Kes kaitseks kirjanikku?

Arvo Valton

Autorikaitse eesti kirjanike puhul praegu korralikult ei toimi.  

Missioonitunne, aade, kultuuriline vastuhakk ideoloogiale või raha survele, eneseteostus, jäljejätmine nii-öelda igavikku, oma rahva teenimine ja nõnda edasi. Kõlavaid sõnu on kirjanduse nagu ka muude kunstide jaoks välja mõeldud üksjagu. Ega neist ükski ju vale ole, kui need pole just kutsutud varjama midagi muud.

Peale kõige on kirjutamine, kirjanduslike oopuste tootmine aga ka töö, mis mõnelegi on üsna igapäevane harjumus. Ma ei ütleks, et see töö on tähtsam või raskem kui kanalisatsioonitorude parandamine, müüriladumine või puhvetkapi tegemine, kõnelemata nii vaimsest tegevusest nagu raamatupidamine, riigivalitsemine või sõjamasinate projekteerimine.

Oma spetsiifika sellel tööl muidugi on ja lausa igaüks seda teha ei üritagi. On kombeks kõnelda, et selleks on ka annet vaja. Loomulikult on samuti annet vaja bilansi koostamiseks, tabureti valmistamiseks või teiserakondlasele jala tahapanemiseks.

Kirjatöö tegijatel on üldiselt suhteliselt hästi käes. Nende tööriist on sõna ja sõna abil on siin maailmas igasuguseid asju korraldatud, küll hirmsaid, küll ilusaid. Ega siis ole ime, et ka kirjanikud muude sõnameistrite hulgas on enesele mitmesuguseid eeliseid nõutanud ühiskonnas.

Üheks selliseks on niinimetatud vaimse omandi kaitse ehk suupärasemalt öeldes autorikaitse, mis tähendab igasuguste kirjanduslike väljamõeldiste omistamist ühele või teisele autorile. Et süžeed rändavad, mõtted-võtted korduvad, et palju uut pole päikese all ei ajas ega ruumis, see kõik ei loe. Kui oled kord ühe lause kirja pannud ja see natukenegi erineb teise mehe lausest (erinevad keeled mängivad siin kah soodsat rolli), siis on see sinu omand ja omand on praeguses maailmas peaaegu püha – vähemasti sõnades on see nii, kuigi tegelik tants käib selle ümber, et teise mehe omandist enda omand teha.

Niisiis kuuluvad ka rahvusvaheliste lepete ja autorikaitse seaduste järgi kirjanduslikud teosed nende autori(te)le ja ilma tema (nende) loata ei tohi põhimõtteliselt juuksekarvagi selle teose küljest võõrandada. Ja kui seda teost kasutatakse, siis tuleb autori käest kõigepealt luba saada ning talle ka kunagise vaeva eest maksta, sõltumata sellest, kas talle toona juba midagi maksti või mitte. Ja seda ka kõige üldrahvalikumaks saanud teoste puhul, mida paljud peast teavad – üsna sageli autorit ja tema püha õigust teadmata.

Ka kirjanduslikud teosed vajavad tavakohast autorikaitset ja Eestimaal sellist asja praegu olemas ei ole. Välismaal ilmuvad meie teosed – või nende osad, tsitaadid, töötlused – sageli ilma autorilepinguteta ning nende ilmumisest ei saada isegi teada. Ja üsna tihti toimivad meie kirjastused tõlketeoste puhul samamoodi – kuigi rahvusvaheline suhtlemine sel alal on kokkuvõttes ehk siiski pisut korrektsem kui sama asi meil siseriigis.

Raadio ja TV kasutavad kirjandusteoseid Eestis enamasti lepinguid sõlmimata, autoritele tasu maksmata. Kirjastused maksavad meie autoritele täiesti suvaliselt ja sageli ei maksa üldse. (Võin öelda omaenda praktikast, et olen Eesti taasiseseisvumise järgsel ajal avaldanud siin 21 raamatut ja vaid paari eest olen saanud armetut honorari. Peale selle on mul sel ajal ilmunud üheksa köidet “Kogutud teoseid”, millele olen ise pidevalt peale maksnud sisestamise, kujundamise, küljendamise ja toimetamise eest. Võimalik, et ma olen eriline tobu ega ole osanud enese eest paremini seista ning olnud rahul artikli alguses loetletud kaalutlustel. Tõsi, Eesti Kultuurkapital on toetanud paljude nende raamatute ilmumist ning mõne puhul on osa sellest toetusest võetud ka autoritasuks. Kuid kirjastused pole honorari maksnud – mis autorikaitse sätete kohaselt olnuks nende kohus.) Ajakirjade ja eriti ajalehtede toimetused käivad meie artiklitega ümber nagu just heaks arvavad: lühendavad, muudavad teksti ja pealkirju, paigutavad ümber lõike ja nõnda edasi. Seda valdavalt autoritele isegi teatamata. Autorikaitse seisukohalt on artiklis isegi kahe sõna mahatõmbamine autoriga kooskõlastamata seaduse rikkumine, kuivõrd mis tahes muudatus tekstis muudab selle algset mõtet. Võin jällegi omaenda praktikast öelda, et loobusin artiklite kirjutamisest nimelt pärast seda, kui ikka ja jälle oldi mu tekstidega vabalt ümber käidud ning ühel juhul pandud mu artiklile uus pealkiri, mis rääkis artikli sisule otse vastu.

Tänaseni pole ajakirjanduse toimetajateni jõudnud teadmine, et muudatuste tegemine autorite teksti on lubamatu. Nende vastuargumendiks on väide, et neile esitatakse väga tihti nõrku või lausa vigaseid tekste. Küllap see nii ongi, aga sel juhul tuleb muudatused autoriga kooskõlastada või võtta vähemasti neilt luba teksti kohendada selle mõttelist sisu muutmata. Keelelise korrektuuri vastu autorid enamasti ei protesteeri, küll aga sisuliste muudatuste tegemise vastu.

Muusikaautorid on Eestis suhteliselt hästi kaitstud tänu Eesti Autorite Ühingu aastatepikkusele tegevusele. Hakkab vähehaaval ilmet võtma ka kujutava kunsti teoste kaitsmine sama agentuuri poolt. Segasem on lugu teatriloominguga.

Olen ise juba mitme aasta vältel osalenud audiovisuaalsete teoste kaitse organisatsiooni käivitamisel ning tean, et see on piisavalt keeruline protsess – ja seda enamasti põhjusel, et teose kasutajad enamasti ei taha ju vabatahtlikult autoritele maksta. Filmiloomingu puhul on asjad muidugi keerulisemad kui kirjanduse puhul, kuivõrd film on kollektiivne looming, autorikaitse subjekte on filmis vähemalt viis (mõnikord ka rohkem), ühe või teise kunstniku panus tervikteose loomisel raskesti mõõdetav. Siiski on audiovisuaalsete teoste kaitse käivitunud, kuigi mitmete kasutajatega käivad visad läbirääkimised edasi.

Kirjandusteoste kasutamine on senini kaitseta. Vaid Eesti Raadio on kirjanike liidule maksnud eesti kirjanike teoste kasutamise eest nigelat ühekordset tasu paari aasta kestel. Selle poolt, et see tasu läheb kirjanike liidule, on kirjanikud küll oma koosolekul hääletanud, kuid iseenesest on see kõige otsesem autorikaitse seaduse rikkumine.

Kuivõrd Eesti Autorite Ühing pole soovinud kirjandusteoste kaitset oma tiiva alla võtta (turg väike, vahendustasud nigelad), oleks üheks kaitse teostamise võimaluseks luua Eesti Kirjanike Liidu juurde omaette Autorite Ühing, mille kirjanikest liikmete huvisid see hakkaks kaitsma. Kuna sellise ühingu tegevuse hulka kuuluksid ka rahvusvahelised lepingud ja tõlgete kaitse, siis ei saa seda ülesannet lükata lihtsalt mõne muu asjaga tegeleva ametniku õlule.

Eesti kirjastustes pole tegelikult rakendunud rahvusvaheliselt toimiv copyright’i süsteem, ei levi ka kirjanduslike agentide tegevus. Eestis näib kirjanduslik tegevus nimelt elavat selle artikli alguses nimetatud õilsate kategooriate toimel. Küllap on see meie väikese turu puhul omamoodi paratamatu. Nii on paljudes Euroopa väikeriikides, et kultuurile tehakse mitmesuguseid soodustusi. Õnneks on meil olemas seadusega kehtestatud ja suhteliselt ladusalt tegutsev Kultuurkapital, mille olemasolu mitmedki naabrid kadedaks on teinud, – ja enamasti just tänu temale saavad väga paljud eesti autorite raamatud üldse ilmuda.

Kuid kirjandusliku loomingu kaitse vajaks siiski selget regulatsiooni.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming