Kas tulevikus räägitakse Eestis asemantilist keelt?

Jaan Malin: „Piin on lugeda raamatut, mis ühtegi küsimust ei kergita.“

Igor Kotjuh

Jaan Malin kirjutamishoos.

Jaan Malin kirjutamishoos.

Pille-Riin Larm

Jaan Malini romaan „Maa ja ilm“ on ebatavaline teos. Raamatu tagakaanel on kirjas, et see on esimene Eestis kirjutatud asemantiline romaan. Tsiteerin ühe lause raamatu keskelt: „Misonante loberno sauvinal kaped unserbinemousel Katinka mertelsai nautive maseur peserbi porie linetami“ (lk 82).

Seda romaani võib pidada loogiliseks tulemuseks, kui tutvuda autori loomingu evolutsiooniga. Väärtustades eksperimenti, on Malin liikunud kontseptuaalselt keeruliste lahenduste poole. Loetlen mõningaid: proosalaastud sürreaalsetel ainetel, Luuluri plaat, luuleraamat „Meile. Eesti Kirjanike Liit seisuga 1. jaanuar 2010“. Samuti on ta tegus kunstinäituste kuraatorina, tutvustades nii oma isa Ilmar Malini loomingut kui ka abistades tänapäeva julgeid ja iseseisvalt mõtlevaid loojaid. Ning muidugi ammutab ta inspiratsiooni interdistsiplinaarsest kirjandusfestivalist „Hullunud Tartu“, mille mõtles ise välja ja mida korraldab juba mitu aastat.

Radikaalse kunsti puhul on oluline mõista, kuidas see on loodud ja mida autor on soovinud sellega saavutada. „Maal ja ilmal“ puudub põhjalik metatekst, mistõttu pöördusin Malini enda poole, et ta räägiks oma eksperimentaalsest romaanist lähemalt.

Paljudele kirjandussõpradele seostub su looming eelkõige luulega, kuigi oled kirjutanud ka lühiproosat ja näidendeid. Miks otsustasid pöörduda romaanivormi juurde ja mida tähendab „asemantiline romaan“?

Jaan Malin: Kunagi mõtlesin korraks, kas minu viimaste aastate tegevust on võimalik suruda ka proosavormi. Nimelt olen mitmel pool Euroopas esinenud häälutuse ehk kõlaluulega. Kui olen pidanud seletama, mis on mu häälutuste eesmärk, siis enamasti olen ütelnud, et otsin keelt enne keelt ehk keele-eelset (ja ka -järgset) keelt.

Vahel olen esinenud ilma käsikirjata. Üks variant on siis võtta kohalikus keeles raamat, millest loen paar-kolm lauset, loomulikult tähendusest aru saamata – näiteks rumeenia ja portugali keel on mulle võõrad. Nende alguslausete järel hakkan samas vaimus improviseerima. See on naljakas enesele ja üldjuhul ka publikule. Esimese hooga on publik vahel vaadanud arusaamatuses, kuid see võõristus kestab väga lühidalt.

Kui kuulutati välja EKLi viimatine romaanivõistlus, siis mõtlesin, et nüüd on just võimalus. Kirjutasingi teksti, mis kuigivõrd ületas reeglites üteldud mahu, kuid vastas olulisematele eesti keele parameetritele (grammatilised tunnused, tähtede esinemissagedus, pärisnimed jne). Ühest aspektist siiski hoidusin – ei midagi tavamõistes semantilist! Seda tekstis eneses: kaanetekstis ja eessõnas on semantika täiesti olemas.

Kas mujal maailmas on asemantilisi romaane palju?

Kindlasti on. Ma lihtsalt ei tea. Eestlasedki on kirjutanud paguluses üllatavaid asju. Ma ei imestaks, kui näiteks USA eestlane Ilmar Mikiver, kes kirjutas esimese eesti sürrealistliku novelli „Hormoonide majake“, oleks kirjutanud ka asemantilise romaani.

Maa ja ilma“ keelest ei ole võimalik aru saada. Mis keel see on – future Estonian? Kuidas sa selle lõid?

See on väljamõeldud keel, mis meenutab vahel ladina, vahel inglise ja vahel ka eesti keelt. Kui seda teksti esialgu arvutiga lõin, siis mõnikord tulid üsna eestikeelsed sõnad. Kui läks „liigaks“, muutsin sõna mitte nii eesti keelt meenutavaks. Suur osa töötlemisest käis teksti sõna-sõnalt üle lugedes ja natukenegi hääldatavaks muutes. Kirjutamise käigus leiutasin küll uusi sõnu, tõsi. Kui paljud ja millal neist laiemasse käibesse lähevad, näitab aeg.

Kuidas sa määratled oma rolli selles raamatus? Kas oled selle koostaja või kirjutaja ehk autor? Või oled hoopis Johannes Aaviku järelkäija ehk sõnaloomega tegelev lingvist?

Loomulikult ei küündi ma Johannes Aavikuni. Sellist seostki pole mul pähe tulnud. Keeleteadlane pole ma ühestki otsast. Ka koostaja ma selle raamatu puhul pole. Seega ei jää üle muud, kui olla autor.

Veel analoogiatest. Oled oma mõjutajate seas maininud muu hulgas Ilmar Laabani ja Andres Ehini loomingut. Tundub ka, et oled tahtlikult või tahtmatult astunud dialoogi (:)kivisildnikuga. Võrdle: tema tekst „Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981. aasta seisuga, olulist“ ja sinu raamat „Meile. Eesti Kirjanike Liit seisuga 1. jaanuar 2010“. Või siis tema teos „Kutse“ (kaantest koosnev raamat, mille tagakaanel on sõnum „Tulge mõistusele!“) ja sinu asemantiline romaan. Kas selline kahe autori seos on juhuslik?

Nimekirjavärk oli üsna teadlik seos, mainisin seda ka oma raamatu eessõnas. Aga seos „Kutse“ ning „Maa ja ilma“ vahel on mulle ootamatu. Aga ega ma selle seose vastu ole. Enda meelest olen Svenist küll tunduvalt leebem ja vihjelisem.

Olen veendunud, et Sveni nimekiri oli sedavõrd mõjuv (vähemalt toonases keskkonnas), et millegi selle kõrvale asetamine tundub kohatuna. Selles on sul muidugi õigus, et minu romaani eesmärk on ka see, et lugeja tajuks, et mitte üksnes kõik ei ole kuld, mis hiilgab, vaid paljud asjad pole need, mis nad näivad olevat. Nagu mainis Artur Alliksaar: „Mõte ei pruugigi selguda praegu.“ Eel­öeldu võib tunduda eneseõigustusenagi, aga tühja – vähemalt vahel mulle meeldivad näilised mõttetused, tõesõna!

Tunnistan ausalt: ma ei ole seda romaani kaanest kaaneni läbi lugenud, kuid miskipärast on mul julgust kõneleda selle sisust mõne loetud lehekülje põhjal. Kas see ülestunnistus kurvastab sind? Milline võiks olla selle romaani ideaalne lugeja?

Vaikselt siiski loodan, et sa võtad selle raamatu kätte ka edaspidi. Igatahes ei kujuta ma ette, miks ei võiks sina olla üks ideaalseid lugejaid. Mis puudutab sinu söakust esitada küsimusi juba mõne lehekülje põhjal, siis võib see tähendada, et loetu tekitas piisavalt küsimusi. Piin on lugeda raamatut, mis ühtegi küsimust ei kergita.

Raamatu kujundus ja sissejuhatav tekst viitavad „Tõele ja õigusele“. Miks pidasid seda vajalikuks?

„Tõde ja õigus“ on sedavõrd võimas raamat, et tema najal millegi uue tegemine tundus üsna turvalisena. Minu tekst näib küll Tammsaare suurromaaniga vastandlik olevat, kuid juhin siiski natuke pedagoogiliselt selle eksistentsile tähelepanu. See romaan on eesti kõige romaanim teos üldse. Oleks ju võinud romaanivõistlusele pakkuda ka „Tõde ja õigust“ ennast, aga järsku oleks ta ära tuntud ega oleks vastu võetud.

Sinu raamatus on 158 lehekülge. Miks just nii palju?

Ega see midagi eriti muutnuks, kui raamatus olnuks 278 lehekülge. Oma sõnumi suutsin edastada üsna väheste lehekülgedega. Katsusin lähtuda „Tõe ja õiguse“ struktuurist. Tema vend aga võiks olla kirjutatud „Tuhande ja ühe öö“ struktuuriga.

Saatsid „Maa ja ilma“ romaanivõistlusele, kuid teos kõrvaldati konkursilt, kuna see polnud kirjutatud eesti keeles. Mis teeb sellest raamatust ikkagi eesti kirjanduse osa?

Esiteks see, et kasutatud keel on enim eesti keele moodi. Samuti see, et raamatu kirjutasin mina, kes ma kuulun eesti kirjarahva sekka. Vihjed Eesti elule jäägu avalikustamata, lugeja leida.

Kui kristalselt aus olla, polnud ma käsikirja saates veendunud, et see pole eesti keeles. Aastate jooksul on lihtsalt keel kõvasti muutunud ja teeb seda edasi. Usun, et millalgi minevikus või tulevikus kasutatakse seda keelekuju just nimelt Eestis. Võib-olla ka mujal, aga siin kindlasti.

Kas asemantilist romaani on võimalik tõlkida? Või see on tõlkimatu ning ainus lahendus on translitereerimine, näiteks venekeelse tõlke puhul panna tekst kirillitsasse?

See oleks liig lihtne lahendus. Tõlkes peab olema tuvastatav vastava lause struktuur, grammatilised tunnused jms. Seetõttu on selle raamatu tõlkimine küll võimalik, kuid mitte ilmtingimata lihtsam kui n-ö tavatõlkimine. Semantilised osad ehk eessõna ja kaanetekst tuleb tõlkida tavalisel kombel. Tõlkimise koha pealt on see raamat justkui proosa ja luule vahepealne.

Maa ja ilma“ kaanel seisab number 1. Kas on oodata järge? Kas Eestis võiks olla rohkem asemantilist kirjandust?

Kahtlemata tuleb „Maale ja ilmale“ järgesid. Esialgse kava kohaselt viis osa. Mis puudutab asemantilist kirjandust Eestis, siis vaevalt Eesti Kirjanike Liidu juurde nüüd asemantika sektsiooni asutatakse, kuid lõbus, rõõmus ja mänguline võiks olla küll!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar