Keegi ei jää auhinnata

PILLE-RIIN LARM

Kuidas teha nii, et ei jäädaks ilma lugejaist?

On olnud aegu, kui kirjanikud jõudsid õige sageli naljakülgedele, ja mitte autorite, vaid objektidena. Sageli ei olnud see nende enda süü, vaid seotud rahajagajate või auhindajate rabedate otsustega. Eduard Laugaste raamatust „Eesti kirjandus karikatuuris“ (1939) saab sellest kõigest lugeda, ka veebis, ja mõtiskleda, kas ja mil määral on nüüdseks muutunud kirjaniku renomee ja kirjandussündmuse uudisväärtus ning paika loksunud kirjanduse rahastamise skeem. Emakeelepäeva eel väga sobiv lektüür!

Teisipäeval, 14. märtsil kuulutatakse niisiis välja tänavused Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad. Mina ei soovi žüriide valikuid kahtluse alla seada, kuigi imestust on avaldatud küll – kuidas siis nii, et proosa kategoorias ei osutunud nominatsiooni vääriliseks näiteks Kai Aareleiu, Andrei Hvostovi ega Mihkel Muti romaan? Kas need autorid siis tõesti kirjutasid pelgalt tuntud headuses ja mõni esiletõstetu mitte, kas ei ole nende teosed sama sümptomaatilised kui väljavalitute omad? Jaan Unduski suurteos „Eesti kirjanike ilmavaatest“ puudub nimekirjast põhjendusega, et see juba sai Eesti Kultuurkapitali suure aastapreemia. Ka seda otsust ma ei vaidlusta, juhin vaid tähelepanu sellele, et mõne aasta eest ei takistanud suur auhind Andrus Kivirähal romaaniga „Maailma otsas“ saamast ka sihtkapitali aastaauhinda, ning sellele, et Cornelius Hasselblatti „Eesti kirjanduse ajalugu“, mille leiame vabaauhinna kategooriast, on täpselt sama auhinna saksakeelsena korra juba võitnud.

Ütlen kõike seda ainult sellepärast, et rõhutada iga žürii suveräänsust. Kivirähk on üldse erandlik autor, keda armastavad kõik, nii raamatuostjad, -laenutajad kui ka auhindajad. Ta on sihtkapitali auhinna võitnud neli korda, ehkki mitte „Piiririigi“ eest, nagu Eesti Kultuurkapitali veebilehel ekslikult väidetakse. Laureaatide nimekirjas jääb teravamalt silma hoopis muu: võime rääkida hulgast auhinnalemmikutest, peale Kiviräha näiteks „Piiririigi“ õige autor Emil Tode / Tõnu Õnnepalu (kuus korda), ja õigusega – ta ongi väga hea kirjanik, aga ka reast ilmajäänutest. Neid esindab näiteks üks meie säravamaid prosaiste Mihkel Mutt – Kultuurkapitali aastaauhindade ülevaate järgi pigem esseist kui romaanikirjanik. Aga mis siis, auhindu on ometi veel, keegi ei jää päris auhinnata. Ja näe, Mutt saigi romaaniga „Eesti ümberlõikaja“ eelmisel nädalal Eduard Vilde nimelise. Aasta kirjanik Aareleid sai suvel Juhan Liivi saapad. Klassiku nimega auhind võib veel oodata ka Hvostovi. Äsja avaldas ta ise Friedebert Tuglase novelliauhinna žüriis tunnustust Mudlumile, kelle kogumikku „Linnu silmad“ me kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nimekirjast ei leia. See on Mudlumi esimene auhind üldse, seevastu novelliauhinna teisel võitjal Urmas Vadil on „rind ordeneid täis“. Ärge mõistke mind valesti: novelliauhinna žürii otsust kiidan lausa takka.

Hea tekst Eestis päris auhinnata ei jää. Murekoht on hoopis see, kuidas kõik need auhinnateosed lugejateni viia. Kuidas teha nii, et ei jäädaks ilma lugejaist? Nagu teame raamatupoodide ja kirjastuste liidu edetabelitest, troonivad seal aasta läbi eneseabi ja esoteerika, kuigi nädala-edetabelites suudavad eesti kirjanikud kõrgetele kohtadele murda küll. Seetõttu on rõõmustav näha, et sel aastal on sihtkapitali aastaauhinna kandidaatide tutvustamisega vaeva nähtud – Rahva Raamatu poodides on eraldi väljapanekud, ERRi kultuuriportaal avaldab iga päev intervjuu ühe kandidaadiga, tulekul on erileht jne. Siit saaks järgmisel aastal edasi minna näiteks nii, et väljapanek (ribareklaam) oleks ka raamatupoe veebis, miks mitte näiteks korraldada katkendite lugemist nendest teostest, teha tõeline lugejamäng jne. Ka ERRiga saaks koostööd parandada, väga hea oleks kas või üks erisaade ja/või raadios.

Ja ka kirjutav meedia vähemalt proosa ja luule aastaauhinna võitjaile tähelepanu ikkagi ju pöörab. Ilmub intervjuusid, „galeriisid“ jne. Alles hiljuti ei olnud see üldse enesestmõistetav. Isegi pinnapealne kajastus on parem kui mitte midagi. Veel valusam hinnang kui karikatuur oleks ju vaikus.