Kas Võtikverre saab rajada raamatuküla?

Marko Martinson, Erko Valk, v?vere

 

 

Raamatuküla on kõrvalseisjale tõenäoliselt üsna uus ja hägune mõiste. Tegelikult on säärased raamatukülad teinud Euroopas ilma juba pikemat aega ja raamat on seal kõige muu hulgas saanud vaikselt välja sureva väikse paiga elluärataja rolli.

Idee on lihtne (teostamine küll palju keerulisem): linn või küla, kus ei toimu midagi erilist, on pandud elama läbi second hand (aga ka uute) raamatute; sõnaga, huvi lugemise vastu aitab muuta oma elukoha paigaks, kus saab jätkata traditsioonilistele elukommetele toetudes inimväärset äraolemist. Toetatakse raamatupoodide asutamist kohalike poolt ja “turundatakse” oma linna või küla raamatu abil.

Seega on tegemist väiksele linnakesele, mis noortest keskustesse tühjaks jooksmas (ja selliseid asulaid leidub kõikjal maailmas), taas elu sissepuhumisega. Sest lisaks raamatupoodidele, mida näiteks Wales’is asuvas Hay-On-Wye linnakeses leidub tervelt üle 50, peab avama ka külalistemaju, kõrtse, väikepoode, käsitöönurki ja muud. Ühesõnaga, külaelanikud saavad edaspidigi teha just seda, mida nad oskavad ja tahavad teha, kuna oma elukoha raamatukülaks kuulutamine loob rohkete tulevaste külaliste näol võimaluse end iseseisvalt korralikult ära elatada.

Esimesele raamatulinnale pani alguse Richard Booth säälsamas Walesi ja Inglismaa piiri pääl asuvas Hay-On-Wye linnas. Idülliline mägilinnake oleks võinud oma lambarikastel viltustel mäekülgedel tegutseda vabalt ka ilma selleta. Siiski, kohalik lossihärra Booth, kelle terves mõistuses kahtleb igaüks (praegusel ajal kutsub ta ennast kuningaks!), kes teda kohanud on, tahtis muuta igavat kodukohta, kust noored joostes lahkuvad ja tulijate ainus eesmärk on taas kodus olles rahulikult surma oodata.

 

Raamatud ja simmanid

 

Raamatutega on nagu lastega – neid armastavad kõik. Ja kui ei armasta, siis on kuidagi imelik. Raamat kütkestab. Äkki isegi kohustab? Seepärast voolab raamatukülasse palju inimesi nii läbi reisima kui ka elama. Rohkem kui tavalisse külakesse, mis ei ole end reklaaminud kui midagi talvepealinna- (Otepää) või suvepealinna- (Pärnu) sarnast. Kui Pärnu igipõlise kuurortlinnana ja Otepää oma Lõuna-Eesti haruldase maastiku ja loodusega võib-olla ei vajagi reklaami, siis näiteks Võtikvere külale on sedamoodi edenemine tänapäevases maailmas lausa kohustuslik. Ei jäägi muud üle kui mõelda välja mingi oma nüke, mis sööbib mällu. Peab pretendeerima millelegi unikaalsele. Võtikvere puhul on selleks juba kuus aastat olnud raamat.

Võtikvere on Peipsi lähedal, ilus koht, mida keegi ei tea. Ning vägagi sarnases situatsioonis Boothi-eelse Hay-on-Wye’ga. Täpselt nagu paljud teised eesti külad. Kuus aastat tagasi arvati Imbi Paju algatusel end vääriline olevat raamatuküla nime kandma hakkama ja tema eestvõttel saigi korraldatud esimene raamatuküla päev, mis toob siiani kokku kogu külarahva ja palju inimesi ümberkaudsetest paikadest.

Raamatupäevade patroonid Mati Unt, Andrus Kivirähk, Jaak Jõerüüt ja Viivi Luik, Mihkel Mutt ja teised on kohalikeni toonud midagi väga isiklikku ja hoidnud üleval sündmuse hääd nime. Kirjastused on kaubelnud raamatutega ning nii mõnigi luuletaja või muusik on astunud üles näitamaks, et raamat ja looming pole ainult vaimuinimestele, vaid kõigile, kes vähegi usuvad muusse kui pealispindsed materiaalsed väärtused.

Ehteestlaslikult on ka selle õnnestumise juures olnud palju tänitajaid. Praegugi veel leiab mõni külastaja, et võiks koos laulda meri-on-meri-jääb-tüüpi lugusid (noh, et ikka simman ja õlu ja nii). Aga enamus tuleb osa saama millestki, mis nüüdsel ajal nii tihti väikestesse kohtadesse enam ei mahu.

Võtikvere raamatuküla senine tegevus on näidanud, et see võiks edasi kesta ja kasvada. Kuus aastat on tegelikult olnud ainult kuus päeva ehk üks raamatupäev kord aastas. Niisiis, et asi edeneks, sai ette võetud reis Euroopa raamatulinnadesse.

 

Raamatulinnakesed

 

Alustasime Hollandis asuvast Bredevoortist, kus toimus ka selleaastane Rahvusvahelise Raamatulinnade Organisatsiooni (IOB) peaassamblee. Organisatsiooni kuuluvate raamatulinnade esindajad olid kohal arutamaks arenguplaane ja leidmaks uusi ideid. Eesistujamaaks oli sedapuhku Norra, kellel on au järgmisel aastal korraldada raamatulinnade festival Fælandis. Kuigi kandev idee on kõigil raamatulinnadel seesama, on nad siiski kõik väga omanäolised, kas või juba looduse ja kultuuri tõttu.

Bredevoort on tõeline hääde mõtete linnake; säherdusest sõbralikkusest (me-oleme-ju-kõik-siiski-inimesed!) oleks kõigil üht-teist õppida.

Ent edasi. Belgia raamatulinn Redu asub prantsuskeelses mägiregioonis ning sääl on kokku ligi 30 raamatupoodi, ehkki elanike arv jääb tugevalt alla tuhande. Üks aktiivsemaid raamatupoe pidajaid Miep Van Duin on ise pärit Hollandist, ent Redu maastikust võlutuna otsustas ta sinna kolida, et avada raamatupood, mis ainukesena selles linnas müüb lisaks hollandi- ja prantsuskeelsetele raamatutele ka ingliskeelset lektüüri.

Koos Richard Boothiga mööda Hay-on-Wye väikseid tänavaid jalutades ei saa vältida mõne fotograafi huviorbiiti sattumist. Enda Hay kuningaks kuulutamisega terves Suurbritannias kuulsaks saanud mees on iga päev mõne ajakirjaniku maiuspalaks. Kuigi kohalikud teda hulluks peavad, on Richard siiski oma suurte teenete tõttu linna elustamisel väga austatud.

Mehe hullus peitub näiteks selleski, et ühes tema raamatupoes on korraga müügil kolmveerand miljonit raamatut, nende seas ka nt üks Enn Vetemaa raamat (olgugi et ungarikeelsete raamatute riiulis). Aga see ei piirdu sellega, sest mehel on veel ka suur ladu, kus on raamatuid veel vähemalt sama palju, lisaks veel Boothi nime kandvad poed. Raamatulinnade tänavatel on ka n-ö aususe riiulid, kust igaüks võib valida endale raamatu ning seejärel maksta, pistes kirjutatud summa selle kõrvale rahakasti. Eestis üsna riskantne ettevõtlus, mis?

 

Plaanid Võtikverega

 

Kuna Võtikvere on maailma raamatulinnadest kõige väiksem, ca 120 elanikuga küla, siis on lisaks raamatupoodidele siin kavas korraldada ka laste raamatulaagreid, mis tooksid ennekõike linnalapsed halli kivi vahelt välja ja aitaksid neil avastada enda jaoks raamatud, aga ka näha, mis metsas on ja kuidas piim pudelisse saab. Lisaks veel kõikvõimalikud workshop’id, seminarid ja kohalikku elu ning traditsioone tutvustavad õpitoad ja ettevõtmised. Aga, mis peamine, tuleb jätkata raamatupäeva traditsiooni ja kasvatada see mõnepäevaliseks festivaliks, kuhu pole ainuüksi kaasatud kirjanikud ja kirjastused, vaid kõik teisedki loomevallad.

Me reis süstis rohkelt usku raamatuküla toimimisse Võtikveres. Külastatud raamatulinnad näitasid, et inimesed, kellel on erinevad huvid ja minevik, suudavad siiski ühes linnas ja kõrvalmajas koos poode pidada. Tähtis pole konkurents, vaid pigem elustiil, mis ühendab näiteks militaar- ja kokandusalasest kirjandusest huvitujad ja müüjad. Raamatuküla Võtikveres on kõige muu seas ka võimalus kohalikele taaskohtuda mujal ja teistel teemadel, kui vaid autolavka juures kord nädalas leiva hinda arutades. Väikestes kohakestes on kujunenud elu väljavoolamise frustratsioon, ent juba pisike tõigake, et tuleme kokku ja koristame vana mõisapargi ära, sest varsti on tulemas järjekordne raamatupäev, toob taas elupuna palgele.

Vaat, mida kõike raamatutega ära teha ei saa!