Kaunis meeleheide

Peeter Helme

Stig Claessoni toel tundub olevat täiesti võimalik vananemist õppida. Või siis selle ootamisega leppida.Mida tean mina, 31aastane, vananemisest? Suurt mitte midagi. Kuid Stig Claessoni (1928– 2008) lühiromaani „Sina maga, mina pesen nõud” lugedes jääb mulje, et ka romaani kirjutamise ajal – käesoleva sajandi kolmandal või neljandal aastal – polnud kirjanik oma teadmistes minust sugugi kindlam. Nii nendib autori alter ego John Andersson, et kuigi on reisinud paljudel maadel ja tal on olnud palju naisi, pole ta neist ühtegi tundma õppinud ega  lõpuni mõistnud. Leidnud pensionieas uuesti armastuse – võib lausa öelda, et elu armastuse –, käitub ta taas nagu poisike, kes ei leia õigeid sõnu ega õigeid žeste ning kes ei julge alluda oma intuitsioonile ja instinktidele.

Seda kõike on lohutav lugeda, vaatamata tõsiasjale, et raamatu tonaalsus on kurb. Kõike näib varjutavat surma vari. Või tundub see nii ainult autorist palju nooremale lugejale? Ei tea, kuid kuigi minajutustajast peategelane  on teinekord võimeline surma üle nalja heitma, on see tema jaoks siiski sama suur ja õudne tundmatu nagu ilmselt iga teisegi inimese jaoks. Ja sedagi on lohutav lugeda, sest vananemisprotsessi kujutatakse raamatus normaalse elu osana, kuigi kurva erakorralisusena. Liiati leidub kurbust inimese elu igas perioodis, võimalik et lapsepõlves või teismeliseeas isegi kõige rohkem. Või teiseneb see hiljem lihtsalt natuurist sõltuvalt resignatsiooniks,  kalestumiseks või sarkasmiks. Ei tea …

Kuid tagasi Stig Claessoni juurde. „Sina maga, mina pesen nõud” on niisiis raamat vananemisest ja armastusest. (Pealkiri kujutab endast naispeategelase, ilusa nimega ilusa vanadaami Ida Adriana lauset, mille ta Johnile alati pärast lõunasööki ütles.) Teost on iseenesest hästi kerge lugeda. Seda vaatamata tõsiasjale, et autor on peitnud raamatusse  mõned lugemisel tõenäoliselt märkamatuks jäävad vihjed piiblile – need seletab järelsõnas ära Anu Saluäär – ning rikastanud raamatut paraja annuse ajaloo, kirjandusloo ja filosoofiaga. Seda laadi killukesed teevad muidu võib-olla liiga lineaarselt liikuva loo liigendatumaks, rütmistavad ja süvendavad seda.

Lisaks Rainer Maria Rilke ja Marina Tsvetajeva teemalistele mõlgutustele mõjuvad mõnusalt minategelase lemmikautori, XVIII sajandi  Rootsi arhitekti, mereväeohvitseri ja mõtleja Carl August Ehresvärdi kogu raamatut läbivad tähelepanekud elu ja maailma kohta. Näiteks: „Aga kui kaks aastakümmet on läind ja siis weel kümme aastat ja teie elate teise Eluwiisi ja teise Korra järgi, siis ikkagi ei muutu teie huwi naeste wasta” (lk 24). Ilmselgelt lisab nendele lausekatketele hubasust tõlkija Ülev Aaloe valitud „vanatsev” kirjaviis. Ka muus osas on raamat väga heas, minajutustaja  hingelaadiga sobivas keeles. Selles on omajagu hoolimatut intensiivsust, mis mõjub veenvalt tegelase puhul, kes ütleb enda kohta: „Kogu oma teadliku elu olen ma end elatanud vabakutselise kirjamehena. Ja oma peret samuti, seda küll suuresti oma tööl käiva naise abiga” (lk 30).

Nii et John Anderssoni sisemonoloog mõjub omajagu eneseiroonilise kõrvalpilguna omaenese elule, mida on elatud suuresti kirjutamisele. Paralleeli  autori eluga pole vist mõtet eraldi rõhutadagi … Ning romaani lühidusele vaatamata on elatud elu teoses tõesti piisavalt. Küll arutleb minajutustaja Rootsi talude tühjaksjäämise ja külade hääbumise üle, küll meenutab oma lapsepõlve 1930ndatel, küll reise kaugetele maadele, küll paarikümne aasta eest surnud naist. Mälestusi on seega kõvasti ja need ei puuduta mitte ainult Anderssoni, vaid ka kõrvaltegelasi. Claesson teeb ka kummarduse modernismile.  Üsna klassikalist dialoogi ning seda saatvat kõne ja kirjelduste rütmi on lõhutud jutumärkide ärajätmisega. See rõhutab tõika, et tegu on minajutustaja mälestuste, tema teadvuses edasi elavate kõnelustega.

Kui peatükkide algused ja lõpud üldiselt pidurdavad meenutuste muutumist kaootiliseks teadvuse voolu tulvaks, siis raamatu lõpus, mil kõik on ära öeldud, lugeja ees enam saladusi pole ning jäänud on vaid tunded, kaotab  autor kõik tõkked: tema teadvuses segunevad reaalne ja väljamõeldis, jaburalt unenäolisteks piltideks haakuvad omavahel killud eri mõtetest ja mälestustest ning need kõik jooksevad amokki, sest kadunud on peategelast koos hoidnud kese – Ida Adriana (lk 130-131). „Sina maga, mina pesen nõud” on niisiis väga hästi komponeeritud raamat. Ja pole ka mingi ime – Claesson kirjutas üle 50 aasta väldanud loomeperioodi jooksul ligi 80 teost. 

Seejuures ta mitte ainult ei kirjutanud, vaid ka joonistas. Osa tema raamatuid ongi karikatuuride kogumikud, osa aga – ka „Sina maga, mina pesen nõud” – autori enda illustratsioonidega ilukirjandus. Illustratsioonid on karedad, justkui teadlikult kohmakad. Lausa omajagu õõvastavalt mõjub see, et kujutades oma alter ego või tolle surivoodil lamavat kallimat, on tegelaste näod värvitud mustaks, mistõttu nad mõjuvad justkui katkust või lihtsalt needusest  vaevatuina. Kuid needusega pole siin midagi pistmist. Ainuke raamatu tegelasi vaevav needus on see, et armastajapaar saab kokku liiga hilja, alles ajal, mida vahel kutsutakse eluõhtuks. Kuid nii see on, õiglust siin ilmas pole …

Ja siiski jääb raamatust ilus mälestus ja meeldiv tunne. See tunne pole helge, kuid rahustab kuidagi. Tahtmatult tekkis umbes poole lugemise pealt assotsiatsioon William  Boydi „Ühe inimsüdame” lõpuosaga, kus kirjeldatakse samuti kirjanikust minajutustaja viimaseid aastaid. Mõlemas teoses on huumor segatud meeleheitega, suurepäraselt on kirjeldatud inimese füüsiliste võimete kahanemist, millega paraku ei kaasne tema ihade ja kirgede hääbumine. Selles on võib-olla midagi nukrat, kuid kindlasti mitte haletsusväärset, kõige vähem aga piinlikku. Pigem näitavad nii Boyd kui Claesson, et inimene jääb alati inimeseks.  Võib-olla olen veidi optimistlik, aga selliste raamatute toel tundub täiesti võimalik olevat vananemist õppida. Või kui mitte õppida, siis selle ootamisega leppida … Tõsi, Claessoni John Andersson leiab ateistina, et kellegi surmaga saabub totaalne lõpp. Tema sõnutsi jäetakse kadunukese mahamatmisega viimane neelduma „kuju ja vormita lainetusse” (lk 83).

Ometi on „Sina maga, mina pesen nõud” ise tõend vastupidisest. Nii Stig  Claesson kui tema tegelased tõusevad lugedes elavana meie ette mõjutama meie mõtteid ja tundeid, ajades meid naerma ja nutma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming