki nii, et kui tunnistataks mitmete, kindlasti üksteisi mõjutavate, kuid ikkagi erinevate, osaltki isetoimivate kirjanduslike või kirjanduseluliste keskmete olemasolu, siis väheneks  ka tõrjutuse tunne?”.

Või siis kirjanduslugudesse puutuvalt: mis oleks, kui kirjutaks palju väikesi kirjanduslugusid? Aga kuidas kirjutada (väiksel kirjandusväljal) midagi kirjandusloolist, millel juba a priori poleks kallet „objektiivsuse” ja „suuruse” poole? Ning teiselt poolt – kes tahaks seda teha?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming