Kes need jäljed siia jättis??

JAAK URMET

Toomas Verrev, Luuletused. 2004. Toomas Verrevi raamatu ?Luuletused? sisuks on kaasaegse inimese kujutamine ja vormiks ostutðekid. See kaasaegne inimene on täpsemalt öeldes üle keskmise hästi teeniv Eesti suurlinnaelanik vanuses umbes 23 kuni 28 aastat, kelle eluviisidest, hoiakutest ja eeskätt tarbimisharjumustest annavadki tunnistust peamiselt toidupoodidest ja toitlustusasutustest pärit tðekid.

?Luuletuste? pealkiri ei taha jätta lugejale voli otsustada raamatu þanri üle. Ometi ei kohta siin miskit luulele tavapäraselt iseloomulikuks loetut, ei riime, värsse, salme, rütmi (s.o seotud kõnet), lüürilisust vms., nagu ei leidu ka ilukirjanduslikku keelt üldse. Seda olekski tðekkidelt palju tahetud! Siiski leiab sellest tekstikogumist mõningaid ilukirjanduslikke tunnuseid, mis loovad eepilist üldpilti, nagu läbivad tegelased (Ricardo, Krista, Hannes, Heli, Nadeþda, Eduard, Leo) ja tegevuse asetatus ajateljele (nädal esmaspäevast pühapäevani). Seega ei näe ma raamatu tekste luulena ? seotud kõne ja lüürilisuse puudumise tõttu ?, vaid pigem proosana, tänu eepiliste joonte ja tingliku sidumata kõne olemasolule. See on jutustus ilukirjanduslikku väärtust kandvates tarbetekstides.

Verrevi raamat ongi selles mõttes väga huvitav lähenemine kirjandusteose vormile. Tðekk nagu mis tahes muugi tarbetekst üksikuna ei oma üldiselt mingit kirjanduslikku väärtust. Aga kui reastada hulk selliseid tekste teatud põhimõtte järgi, võib nende kogum omandada (ilu)kirjandusliku väärtuse.

Raamatu tekstide vormi küsimus on siiski teisejärguline ja kokkuleppeline. Eelnev analüüski sel teemal oli rohkem teoreetiline näpuharjutus, mida ei pea võtma üleliia tõsiselt. Teisejärguline (aga kahtlemata huvipakkuv) on ka küsimus, kust pärinevad raamatus toodud tðekid, kas autori enda rahakoti vahelt? Vormi küsimusest tähtsamad on sisu küsimus ning sisu ja vormi ühtsuse küsimus.

Raamatu sisu ja vormi ühtsus, kokkusobivus on tunnustust vääriv. On väga leidlik viis kujutada midagi kujutatavast mööda vaadates ? kuna teatud juhtudel näeb sel moel kujutatavat paremini. Selgel ööl tähistaevasse vaadates võib sealt leida tähekooslusi, mis otse peale vaadates justkui haihtuvad ümbritseva musta tausta sisse, kuid mis kerkivad tausta seest välja neilt pilku veidi kõrvale viies. Selliseid vaatlusobjekte näeb paremini silma servaga. Indiaani muinasjuttudes kohtame põnevat motiivi, kus kütt ei taba looma mitte looma enda, vaid tema varju pihta lastes.

Samamoodi ei taba Verrev kaasaja inimest kirjeldusse mitte otse, välimuse, iseloomu, tõekspidamiste, hoiakute, käitumise jms. kaudu haarates, vaid kaude ? objektist pisut mööda vaadates, selle varju pihta sihtides, seda maha jäetud jälgi, s.t. ostutðekke pidi jälitades. Nii kerkivad lugeja silmade ette objekti enda piirjooned, mis on tugevamad, teravamad ja ilmekamad kui objektile otse peale vaadates. Lugeja ei näe ega saa teada detaile, kuid saab antud faktidele tuginedes kinnistada mõõtkavale olulisi punkte ja nende põhjal moodustada paljuütleva kujutise. Meenutame Mehis Heinsaare härra Pauli kroonikatest (Tartu NAKi koguteoses ?Hea raamat?, 1998) sõber Rimpelit, kes on kogu aeg kusagil ära, justkui kaks päevateekonda ees, ja kellest kõnelevad vaid mitmesugused temast maha jäänud märgid.

Paar sõna selgituseks vajab ülal kasutatud objekti mõiste. Esmaselt on objektiks muidugi ?Luuletuste? üks või teine tegelane, kes midagi ostab ja saab selle teo kinnituseks kaasa tðeki. Aga teiseses plaanis on objektiks kogu see sotsiaalne grupp, mille nende tegelaste pinnalt suure üldistuse jõul võib luua.

Moodustame näiteks kujutise Hannesest reedel kell 18.05 Karja keldris sooritatud ostu põhjal. Ta on tellinud juustu-kohasupi, kaks pooleliitrist kannu Tartu õlut ja tasunud sularahas sajalisega. Peale info (mees, eestlane, tõenäoliselt tallinlane, tarvitab toidu kõrvale õlut, armastab kalaga toite) paneb pikemalt aru pidama asjaolu, et objekt einestab tööpäeval kell kuus vanalinnas. Mispärast ? kui suur hulk inimesi läheb sel ajal juba koju sööma? Kas ta elab üksi, nii et mugavam on õhtustada väljas, või nõuab seda sel kellaajal ta amet? Mis amet? See ei saa olla politseinik, turvamees või müüja, kes ei tohi töö ajal pruukida alkoholi. Kas ta einestas üksi ? üldiselt ei kulu ühe restoranisupi peale liiter õlut? Jne. Jne.

Juba teada oleva ja küllalt suure hulga lahtiste otste suhestumisel tekib lugeja silmade ette elav kujutis, mis on piisavalt isikupärane, et tunduda lähedane ja inimlik, kuid samas piisavalt anonüümne, et selle najalt luua üldistusi ühiskondlikus plaanis.

Oleme elanud kaasa Winnetou ja Old Shatterhandi rännakutele preerias või Sherlock Holmesi seiklustele udusel Inglismaal, kus vilunud otsija luges jäljest välja hämmastavalt täpseid andmeid selle jätnu kohta. Sama mängu on võimalik harrastada ka Verrevi tðekiraamatut uurides. Võime nuputada Verrevi kangelaste ostude ja käimiste tagamaade üle, aga samas võime näha sellest raamatust vastu vaatamas autori eakaaslaste põlvkonda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming