Kas Värske Rõhu põlvkond on olemas?

Noorte kirjandusajakiri Värske Rõhk tähistab septembris 10. sünnipäeva.

JÜRGEN ROOSTE

Olen palju mõelnud selle üle, kuidas mingit muutust kirjeldada. Nii kerglaselt, ülekäe, on öeldud, et ega pääle 1988. kuni 1991. aastani tegutsenud Hirohalli rühmitust mingit revolutsiooni pole olnud. Aga kas Hirohall oli revolutsioon? „Ohverdet konn“ oli kunagi ilmund … Jaan Oks oli olnud. 1960ndate vabavärsitulemine – seegi põlvkond avas küll uksi ja lammutas lahti vanu hingi-krampe-liigendeid, aga neid praegu üle lugedes … tipuks jääb „Närvitrükk“, esimene kassett, kus iga autor ja tekst on vahe ja rahutu. Hirohall oli vahva boheemlik mäss, mis lõi uue esteetika, eriti enda ümber kasvavatele noortele teoreetikutele/kriitikutele, kes seda tänini endas kannavad.

Tegelikult on mul kogu aeg tunne olnud, et 1990ndate lõpu nn rühmituste põlvkond, mille hulgas mina kasvasin (Erakkond, Tartu NAK, TNT, Õigem Valem, Mustrid, Mung, 14 NÜ jne), ikka lõi uue, selle oma luulekeele. Eks oli siiski vabu radikaale ja jällegi, see polnud revolutsioon.

Aga näiteks Kalju Kruusa ja Aare Pilv andsid katkevale keelele inimliku näo (kui see ka oli osake „autori surma“ projektist, läks see neil põnevalt luhta). Siis see, kuidas Kristiina Ehin, Contra, François Serpent (fs), Wimberg jt hakkasid kõnelema nende hulkadega, kes ei olnud otsene luule auditoorium – luulel polnud ju enam auditooriumi, see oli kadunud 1990ndate hakul normaalsete ühiskondlike protsessidega. See, kuidas uusekspressiivsus, uussiirus, uussotsiaalsus oma nägu otsisid. Hirohall ja Hasso Krull ja Kalev Kesküla ja punkluule ja uued kurjad tüdrukud ei andnud veel kokku toda uut luulekeelt, mis otsis 1990ndate lõpul turu- ja kultuurisõja paineist sõltumatult enesele sängi.

1990ndate lõpule eelnenu võtab väga hästi kokku Kajar Pruuli koostatud „Varjatud ilus haigus“, mida vahel iha ja kadeduse ja nostalgiaga loen/sirvin. Tahaksin, päriselt, koostada ise selle järgmise, mis hakkaks kuskilt 1997–1999 ja lõppeks tänasega. Tehke pakkumine, ootan! Minu arvates oli siis elusa, päris luule aeg. Võite mind iga nädal paariks päevaks rahvusraamatukokku sulgeda, et ma selle tehtud saaks. Muidugi võiks siukesest tööst aastakese-paar ära elada …

Värske Rõhk (VR) läheb säält loost edasi. Kui ma nüüd noil päevil VRi vanu numbreid lappasin, pääs kaardistada püüdsin, sain aru, et selle viimase kümne aastaga on kirjanduses – eriti ehk luules – siiski jälle mingi nihe toimunud. Nood uued noored autorid ei kanna endaga üldse kaasas seda mälutaaka, mis meil kohustuse või mässuobjektina meeles oli – et kirjandus on ikkagi kuidagi püha ja oluline ja suur. Neile on see loomulik: ma olen kunstnik, ma loon midagi eriomast ja olemuslikult kasutut, aga vajalikku. Minus peitub / võib peituda geenius, ma kuulun suurde Euroopa kirjandusse! Nii kõneleb Värske Rõhk muga, kui teda praegu loen ja imetlen. Ei tahaks üksiti imetleda, see ei ole ju otsast lõpuni geniaalne, igast numbrist leiab vaid mõned tekstid, mis musse settivad, kukuvad nagu kivid. Aga kogu see protsess, kulg, kirjanduses elunemine, on kadestamisväärselt ilus.

aa_sirp_15-37_0035__art_r1

Oluline jupp me tänasest kirjandusest

Lugedes 2015. aasta sügisnumbrit (nr 43), mis ilmus täpselt kümme aastat pääle esimest, jääb ajakirja käivitaja-algataja Priit Kruusi väiksest pidujutust meelde „programmilise programmituse“ jutt. Manifestita manifest siis, et pole rühmitust, pole kunstilist sõnumit, on orgaaniline arenev kirjandusolend. Ma ei taha seda lugu teha nimeloeteluta, olgu see siis kohe ära ja pikk ja painav. Aukartustäratav, arvestades seda, et ma ei maini vist pooligi VRi veergudel avaldatuid. Siin on ära nähtud peaaegu kogu praeguse noore kirjanduse nägu (olulisimana on puudu see, mida ei annagi kirjalikult alati hästi avaldada – räpp- ja lavaluule). Esimestest numbritest on kaasas Tuuli Taul / Velling, kriips / Maarja Pärtna, Martin Vabat, Pärtel Vissak / Barthol Lo Mejor, Jim Ashilevi, Kaarel B. Väljamäe, Hanna Kangro, Auri Koit, Urmas Nimetu, Paavo Piik, aga ka tollane menukirjanik Sass Henno jt. Praegune peatoimetaja Carolina Pihelgas avaldas juba üsna algusnumbrites …

Peagi lisandusid Edvin Aedma, Diana Leesalu, Katrina Helstein, Siim Lill, Nirti. Siis Eda Ahi, Kristjan Haljak, Berit Kaschan, Siim Kera, Urmo Mets, Siim Nurklik, Birk Rohelend, Triin Tasuja, Margus Räst, Mihkel Kaevats … 21. numbris on avaldatud juba Ingel Unduski ja Indrek Lõbusa tekste, seejärel tulid Linda-Mari Väli, Sveta Grigorjeva, Tõnis Vilu, Kelly Turk, Lauri Teder, Joanna Elmann, Helena Läks, Mariliin Vassenin, Manfred Dubov, Hanneleele Kaldmaa … Muidugi Kaur Riismaa … Algusaegade nimed on, muide, paljuski jäänud, nende raamatuid märkavad juba nooremad arvustajad, mõni pälvib aeg-ajalt pikema intervjuu ruumi. Kriitikuist lõid kohe algusest saati kaasa Brita Melts, Johanna Ross, Carolina Pihelgas, Mikk Pärnits, hiljem Silvia Urgas, Sirel Heinloo, Andra Teede jt.

Kui talvel 2011 ilmus 28. number, siis selles figureerisid autoritena Ahi, Gri­gorjeva, Riismaa ja Turk (lisaks intervjuu Kaarel B. Väljamäega) – see on ju peaaegu et tänase luule räägituim-vaielduim-arutatuim osa, kese!

Ma saan aru, et igale lugejale ei pruugi see nimejada praegu elamust/naudingut pakkuda, loetelud on ohtlikud. Minul jookseb küll pääs iga siin nimetatud autori juurde niidistik, mõnel väiksem, teisel suurem, kujuneb lugu. See on juba väga oluline jupp me tänasest kirjandusest, isegi kui jumalik ja eksimatu kosmilis-prokrusteslik mõõdupuu (ehk müüginäitajad ja raamatukogulaenutused) seda alati ei näi kinnitavat.

Ühesõnaga: VRi esteetiline haare on tohutu, programm õnneks puudub. Teatav nihe on siiski näha: püsiautorkonna teke on paratamatu protsess. Nagu Vikerkaar, nii on ka VR algusaegadega võrreldes autorkondsem, kindlanäolisem. Ei olegi ju kindel, kas säärase buumi järel kohe uut on oodata. Osa noorematest kirjutajatest vastandub ka ehk juba teadlikult (nt nihilist.fm-is avaldavad autorid), VR on esindanud mingis mõttes ka toimetamise vana kooli, s.t tekste loetakse, neile antakse tagasisidet, need ei satu ajakirjaveergudele juhuslikult ja toimetamata kujul. Praegune uus vabadusejanu eeldab enam street’i, enam lohakust, kaunist bardakki ja ülepiirikeelendeid, poeetilist vihakõnet ja solvanguid ja … Seda kõike on VRi külgedel teadlikult esinenud, aga praegu võib tekkida väike vahe, kus osa noortest kirjutajatest ei tahagi VRi institutsioonis osaleda, mis ei ole halb.

Ma usun, VR leiab ka omad uued autorid. Praegune tuumik, (osaliselt) mu toodud nimistu ja toimetajad, endised autorid, annab VRile sellise näo, et me ikkagi saame rääkida Värske Rõhu põlvkonnast, aga nagu rühmituste põlvkonna puhulgi (nagu kassetipõlvkondlastelgi, nagu isegi arbujail, rääkimata Siurust … või Noor-Eestistki), puudub neil esteetiline programm, ühtne koolkond … kui välja arvata mõned üsna üldised printsiibid, nagu see, et vabavärsist, pea proosalikust värsist on saanud dominant (see on ajastu nägu, see on minu arvates praegu õige, et proosa-fragmentaarium-päevik ühinevad kuskil). Kriitikuid on põnev jälgida.

Nii mõnigi noor kirjanik on siin ju ise kriitik, kusjuures ka nood, kes peamiselt kultuurivaatlejad, ei paku tegelikult esteetilist programmi (nagu nt Kunnus üritab), kuigi võib ütelda, et VRi kriitika esindab – üksikute eranditega – vana hääd tekstikeskset analüüsi.

Miuke on uue põlvkonna nägu?

Esimese numbri kaanel (aga ainult siis!) olid veel, vahest tõmbeks, müüginõksu ja -lõksuna, käsiteldavate Mehis Heinsaare, Jan Kausi ja Andrus Kiviräha nimi, ajakirja alguses aga kriitikalood. Alates suvest 2013 on uus kujundus alati alanud ühe autori luuletekstiga. See on kuramuse seksikas ajastul, kus naljalt ei tehta ühtki ajakirja ilma naeratava beibeta kaanel, ja ühtlasi ikkagi justkui äraspidine staarikultus, säärane ühe autori/teksti väljatõstmine, mis VRi puhul mulle meeldib.

Nii et kriitikule on sellest abi: ta saab võtta VRi ette ja teabki varsti, kes Kausi-Heinsaare-Kiviräha kõrvale või asemele on tulnud. Miuke on siis uue põlvkonna nägu? Muidugi on põlvkond vaid konstruktsioon, seda saab kasutada malakana (nagu seda on pruugitud kassetipõlvkonna ja praeguse kirjanduse vastandamisel), mingisuguse kultuuripoliitilise või esteetilis-programmilise asja ajamiseks (nt (:)kivisildnik ja ta enesekohane kujund „kuldajastu arhitekt“) või siis tõesti kuidagi taksonoomiliselt, abivahendina tolle kaardi või maastiku kujundamisel ja kujutamisel. „Kultuuri-, luule- jne maastik“ on iseenesest üks halb kujund, sest see tingib kohe tasapinnalisuse: ühed on siin, teised sääl, kuigi tegelikult on see rohkem nagu mingi füüsikareeglitele mitte alluv, põimuv-segunev ruum. See, et Pärtna on püüelnud mingi minatu või külmema laadi poole, mida mina lõpuni ei mõista (minast ei vabane, isegi masinaga või kollaažimeetodil kirjanduse loomine räägib midagi autoreist ja nende väärtussüsteemist, puhast laengutevaba keelt pole olemas), või et Tasuja pani esimestes kogudes kõik mängu, kriipas olemist kogu maailma silme all, muiates selle „kirjanduslikkuse“ üle, ei aseta neid igas võrdluses, igal skaalal eri äärtesse.

Selles mõttes on VRi tähtpäevanumbris (nr 43, sügis 2015) ilmunud Leo Luksi ülevaade „Seitseteist värsket hetke“ „Värske raamatu“ sarjast üsna vägivaldne tekst. Esiteks loob ta selle hierarhiseerivalt: „Võtan „Värske raamatu“ mõõtmiseks esmalt appi sobivaima riista – Vikergallupi debüüdiauhinna nominatsioonid“ ja „Väikse avantüüri korras reastan praegu vaatluse all olevad teosed isikliku maitse alusel n-ö tasemegruppidesse“ (siukseid avantüüre näeme kriitikas muidugi juba palju), teiseks kasutab ta liigitusalusena kategooriaid „mõtte-“ ja „tundeluule“, mis on olemuslikult veidi väärakad, tahtes lahutada kokkukuuluvaid asju … ja läheb sellega ise kohe rappa. Mõtteluule osas alustab ta Kristjan Haljakut esile tõstes: „Ei ole põhjust originaalitseda, Haljaku „Palavik“ on omaette tase, Vikergallupi võit polnud juhus [kas enamasti on? – J. R.]. Kuna tegemist on sürrealistliku luulega, ei ole siit kohane otsida sügavmõttelist sõnumit, aga keele valdamine on meisterlik.“ Luks on VRile eelnenud põlvkonna uus põnev kriitiline tulija oma „Sitatorniga“, aga ma pole kindel, kas ta on ree pääl püsinud, kas ta on selles luules nõnda „kaasas“, et peab VRi külgedel pilduma veidraid üldistusi ja hinnanguid. Mingis mõttes olen muidugi ebaõiglane, sest kui Luksi asemel kirjutanuks 18aastane noor oma esimese ülevaate, olnuks tegu päris kena ponnistusega …

Vere hääl ja tindi hääl

Kuigi Carolina Pihelgas on lasknud „vanusepiirangu“ mingis mõttes valla ja VR on nüüd ka vanadele pässidele avatum, ei tihka mina oma luuletusi sinna saata. Neid vedeleb mul virnades, mitme kogu jagu, pihta pole miskit hakata. Värske Rõhu numbritest saab ka juba paar kenakest virna, „Värske raamatu“ sari juurde … Või võtkem kõigi ajakirja veergudel avaldet autorite kõik teosed. See hõlmab tohutu hulga rahutumast proosast malbemate lugudeni, noortest vihastest naistest noorte malbete naisteni, sekka kurjemaid ja kurvemaid, keelekesksemaid ja elukesksemaid poisse.

Mulle meeldib Tarmo Tedre kunagine jaotus, et kirjanduses heitlevad, põimuvad omavahel kuidagi vere hääl ja tindi hääl. See on võluv kujund ja võiks VRi põlvkonda aidata iseloomustada küll, kui see põlvkond peaks olemas olema, a ju ta on, sest me juba nimetame, kogematagi. VRi nägu on tema autorite nägu, see kuidagi põrbib autori surma vastu, sest kuigi muidugi loeme me tekste lahus autoreist endist, on see noorte hääl, nende teatav vabanemine kirjanduse kohustusest või painest (kuna au ja kuulsust ehk feimi ja sulli ei ole ega tule, siis mingil määral ehk ka edevusest, kuigi ega sellest vist lõpuni pääse ükski kirjutaja, kes juba oma teksti teisele ise on andnud).

Kui peaks tulema eesti kultuuris selline aeg, et kirjutatakse jälle suurt kirjanduslugu, kui protsessid sedasi pöörduvad, siis võib VR olla katus, tööriist, raamistik. Praegu on lihtsalt põnev, et põhimõtteliselt Eesti ainus noorteajakiri on nii suure haardega. Loodan, et toimetus saab mudarikkaks, noored autorid uputatakse honoraridesse, nõnda et luulevaliku eest annab ikka kuukese-kaks ära elada, raamatuhonorar võiks ulatuda keskmise … või vähemasti minimaalse aastapalgani. Vaimse poolega on kõik hästi, vaim seisab. Liha on nati nõder. Eesti värk.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar