Kehlmanni mängud kuulsusega

Peeter Helme

Möödunud aasta lõpul ilmus eesti keeles Daniel Kehlmanni lühiromaan „Kuulsus”, mis oli Saksamaal ilmavalgust näinud aasta varem, 2008. ja 2009. aasta vahetuse paiku. Tegu on ilmselt autori viienda romaaniga. „Ilmselt”, sest vähemalt Kehlmann ise ei taha teost žanriliselt väga kindlalt liigitada ja „Kuulsuse” alapealkiri või liiginimetus on „romaan üheksas  novellis”.

Enne raamatu romaaniks olemise või mitteolemise juurde jõudmist niipalju, et „Kuulsus” on igati lobe, huvitav ja naljakas teos. Kes pole seni veel tuttav eelmise eesti keeles ilmunud Kehlmanni raamatu, samuti Kristel Kaljundi tõlkes ilmunud romaaniga „Maailma mõõtmine” (2005, e.k 2008), võib vabalt alustada saksa noorema põlvkonna edukaima autori loomingu lugemist ka „Kuulsusest”.  Seda, et tegu on tõsiseltvõetava ja andeka autoriga, tõestab Kehlmann ruttu ja mänglevalt. Vaid 128-l leheküljel rullub tegevus üle kogu maailma, liikudes edasi ja tagasi nii ajas kui ruumis ning tuues mängu kümneid tegelasi, kellest enamik on vaid episoodilised, kuid ometi ülimalt meeldejäävad: näiteks saksa ärimehed ja diplomaadid esimeses, pealkirja „Ohus” kandvas novellis (raamatus on kaks samanimelist teksti). 

Ka pole novellide (või siiski peatükkide?) kompositsioonile mitte midagi ette heita: esituselt tihedad, kuid siiski elegantsed kirjatööd moodustavad igaüks omaette terviku, mille jooksul Kehlmann rajab toimiva, läbipõimunud ning lugejat kogu oma võlu ja vastikusega endasse haarava maailma. Nii on näiteks klaustrofoobiakunsti meistriteos teose eelviimane lugu „Kuidas ma valetasin ja surin”. See räägib mehest, kes elab kahes  linnas kahe naisega paralleelelu. Iseenesest on tegu tüütuseni korratud stsenaariumiga, kuid Kehlmann puhub sellesse värskust ning esitab oma loo nõnda, et ilmselt ei jäta see külmaks ühtki lugejat. Nii saksakeelses versioonis – kui ka tänu tõlkija meisterlikkusele eestikeelses – on kõige vaimukam „Panus väitlusse”, kus jutt käib mobiiltelefonioperaatorfirma peakontoris töötavast kurjast mölakast nimega  Mollwitz, kes veedab oma aega netikommentaaride kirjutamise ja kõikvõimalikes foorumites sõnavõtmisega.

Olulisem teksti sisust on selle keel. Teose eestikeelset tõlget lehitsema asudes lõingi käte värinal esimese asjana lahti 83. lehekülje, et vaadata, kuidas on tõlkija andnud edasi Mollwitzi personaalargood. Kujutan ette, et närvilise teadvuse kiirelt edasi tormavat voogu, väga halvas, netižargoonist, grammatilistest vigadest ning rohkem või vähem  valimatust sõimust koosnevat keelepudru polnud just kerge eesti keelde ümber panna. Kuid Kaljund on sellega toime tulnud! Mollwitzi kuju on eestikeelses „Kuulsuses” sama elav kui saksakeelses ning lugejana polnud mul just raske kujutada teda ette istumas mõnes euroremonditud büroos ja vorpimas kommentaare Delfi või Elu24 artiklitele. Nõustun Hannes Rummiga, kes ütleb, et Kehlmann on „võtnud nõuks oma viimases romaanis anda  isiklik vastulöök mõnele saksa herr Innole või loodetavasti internetikommides paradeerivatele kustidele üldisemalt”.¹ Aga muidugi ei ole see ei „Kuulsuse” ainuke ega ka mitte tähtsaim teema. Tähtsaim teema on ikka nimiprobleem – kuulsus. Nii nagu Mollwitzi huvitab kuulsuste eraelu ning ta läheb seda taga nuhkides liiga kaugele, nii kannatab „Ohus” peategelane Leo Richter ise kuulsuse käes. Ühelt poolt on ta tõeline kuulsuse  narr, kes on läbi imbunud usust iseenda geniaalsusesse, teiselt poolt aga häirib teda kõikjal korduv küsimus: „Kust te oma ideed võtate?”. Resignatsiooni ja edevuse segust on ta leiutanud sellele originaalse vastuse: „Vannist.” Kuulsusega peavad ühel või teisel moel rinda pistma ka teised raamatu kesksed tegelased: „Väljapääsus” näiteks näitleja Ralf Tanner, kes sai „oma kolmekümne üheksanda eluaasta varasuvel /…/ iseenda jaoks ebareaalseks. Päevapealt  ei helistanud talle enam keegi” (lk 49).

Lugeja muidugi teab selleks ajaks juba, mis on Tanneri telefoni vaikimise põhjuseks, aga see selleks … Kuulsuse ohver on ka Brasiilia kirjanik Miguel Auristos Blancos, kes kirjeldab oma hinges valitsevat tühjust ja tunnistab oma populaarsete eneseabiraamatute õõnsust „Vastuses abtissile”. Nagu ütleb pealkirigi, kirjutab loo peategelane ühe kloostri abtissile  kirja, selle lõpus mõistab ta oma eksistentsi tühjust ja võtab lauasahtlist relva, et teha enesetapp. Või siiski mitte? Ega lugeja seda tegelikult teada ei saagi. Ja ega see polegi tegelikult oluline, sest nagu iga „Kuulsuse” lugu eraldi ja kõik kokku kinnitavad, on kuulsus vaid illusioon, iga hetk lõhkeda võiv seebimull või lihtsalt mäng kellegi kätes. Nii nagu surra sooviv vanaproua Rosalie on vaid kirjaniku sulest voolav tint  paberil. Teda koheldaksegi täpselt nii. „Kõigist mu tegelastest on tema kõige targem,” ütleb Kehlmann demiurgina ning jätkab loo juhtimist täpselt nõnda, nagu seda soovib tema, mitte nõnda, nagu oleks realistlik, usutav ja sobiv loole, mis oleks „küll pisut sentimentaalne, milles melanhooliat tasakaalustab huumor, julmusele pakub vastukaalu pisut filosoofiat” (lk 47). Selle asemel otsustab kirjanik astuda ise oma tegelaste sekka ja teha kõik  ümber – lihtsalt kaastundest või tüdimusest või mängurõõmust. „Mängurõõm” on kogu teost iseloomustav märksõna.

Kõik lood on omavahel mänglevalt läbi põimunud, juba tuttavad tegelased ilmuvad ootamatutes olukordades uuesti, vilksatades lehekülgedel kas teiste tegelaste tuttavate nimedena, pealkirjadena ajalehtedes ja Interneti-uudistes või hoopis kangelastena fiktiivsetes raamatutes. Ainult 128 lehekülge,  kuid sellel hargneb suur mäng, mis hõlmab nii olnut kui olevat, võttes kampa ka realismi seisukohast võimatud käigud. Ilmselt see ongi maailm. Kuid nagu iga kunstmaailm, peab ta keerlema millegi ümber. Kehlmannil on selleks sisulise külje pealt kuulsus, kirjandusteose ülesehitusliku külje pealt aga romaani žanr või formaat ise. Kui „Kuulsus” Saksamaal ilmus, siis räägiti, et autor on püüdnud luua midagi uuelaadset  – romaani ilma peategelas(t)eta.² Arusaadav: noor ja rahvusvaheliselt tunnustatud autor on surve all, ta peab ennast üha uuesti ja uuesti tõestama ning näitama, et oskab värskendada kirjandust. Ometi tundub arusaam ilma peategelaseta romaanist kunstlik. Kas poleks lihtsam öelda, et peategelasi on palju? Või et romaani tõeline peategelane on selle autor, kes sekkub soovi korral julmalt oma tegelaste ellu ning mängib nii nende kui kirjandusteose  reeglitega nii, nagu talle sobib? Liiati ei tohiks „Kuulsus” žanri mõttes vähemalt eesti lugejale mõjuda küll novaatorlikult, sest säärast ilma ühe peategelaseta teost oleme varemgi kohanud: esmalt Mati Undi „Sügisball”, hiljem aga Teet Kallase mahukas romaan „Kes tõttab öisele rongile …”.

Daniel Kehlmanni värske teos sobib žanriliselt nende sekka ning vahest ongi õigem nentida, et tegu on meisterliku lühiromaaniga, mille autor on  ühendanud oskuse kirjutada novelle võimega luua panoraamne kompositsioon. Seega: vaieldamatult hea kirjandus, mida ei maksa ära rikkuda hämavate juttudega mingist seninägematust kirjandusžanrist.

1 http://hannesrumm.blogspot.com/2009/12/jan-kausdanielkehlmann-ja-netipervo.html.

2 Vt nt Volker Weidermann, Diese halbwahre Existenz. – Frankfurter Allgemeine Zeitung 10. I 2009.