Kes end alandab …

MARI NIITRA

Hasso Krull määratles pea 20 aastat tagasi Sauteri kirjutusviisi siiruse doktriinina.1 Pooside ja ebaloomulikkuse vältimine iseloomustab Sauterit tänini, ent vahepealse aja jooksul on ta jõudnud muutuda omaette märgiks, iseenda koondkujuks, mida erinevad meediumid, kas või Manfred Vainokivi dokfilm „Vaeste kirjanike maja“ (2012), on veelgi võimendanud. Ikka ja jälle kohtab omadussõna „sauterlik“, millega viidatakse enamasti pihtimuslikule, tabudeta, naturalistlikule või ka obstsöönsele kirjandusele. Sauterlikkus kui kujund on jõudnud omakorda kirjandusest ellu tungida. Näiteks „Lugemissoovituse“ blogis iseloomustatakse Kätlin Kaldmaa raamatu tegelasi kui kedagi, kes elavad sauterlikku elu.2 Järelikult ongi täitunud Krulli toonane oletus, et mõned Sauterile eriomased jooned muutuvad eesti kirjanduspildis üldistuseks.

„Lapsepõlvelõhna“ avab poose vältiva autori mõningane alguspoos, milles ta autobiograafia olemuslike probleemide üle juureldes püüab end isegi justkui välja vabandada. Raamatu pealkiri osutub pigem metonüümiliseks viiteks, sest sissejuhatavas peatükis samastab jutustaja end koeraga, kes järgib lõhnu ja eksleb neid püüdes läbi maailma. Too krants ei tea, „mida peale hakata oma hädaga [—]. Kuhugi ei oska paigutada ei oma häda ega iseennastki“ (lk 9). Sealsamas ironiseerib autor kohe alandliku hoiaku üle, diagnoosides enesel nii suurushullustust kui alaväärsuskompleksi. Koera kujund on aga tabav, tõepoolest uitab Sauter lapsepõlve- ja noorusmälestustes üht- ja teistpidi, üheski suunas mingisse lõpp-punkti välja jõudmata.

Säärane alguspositsioon mõjub paratamatult ninanipsuna lugematutele ennastupitavatele memuaaridele. Teadagi, libastumine lamedasse eneseimetlusse on mälestusi avaldades kerge tulema. Sauter hoiab ses osas ranget joont, distantseerides end raamatulette uputavatest staaridest ja „staaridest“ ning nende unikaalsetest elulugudest. Viimaste lähtepunkt on algusest peale midagi muud: sõnastada oma isiksuse, tegude ja juhtumuste ainukordsus ning püüda seda igapidi õigustada.

Sauterist ei ole ka ajastu kroonikut. Ta ei proovi mälestustest ilmtingimata välja sõeluda nõukaajale omaseid ja praeguseks pöördumatult kadunud reaale. Kui ta seda teeb, siis üksnes juhul, kui see on kuidagi seotud tema põhieesmärgi, nimelt minapildi kokkupanekuga. Samal ajal positsioneerib ta end üsna selgelt – ja sauterlikult – ajastu sündmuste taustal: „Kui paljud müüsid suhkruvatti või asutasid panku, tegin ma lapsi“ (lk 81).

Huvitav, kui sageli mõjuvad mälestused enesepaljastusena, siis Sauteri puhul võiks asjad olla isegi vastupidi. Tema muu looming on märksa paljastavam ja väljakutsuvam. Vaevalt et üldjuhul Sauteri tekste pieteeditundega seostatakse, aga nende lugude tagant aimub ootamatult delikaatset hoiakut. Kuna enamik neist, kellest „Lapsepõlvelõhnas“ juttu tuleb, „on surnud ja nad ei saa end isegi kaitsta“ (lk 10), on peenetundelisus Sauterile siinses autobiograafilises kontekstis ehk isegi ainuvõimalik lähenemisviis.

Autori lähtepunkt ja põhihuvi on ses raamatus oma mina kokkupanek, mina kujunemisprotsessi rekonstrueerimine. „See, keda ja kuidas, mida ma mäletan, peaks kirjeldama mind,“ ja jätkab kohe enesekriitiliselt: „Miks ma minapilti tahan, olen ma endale nii huvitav?“ (lk 10). Maailmas kohanemise valulikku protsessi süüvides selgub talle, et kõik oluline oli tegelikult kohal juba lapsepõlves. Hoopis siirus, huvi, ausus ja vahetus on vahepeal kaduma läinud. Siit näib välja kooruvat Sauteri üldine loomingukreedo: just kadunud siirus ja vahetus on midagi, mida ta oma loomingus näib otsivat. Absoluutne vabanemine poosist pole aga enam võimalik, ja see ehk tähendabki lapsepõlve süütuse kaotamist.

Enesedefineerimise puhul ei saa mööda vanematest. Isa, kellega väga lähedast suhet ei olnud, jääb mõistatuseks, ema tõtt-öelda veel rohkemgi. Kogu raamatu võtmeks kujuneb mu arust hoopis tädi Helmi peatükk. Helmi on perekonna juures elanud lapsehoidja ja koduabiline, kellega kirjanik jagas tuba titest täiskasvanueani välja. Sauter ise oletab, et kellegagi pidevalt koosolemine võib lugeda viimaks rohkem kui geenid. Igatahes inimlik lähedus ja teineteisemõistmine selle hämmastavalt isetu olendiga, kes „on saavutanud pühaku vaba ja sõltumatu hoiaku“ (lk 118), on väga tugevalt suunanud kirjutaja eluhoiakut. Iseenese eest kõneleb eluepisood, kus hilisteismeline või varatäiskasvanud Sauter Helmit kõrtsidesse veab: „Mulle pakkus mingit lusti, et kui teised istuvad seal värvitud plikadega, siis mul on kaasas kuuekümneaastane Helmi“ (lk 123).

Sauter on autor, kes mõjub loomuldasa religioossena. See avaldub niihästi alandlikus hoiakus, süütundes kui ka surma käsitlemises. „Lapsepõlvelõhnaski“ on surm ja teispoolsus läbivalt kohal. Jutustust saadab tundmus, et lahkunud lähedased näevad ja kuulevad, mida jutustaja siinpool neist arvab ja kirjutab. Surmaga on Sauteril väga isiklikud sotid. Surma saab ära võita eksistentsiaalse absurdi kaudu paatose kaotamisega: vaikse joovastusega räägib ta surnu külge kinnitatud patareidest, mis peaks hoidma ära laiba liiga kiire lagunemise; viiekopikalistest matuseootel isa laugudel või pojaga hauda saadetud pesemata sokkidest. Kõik need absurdsed, mõne puritaani arust ehk blasfeemilised pisiasjad aitavad surma lõplikkust ületada, näha seda vahepeatusena olemise teekonnal.

„Lapsepõlvelõhna“ kujunduses täiendavad dokumentaalseid perekonnafotosid August Künnapu naivistlikud joonistused, mis siin-seal dubleerivad Sauteri perekonnaarhiivi kaadreid. Sel kombel tekib vanemate pulmapäeva või ema kõrval poseeriva väikse Peetri fotojäädvustuste kõrvale ootamatu lisadimensioon. Esiotsa tekib kiusatus (nagu Sauteri tekstide puhul sageli) seostada kujundust tõe ja väljamõeldise igihalja intriigiga. Jah, ta ise kinnitab, et ei kirjuta kunagi otse elust, ometi on ta üks osavamaid autoreid, kes argieludetailide kaudu selle „otse elust“ efekti saavutab. Pigem mõjub fotode ja neid topeldavate joonistuste kõrvuti paiknemine subjektiivse mälu ja objektiivse tegelikkuse erinevuse rõhutamisena. „Ei tea. Ei mäleta. Kõigest ei räägi ka. Vähemalt praegu“ (lk 226).

1 Hasso Krull, Ülevus ja anarhia. Peeter Sauteri ligimeseproosa. – Vikerkaar 1997, nr 9, lk 77–91.
2 https://lugemissoovitus.wordpress.com/2015/05/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar