Kerouac hakkas eestlaseks

Peeter Sauter

Justin Petrone, Montreali deemonid. Toimetanud Epp Petrone. Kujundanud Silver Sikk, illustratsioonid ja esikaas Diego Almeyda. Petrone Print, 2012. 236 lk. Me kardame, et eesti keel ja kirjandus hääbuvad, lahustuvad maailma keelepaabelis, kardame, et teiste keelte mõju paneb eesti keele nahka, aga on ka teispidiseid liikumisi ja võib ka teisipidi vaadata. Muu maailm võib tulla eesti keele, meele ja kirjanduse sisse, aga ei tapa, vaid uuendab ja arendab. Eesti ajakirjandust teevad juba mitu soomlast, kanada sell, kes saabus siia rahuvalvejõududega, hiina roki­entusiast (kes tunneb eesti progerokki paremini kui Nõgisto, nagu Nõgisto mulle rääkis), must mees, vene naised ja neiud ja lõunaeestlased kah. Eks nad hakka ka eesti kirjandust tegema ja juba teevadki. On vaid aja küsimus, millal hiinlane kirjutab suure eesti romaani, võibolla juba kirjutabki. Või poolhiinlane. Miks mitte. Conrad oli poolakas ja Beckett kirjutas võõras keeles. Nojah, need olid inglise keel ja prantsuse keel, milles Conrad ja Beckett kirjutasid. Kas nad eesti keeles oleksid kirjutanud, ei tea. Aga ega Peeter Puide ka vist eesti keeles kirjutama hakka. Ega Justin Petrone ei kirjuta (esialgu) eesti keeles, ehkki kirjutab aeg-ajalt Eestis ja Eestist. Aga küll ta varsti meie kirjanike liidus on, kui tahab. Sofi Oksase võiks ka vabalt võtta, kulukski veidi värsket verd ja uusi nägusid ära. Vene keeles kirjutajaid meil ju liidus on. Aga võtame nüüd ette Viljandi ameeriklase Justin Petrone esikromaani „Montreali deemonid”. Publitsistlik „Minu Eesti” rääkis meist ja Petronedest, siinses lookeses vilksab Eesti vaid läbi (taustategelane on eesti geeniteadlane Peep ja minategelane on käinud Eestis kirjutamas ja sekretäri keppimas). Justin Petrone kirjutab kergel käel, ta on harjunud palju kirjutama. Tekst lippab, lugu jookseb. Kuigi ega palju seda lugu pole.

Minategelane Adam Cruz (New Yorgist nagu Justin Petronegi) hängib nädalakese geneetikakonverentsil Montrealis. Vahib naisi ja unistab seksist. Nukrutseb surnud ekskallimale mõeldes ja üritab serva teha pannkoogirestorani uskliku ettekandjaga, kes on ka ülikooli abiõppejõud. Olulisem on küll Adami lõputu sisemonoloog ja võitlus onanismiobsessiooniga ja lõputu seksipaine, mille vallandab iga teine mööduv naine. Kõik on ju tore ja südamlik ja sellistest asjadest tahab inimene ikka lugeda, kuidas elatakse lõhestunult oma intensiivset seksmaniaki siseelu ja väliselt ollakse ontlik, ainult kogu asi tundub tiba konstrueeritud (ehkki siiralt konstrueeritud). Adam mäletab mitmeid minevikuvallutusi naisterindel ja juurdleb, kas üks või teine võis temast rasedaks jääda, aga siin Montrealis elab puha oma kujutlustes ja kui ka lähenemisvõimalus tekib ettekandja Gabrielle’iga või kui külge lööb vanem, aga seksapiilne Lea, siis passib pidevas seksinäljas ja kogenud elumees Adam selle sisse. Kuidas siis nii? Kas ta valetab oma mineviku kohta? Iseendale? See on ju sisemonoloog. Milleks?

Ehtsamad tunduvad igavad kohad, kus geenikonverentsile saadetud ajakirjanikest kapitaliorjad lobisevad restoranilauas. Seal küll midagi ei juhtu, aga Petronel pole vaja punnitada suuri kirgi ja ta võib võtta üsna oma kogemuste lähedalt, sestap on seda mittemidagitegemist ja sündmusteta oleskelu kirjeldust kenam lugeda kui üleshaibitud ängide kirjeldusi.

Raamatu tagakaane tekst annab asjale seletuse. Siin viidatakse Kerouacile, Henry Millerile, Coelhole ja Murakamile, kes teksti olla inspireerind. Jah, aga pole vaja iga hinna eest olla Kerouac või Miller, parem olla ikka Petrone. Pealegi olid nood kuulsad vagabundid suured establishment’ile vastandujad ja enesekeskse teksti väljapritsijad, aga nii Petrone kui Adam mängivad muretult establishment’iga kaasa (kuigi kirudes, aga kes siis ei kiruks) ja ka introvertse karakteri ekstravertne tekst mõjub mänguna. Tjah, kuigi ka Kerouac oli vist inimesena üsna introvertne, aga ta tekst on vunki täis ning orgaaniline ja vahetu.

Mulle on vahel viidatud, et ma võtan kirjutades Kerouacilt ja Bukowskilt malli, aga teadlikult pole ma seda iial teinud. Ma lausa pelgan siukest asja. Nagunii sind mõjutavad loetud asjad, aga kui sa hakkad ise veel teiste laulu laulma, siis läheb see läägeks. Mainitud mehed ei teind ise kedagi järele, kuigi neid vaimustas kirjandus küll.

Võimalik, et teen Justin Petronele liiga ja tagakaanetekst on põhiliselt müügitekst.

Raivo Hoole tõlge tundub olevat püüdlikult täpne, aga sestap on kukutud lõksu ja mõned inglise idioomid või sõnad ära tõlgitud sõna-sõnalt või otse. See on mage. Lk 31on mehe orgasmi kohta öeldud kliimaks. LK 129 öeldakse üsna ingliskeelselt: „Meie olemegi uus kirik, mees!” Siin-seal (nt lk 64, 65) räägitakse Püha Jüri portreest. Saan aru, et tegemist oli siiski ikooniga. Kunagi tegi Kaur Kender Bukowski „Postkontorit” tõlkides triki ja tõlkis kõik ingliskeelsed väljendid ära sõna-sõnalt. Esialgu oli see naljakas küll ja totter. Aga hakkas paraku kordama ja tõmbas liialt tähelepanu trikile ja segas sujuvat lugemist. Ma ei usu, et Buk oleks ise tõlkides nii teinud. (Väga võimalik, et ma lähen tõlkides orgaanika tagaajamisega jälle liiga originaalikaugeks.)

Ja virin selle üle, et kirjutataks asjadest, mida otse pole kogetud, on ehk ka tarbetu. Kujutan ette, kuidas toimetaja oleks vaadanud pärast “Ameerika” lugemist Kafkale otsa ja küsinud: „Aga härra, kust on üldse pärit teie teadmised Ameerika kohta? Teil on siin ju täiesti väljamõeldud Ameerika.” Mida oleks Kafka siis kostnud. Ilmselt oleks ta kurvalt võtnud oma tagasilükatud käsikirja ja minema lonkinud. Aga kui on plaan sukelduda kujutlustesse, siis ehk peaks Petrone kirjutama juba UFOdest või millestki, millega pole vaja ära petta, et see on päris-päris ja kogetud asi. Onanismiobsessiooni kirjelduses on justkui liiga vähe detaile ja konkreetne füüsiline akt jääb abstraktseks, justkui onaneeritaks unes, aga nii see vist mõeldud pole. Muidu visatakse vulgaarset teksti muretult, aga kui jutt läheb süütu pihkutagumise peale, siis hakatakse kauneid ümberütlemisi harrastama. Ehk on täpseid teadmisi olnud vähevõitu ja põnevat patuelu püütakse genereerida peas? Ja tolle hirmsa patu taastulekut üha korratakse ja korratakse.

Kogu eelneva tõttu muutus lugemine poole pealt tööks. Ja mul on kahtlus, et see on märk, et lobedalt alustanud Petronelegi võis pähe võetud romaani-kirjutamine poole pealt muutuda tükitööks. Visa töömehena on ta oma töö lõpuni plaanipäraselt ära teinud ja õnneks läheb jutu lõpuots südamlikult ülespoole nagu reipa koera saba.

Tere tulemast Eesti kirjandusse, Justin Petrone. Nüüd loeks ehk ilukirjanduslikku palakest ameeriklase armastusloost eestlannaga või kohanemisest Tartus ja Viljandis. Ega alati pea teksti kohal lehvima deemonid ja inglid ja minategelase noku olema ööl ja päeval pooles vinnas. Eestis skeptilised matsid loevad hea meelega ka, kuidas Arno isaga koolimajja läheb ja suurt midagi seal koolis ei juhtugi. Aga peaasi, et on siiras, südamlik ja ehe tekst.