Katkestuse kultuurist jätkuvuse kultuuriks

Praegu on parim aeg anda prosaistidele aega loominguga tegeleda. Suured lood on tulemas.

KÄTLIN KALDMAA

 Väino Tõnisson.   Illustratsioon Hillar Palametsa 4. klassi ajalooõpikus „Jutustusi kodumaa ajaloost”.

Väino Tõnisson. Illustratsioon Hillar Palametsa 4. klassi ajalooõpikus „Jutustusi kodumaa ajaloost”.

Repro

See lugu saab alguse ühest tugevast äratundmisest teisel pool maakera täiesti ootamatus paigas, Kariibi mere rannal, kus värvid on tugevad ja selged – sinine, sinine, kollane, kollane, roheline, roheline. Olin just sealsamas Nicaraguas lugenud Sirpa Kähköneni romaani „Graniitmees“ („Graniittimies“ 2014, eesti keelde tõlkimisel) ja lasknud raamatu tegelaste saatusel endasse settida.

Põlvkondade sosin

Kähköneni romaan räägib pealtnäha kahest noorest soomlasest, kes suusatavad idealistlike veendumuste ajel üle piiri Peterburi. Soomes saavad neist kadunud inimesed, Nõukogude Venemaal usinad sotsialismi ülesehitajad, kes ei pelga ei magamata öid ega korisevat kõhtu. Klara ja Ilja seavad end sisse koolimaja keldriruumis, külmetavad ja nälgivad ja annavad parema maailma nimel endast kõik, mis anda on. Pealtnäha.

Kogenud lugeja teab, et ühes heas raamatus on mitu tasandit, ja kui ühes raamatus on juttu Nõukogude Venemaa algusaegadest, kätkeb see endas paratamatult miljonite inimeste saatust. Räägitakse sellest, kuidas inimesed kokku toonud ideaal jagamatu ülemvõimu vastu välja vahetatakse, kuidas ühest tavalisest inimhingest saab kruvike suuremate tegijate konstruktoris. Kähkönen on osanud selle väga veenvalt välja joonistada. Klara, Ilja ja nende lähem sõpruskond ei ürita midagi muud kui jääda ellu, jääda inimeseks. Pöördelistel aegadel ei ole elu midagi iseenesestmõistetavat. Iga hetk võib see otsa saada, inimese positsioon maailmas vastupidiseks pöörduda.

Leidsin end Nicaraguas tihtipeale Klara ja Ilja peale mõtlemas. Nagu oleksid nad kusagil lähedal, nagu oleksid nad sõbrad, keda varsti jälle näen. Muidugi ei ole ma näinud, mis toimus eelmise sajandi esimese poole Venemaal, aga ma olen näinud selle tagajärgi. Ma olen näinud verd.

Kähköneni romaan on perekondliku vaikimise tagajärg. Vaikimine ei ole olnud mitte ainult Eesti perede hakkamasaamise viis. Vaikitud on Venemaal, vaikitud on Argentinas, vaikitud on Kanadas, Soomes. Küllap see maakera lihtsalt lõhkeks, kui kõik vaikimised korraga valla päästetaks. Vaikimine kasvatab valetamist. Sosin kasvatab teada­saamise vajadust. Mida vaiksem olla, seda suuremaks kasvab haav, seda lõppe­matumalt immitseb verd.

Kähkönenil oli vanaema, kes sosistas sellest, millest rääkida ei tohtinud. Kõigis peredes niisugust inimest ei olnud. Mõnes ei ole enam kedagi, kes vaikusest välja tulla oskaks. Need, kes jäänud, peavad vaikuse peaaegu et väevõimuga murdma. Tihtipeale ei ole neil selleks aga mingeid vahendeid.

Üks mees, sada aastat

V. I. Leninil on sünnipäev kevadel. 22. aprillil. See on üks neid päevi, mida ei anna unustada. Järgmisel aastal möödub Suurest sotsialistlikust oktoobrirevolutsioonist 100 aastat. See on teine mitteunustatav asi. Kuidas nimetada inimest, kelle tegude tagajärjel on hukkunud miljonid? On ta revolutsionäär? Poliitik? Mõtleja? Lapsehoidja? Ühe hetkega sai kõigi laste sõbrast ja Suurest Õpetajast külmavereline massimõrtsukas. Eesmärgi nimel võetakse käiku kõik abinõud. Kõhedaks kisub, kui arvutis on lahti lehekülg „V. I. Lenin“. Vanasti öeldi: „Inimene mõtleb, jumal juhatab.“ Inimene mõtleb, maailm juhatab. Ei taha öelda: „Inimene mõtleb, Lenin juhatab.“

Jah, Marx on küll maailma kõige enam mõjutanud XIX sajandi mõtleja, aga Lenin on see, kelle tõttu maailm pea peale pöörati. Lenin on see, miks me elame suhteliselt eraldatult selles tillukeses, maailma ainsas Kirde-Euroopa riigis, mossitades, et meid ei võta mängu need, kellega meie tahame mängida, kellega me enda arvates kokku kuulume – Skandinaavia –, samal ajal keeldudes mängimast nendega, kellega meil võiksid olla ühised eesmärgid – Läti ja Leedu. Eestlane on üks põikpäine tegelane. Nii üksikuna kui ka kollektiivselt.

Seitsmekümnendate nõukogude laps kasvas üles, teadmata midagi ümbritsevast suurest valest. Kasvas üles, elades kaasa Nicaragua saatusele, džunglis möllavate revolutsionääride võitlusele. Seal võitlesid inimesed ebaõiglase valitsuse vastu ja parema maailma poolt. Revolutsioonile ei elanud kaasa mitte ainult Eesti lapsed, seda toetasid niihästi Soome kui ka Rootsi sotsialistlikult meelestatud kodanikud, kes erinevalt nõukogude lapsest said õigluse võitu ka oma panuse anda. Paljud läksid nicaragualastele appi majandust üles ehitama, olgu selleks või kohviubade korjamine. Väikese riigi rahvastik on vabaduse eest võideldes kõvasti kannatada saanud.

Klara ja Ilja Nicaraguas.

See ongi see äratundmine. Kuidas ühe lapse sünd 146 aastat tagasi on pööranud pea peale inimeste elu siin- ja sealpool ookeani ja kuidas ühel väikesel kolhoosiplikal, traktoristi tütrel, on nüüd võimalik näha siin- ja sealpool ookeani, mis sellest kõigest on tulnud. Revolutsionäärid võitsid, au revolutsionääridele, aga see, mida nimetatakse rahvaks, tunneb end parempoolse valitsuse all endiselt halvasti ja on sunnitud oma kodust minema ära. Nii nagu siin, nii ka seal.

Katkestuse kaheksa sajandit

Henriku Liivimaa kroonikast – „Laula, laula, pappi!“ – 2016. aastasse on olnud pikk tee. Ligi kaheksasada aastat. Sestsaadik oleme elanud katkestuse kultuuris. Hea oleks, kui neid katkestusi oleks olnud üks. Me oleme elanud katkestuste kultuuris. Elame senimaani. Eestlasliku põikpäisusega. Avameelsus ei ole meile omane. Vaikimine on. Vaikitakse niikaua, kuni enam ei jaksa, ja siis tuleb suur plahvatus.

See põhimõte ei kehti mitte ainult rahva-, vaid tihtipeale ka pereringis. Sellega ollakse nii harjunud, seda ei panda enam tähelegi. Nii käitusid isad ja emad, kellel puudus võimalus abi ja tuge saada. Tuli sotsialismi ehitada ja sotsialismi jaoks lapsi teha. Praegu on meil võimalus otsida abi ja sellest ringist välja astuda. Kui see ei oleks nii destruktiivne, võiks passiivagressiivsusest saada hea väljaveoartikkel.

Kõige hullemad sõnad, mida tean, on „Ma mõtlesin öö otsa“. Sellele järgneb lõhkumine. Plahvatus. Alati. Ainult et iga kord neid sõnu ei öelda ja lõhkumine tuleb igasuguse hoiatuseta. Mõtlemine sellisel kujul on saatanast. Seda tehakse selleks, et sisetundele vastu rääkida, et põhjendada tegelikkuses põhjendamatuid otsuseid ja tegusid.

Katkestused on vaikimise paratamatu kaasosa. XX sajand on eestlastele olnud vaikimise aeg, katkestuste aeg. Seal vahepeal oli küll kuldaeg, vabariigiaeg, klikiaeg, esimene omariikluse periood, kuidas seda kunagi ja kusagil nimetatud on. See katkestati tugevama väega. Tere tulemast, Suur Vaikus! Kui pärast pikka julma vaikimist saabus taas vabadus, läksid keelepaelad valla, ja korraga sai rääkida kõigest, millest vahepeal tuli vaikida. Kas polnud see hea? Lõpuks ometi said suureks kasvanud lapsed teada, miks neil tegelikult vanaemasid-vanaisasid ei olnud. Said teada, kust on tegelikult nende juured. Et nad ei ole juhuslikult maasse torgatud pajuvõrsed.

Ja siis jälle – vaikus. Justkui oleks võimalik tõsta ajaloost välja viiskümmend aastat ja jätkata sealt, kuhu jäädi 1940. aastal. Vait olla ja edasi teenida? Kas see mitte ei tähenda, et tuleks ühtlasi ajaloost välja jätta kõik vahepeal sündinud põlvkonnad? Meil kõigil, kes me neist viiekümnest aastast tuleme, on ju märk küljes. Usaldamatuse, vaikimise, kahtlemise stigma. Hirmuga segatud sõnakuulamise stigma.

Iga natukese aja pärast kostab üleskutseid, et unustame selle nõukogude aja juba ära, mis neist asjadest enam rääkida. Oli, mis oli, elame nüüd ühes liivakastis edasi. Mida tähendab unustamine? Vaikust. Kas me tõepoolest tahame järgmist vaikimise lainet, järgmist katkestust?

Vaikuse ravi

Maailma ja Eestit ei saa vaadata läbi ideaalmõtlemise prisma. Lähtuda tuleb tegelikkusest. Ajalooperioode ei saa üksteisest müüriga eraldada, neid tuleb vaadata läbi jätkuvuse prisma. Ei ole ühte ilma teiseta.

Katkestus tuleb murda ja panna alus jätkuvuse kultuurile. Me peaksime oma kultuuri hindama ja väärtustama selle kaudu, mis siin toimus, mitte üritama seda iga hinna eest sobitada samal ajal vabas Lääne-Euroopas toimunuga, üritades näidata, et meie kultuur on ka osa Euroopa kultuurist. Jah, muidugi on, otse loomulikult on, aga ei ole midagi teha, see on kulgenud hoopis teisi radu pidi kui näiteks soome või prantsuse kultuur. Me ei saa seda takkajärele muuta. Ja selle lihtsa asjaolu eiramine on järjekordne vale, tegelikkuse mahavaikimine, järjekordse vägivaldse katkestuse tekitamine.

Piisab sellest, et vaadelda nii lihtsat/keerulist nähtust, nagu seda on eesti kirjandus. 1990ndatel toimus välgukiirusel üleminek sotsrealismist postmodernismi. See on täiesti unikaalne kogu maailma kirjandusloos. Ei mingit hoiatust, ei mingit loomulikku arengut – plahvatus ja diskursus. Põmaki! Mõni ime, et eesti proosa sel perioodil peaaegu et välja suri. Luules saab radikaalsetele kannapööretele sujuvamalt reageerida ja see saavutas väga kiiresti rahvusvaheliselt erakordselt kõrge taseme, kus, julgen öelda, see on siiani. Proosa alles hakkab pärast suurt ehmatust jalgu alla saama. Just praegu on parim aeg anda prosaistidele aega loominguga tegeleda. Suured lood on tulemas, uskuge mind. Juba tulevad. Postmodernism, mis on meie kultuuris pikalt valitsenud, on olemuselt suurte lugude vastand, nii et oodata postmodernismi tingimustes suure romaani sündi oli täiuslik tautoloogia.

Ühelt poolt oleks küll hea, kui ühiskonda hakkaksid juba praegu edasi viima 1990ndatel sündinud – esimene põlvkond, kes on tõeliselt vaba. Nende mõtted ei ole hirmuga piiritletud ja nende maailmapilt on avaram kui eelmistel põlvkondadel. Teiselt poolt aga tooks see kaasa uue vaikimise laine, järjekordse katkestuse. Nii et tuleb rääkida, tuleb kirjutada. Ja siis veel rääkida, veel kirjutada. Ja veel.

Vahemärkusena: kas teate, et on olemas nõukogude aja fännid? Et näiteks kirjutatakse raamatuid nõukogude köögi kiituseks? Hallid sardellid, kes soovib? See tekitab õõvastust. Kui tihti tuleb n-ö arenenud lääneriikides rääkida sellest, mis Nõukogude Liit tegelikult oli ja mis seal tegelikult toimus. Iseäranis kurb on, kui seda hakkavad idealiseerima noored inimesed, kellel ei ole sellest kõigest vähimatki aimu. Kuidas seda surnud jänest kahekümneaastasele Kanadas sündinud inimesele seletada? Mõnikord see lihtsalt ei õnnestugi.

Vaikimist saab ravida vaid ühel moel – rääkides. Vaikuse ravi on jutustatud lood. Ükskõik mis keeles. Meie ei ole kõnelemisega veel poolel teelgi. Sild alles kerkib.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar