Keele keerulisus kütkestabki

Doris Kareva

Kõnelus Kaisu Lahikaisega Palju õnne väärika Mikael Agricola tõlkeauhinna puhul! Tuleval aastal saab 30 aastat su esimese romaanitõlke, Juhan Peegli „Langesin esimesel sõjasuvel” ilmumisest. Kuidas sinust tõlkija kujunes, millised on su seosed Eestiga? Mul on niisugune tunne, et Eesti ja eesti kirjandus tulid mu juurde vähehaaval, ilma et ma ise – vähemalt alguses – oleksin osanud midagi tahta ja otsida. Kooliajal nägin Soome TVs Lennart Mere filmi „Veelinnu rahvas”. Arvan, et see oli üks suurematest ajenditest, mis pani mind õppima läänemeresoome keeli Helsingi ülikoolis aastal 1975. Olin eriti huvitatud karjala keelest, aga kuna eesti keelt õpetati teisel tasemel kui karjala keelt, millest oli võtta ainult keeleajalugu, siis hakkas eesti keel (ja hiljem Eesti) mind väga huvitama. Esimese õppeaasta kevadel (1976) sain ka väikse stipendiumi, millega oli võimalik viibida üks nädalavahetus Tallinnas. Olen natuke teatraalselt öelnud, et „see otsustas mu saatuse”. Tutvusin inimestega, kes ikka veel on mu head sõbrad, ja mul oli esimese Tallinna sõidu ajal kogu aeg väga kodune tunne. Käisin hiljem Helga Laanpere eesti tõlkekursusel ja natuke harjutasin ka. Aga Eva Lille tegi mulle ettepaneku proovida novelli tõlkida. Sellest see kõik siis läks edasi. Eesti keel tuli mu juurde inimeste kaudu, see oli vajalik, et suhelda. Mitte sellepärast, et tallinlased poleks saanud suurepäraselt aru soome keelest ning seda ka ise rääkinud – see oli ju Soome televisiooni kuldaeg Põhja-Eestis. Mulle oli vajalik suhelda eestlastega eesti keeles. Millised olid su tolleaegsed muljed ja kogemused? Kogesin eesti külalislahkust, nägin mereranda (salaja viidi mind Tallinna piiridest välja), linna näidati mulle, näidati keele ja kirjanduse instituuti, inimesed, keda ma ei tundnudki, kinkisid mulle raamatuid, postkaarte, šokolaadi. Mäletan, kuidas Tartus käidi Vanemuises vaatamas huvitavat teatrietendust, aga ööbima sõideti Viljandisse, sest Tartus ööbimine oli ju keelatud. Jõudsime kohale keskööl, kuu paistis sõidu ajal bussi ja sõbrannaga laulsime Saaremaa valssi, nagu soomlased seda ikka laulavad, venitades nagu kirikulaulu. Meie juurde tuli grupijuht Eva Lille, kes ütles meile naeratades, et eestlased laulavad teistmoodi, kergelt. „Mida raskemad ajad, seda kergemalt lauldakse”.

Mis sind tõlkija töö juures kõige enam haarab?

Vist see, et on võimalik olla samal ajal vahendaja ja kaaskirjanik, loova töö tegija. Keel, see, kuidas öeldakse, on mu jaoks kõige tähtsam. Tahaksin vahendada kirjaniku teksti nii, nagu selle kirjutaks keegi Soomes. Mitte siiski nii, et eestipärasus kaob ära, aga et keeleliselt mõjuks see tõlge soome keeles võimalikult ehedalt. Mulle meeldivad eriti tegu- ning omadussõnad ning nende võime ilmestada sõnade ja mõtete sisu.

Mis kütkestas sind „Katkuhaua” juures eriti, nii et otsustasid selle vastutusrikka töö ette võtta? Mis osutus tõlkimisel kõige keerulisemaks?

Tegelikult tahtsin kõigepealt tõlkida romaani „Ahasveeruse uni”, aga Helsingi raamatumessi puhul tehti ettepanek tõlkida „Katkuhaud” kui uuem ja selle triptühhoni viimane raamat.

Keerulisi asju oli palju: ennekõike raamatu luuleline ja filosoofiliselt abstraktne keel, aga ka vihjed nõukogude elule, millest polnud võimalik aru saada neid seoseid tundmata. Raamatus on minu meelest palju kohti, kus modernluule on kirjutatud proosaks, seal on rohkesti assotsiatsioone. Aga just see luulelisus, piltlikkus, keele võimalused – see keerulisus oligi mu jaoks kõige kütkestavam.

Oled tõlkinud ka Imbi Paju „Tõrjutud mälestused”. Kas sul on oma suhe selle keerulise ajalooperioodiga või on mõlemad teosed sulle huvi pakkunud mõnel muul põhjusel?

Mul päris oma suhet polegi, aga kuna olen olnud väga huvitatud Karjalast ning töötanud nii Karjala ajalehes kui Karjala Liidus, on see ajalooperiood ja sellega seotud saatused teatud mõttes mulle loomupärased. Imbi Paju raamatust – selle tõlkimisega saadud teadmistest – oli mulle palju kasu, kui tõlkisin „Katkuhauda”, aga tegelikult ka Kiviräha „Rehepapi” tõlkimisest.

Kuivõrd mõjutab „Katkuhaua” mõistmist soome lugeja jaoks varem ilmunud Sofi Oksase „Puhastus”? Kuidas suhestuvad need teosed?

Ma arvan, et „Puhastus” aitab „Katkuhauast” veel paremini aru saada. See annab ühe võimaliku loo, Katkuhaud ehk rohkem üldistab, kuigi räägib sõjajärgse perioodi puhul ühest perekonnast, ühest suguvõsast. Ene Mihkelson rõhutab, et see lugu pole mingi üheperelugu, vaid samasuguseid on palju ja et küsimus on selles, kuidas diktatuur, hirm ja terror mõjuvad inimesele ja inimestele. Sellest räägib ju ka „Puhastus”. Aga „Katkuhaua” filosoofilisus, aja tagant vaatamine, ekskursioonid näiteks seisuste vahele jäänud inimeste ning juutide ellu XIX sajandi Eestis annavad väga mitmekülgset mõtteainet.

Mille poolest erineb eesti kirjandus sinu meelest soome omast ja mis väärib kindlasti tõlkimist?

Soome keelde tõlgitud eesti kirjanduses on väga tihti juttu identiteedist, sellest, kuidas iseeneseks jääda. Mulle tundub, et see on ka soomlastele vajalik teema. Seda vist meil nii palju kirjanduses ei olegi. Ajalugu on siiamaani olnud teema, mis eestlastel hästi käes. Praegu on meilgi ajalooteema kirjanike hulgas populaarseks saanud, aga kui niisuguseid raamatuid tõlgitakse, on ju võimalik ajalugu ja selle mõju võrrelda.

Suur tänu vastamast ja head puhkust!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming