Kas kaela pesta suure või väikese dekoltee jaoks?

Kui ei näegi elu jooksul küpsust, ega siis ei tea, mis on ebaküpsus. Lubage jagada mõned juhtnöörid, kuidas teie lastest teha ebaküpsed inimesed.

VIIVI LUIK

 Adolfas Šaulys ja Mari Relo-Šaulys. Viva la Vida. Hõbe, merevaik, klaas, 2003.

Adolfas Šaulys ja Mari Relo-Šaulys. Viva la Vida. Hõbe, merevaik, klaas, 2003.

Sergei Didyk

„Kas kaela pesta suure või väikese dekoltee jaoks?“ küsib toatüdruk Mihhail Saltõkov-Štšedrini romaanis „Pošehhonje vana-aeg“. Terve tsitaat kõlab nii: „Vahetpidamata sibab õe magamistoast emakese magamistuppa toatüdruk korraldusi saama. „Preili küsivad, et milline lint neil tuleks võtta?“ „Preili küsivad, kas teha lokid pähe või kammida siledalt?” „Preili küsivad, kas kaela pesta suure või väikese dekoltee jaoks?““

Pole tarvis olla raketiteadlane, mõistmaks, et kõik tsitaadis mainitud isikud on infantiilsed. Nende kohta XIX sajandi lõpus kirjutatud raamatust lugeda on nalja­kas, kuid eks te katsuge Pošehhonje vana-­ajas elada ja nende inimestega asju ajada.

See raamat annab oma 547 tihedas trükis leheküljel põhjalikud näpunäited, kuidas kasvatada XIX sajandil lapsi nii, et neist tuleksid võimalikult infantiilsed täiskasvanud. Tänapäevaga võrreldes aga paistab, et XIX sajandi lõpu infantiilsus oli lapsemäng selle kõrval, kui igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks on see muutunud tänapäeval.

Sõna „infantiilsus” asemel võiks ju kasutada ka süütuid sõnakesi „rumalus“ ja „lapsikus“, kuid ma pigem tarvitaksin siin sõna „ebaküpsus“.

Mul on ühes luuletuses read: „Kui ei näegi elu jooksul sõdu, / ega siis ei tea, mis maik on rahuajal.“ Neid ridu parafraseerides võiks öelda: kui ei näegi elu jooksul küpsust, ega siis ei tea, mis on ebaküpsus.

Teoreetiliselt on kõik selge! Kes ei teaks neid igihaljaid loosungeid selle kohta, mis on küpse inimese tundemärgid. Kõige kulunumad loosungid kõlavad nii: küps inimene ei karda võtta vastutust, küps inimene julgeb langetada otsuseid, küps inimene ei ole äraostetav ega lase endaga manipuleerida, küps inimene ei lipitse ega räägi teisi taga, küps inimene hoiab talle usaldatud saladust. Küps inimene ei ahnitse. Küps inimene ei karda tõe eest seista. Küps inimene on viisakas. Küps inimene on heatahtlik. Ja nii edasi ja nii edasi.

Umbes nagu juhtnöörid 1934. aasta raamatukesest „Elegantne mees“, kus öeldakse: „Elegantse mehe kingakontsad ei tohi iialgi olla viltu. Elegantne mees ei kanna iialgi valmisseotud kaelasidet. Oma tüseduse pärast ei ole elegantsel mehel mingit põhjust olla norus.“

Pealiskaudsel pilgul paistab kohatu panna tõsised küpse inimese kohta käivad loosungid ühte patta kerglaste elegantse-mehe-loosungitega. Siiski on neis rohkem ühist kui võiks arvata. Nimelt see, et nii elegantse mehe kui ka küpse inimese kohta käivate loosungite hulgast puudub siin üks oluline, kuid paljust tarvitamisest iseäranis kulunud loosung: kõik algab kodust ja lapsepõlvest. Nii elegants kui küpsus.

„Pošehhonje vana-ajagi“ tõin ma kohe alguses mängu sellepärast, et seal on juttu noorest tüdrukust, kellele on juba selgeks saanud, et pesemata kael on sedasorti iseenesestmõistetavus, mille üle pole midagi rääkidagi.

Tänapäeva inimeste kaelad on pestud. Nende ebaküpsust väljendavad hoopis teised asjad. Üha suuremad hulgad inimesi ei suuda enam lugeda pisutki keerulisemat teksti. Suured hulgad nii-ütelda haritud inimesi (s.t inimesi, kellel on ülikoolidiplom käes) ei suuda ilma kirjavigadeta kirjutada ja nad satuvad paanikasse, kui peavad üksi iseendaga aega veetma. Suured hulgad inimesi vajavad pidevat meelelahutust, midagi peab kogu aeg silmade ees vilkuma ja elu fooniks peab olema pidev tümps. Need inimesed elavnevad natuke, kui nad raha näevad, kuid esimene raskus raha teenimisel tekitab neis depressiooni, mida asutakse kohe tablettidega ravima. Neile inimestele on maast-madalast sisendatud seda, et inimene peab olema pidevalt õnnelik ja kui tal on halb tuju, kui ta muutub kurvaks või rahutuks, siis peab seda inimeseks olemise juurde kuuluvat hingeseisundit hakkama ravima.

 Adolfas Šaulys ja Mari Relo-Šaulys. Viva la Vida. Hõbe, merevaik, mammutiluu, klaas, 2003.

Adolfas Šaulys ja Mari Relo-Šaulys. Viva la Vida. Hõbe, merevaik, mammutiluu, klaas, 2003.

Sergei Didyk

Lubage jagada mõned juhtnöörid, kuidas teie lastest teha ebaküpsed inimesed.

Esiteks, ärge laske oma lastel hetkegi omaette olla. Lõbustage neid vahetpidamata. Kinkige neile nii palju mänguasju, et nad enam mängida ei viitsiks.

Teiseks, ärge oma lapsi kunagi keelake. Ärge neile midagi selgitage. Laske neil loomi piinata ja teisi lapsi hammustada, poodides ja kohvikutes karjuda, keelake neil teretamine ja tänamine. Nalja saab! Pärvärsim ongi, nagu kunagi ütles üks poiss, kellest on saanud vanamees, nii nagu elus ikka juhtub.

Kolmandaks, ärge mitte kunagi oma lastele öelge, et nad saavad vanaks ja surevad ära. Jäägu see neile surmatunnini teadmata.

Neljandaks, tehke lastele selgeks, et kool on koht, kus süüakse koolitoitu, kuid ärge kunagi neile tuletage meelde tarkust ega headust, tööd ega pingutust.

Viiendaks, ärge lastega mitte kunagi rääkige Jumalast, oma maa ajaloost, esivanematest, minevikust ega tulevikust. See võib neid traumeerida ja teha õnnetuks.

Kuuendaks, vähemalt kuueaastaseks saamiseni hoidke neil lutti suus, et nad ei saaks midagi küsida ja te ei peaks vastama. Ärge laske neil kõndida, vedage neid võimalikult kaua ringi lapsevankris.

Seitsmendaks, ärge neile iialgi tuletage meelde, et neist saavad täiskasvanud ja ärge mõtelge selle peale ka ise.

Looge neile õnnelik lapsepõlv!

Ainult nii on teile garanteeritud ideaalselt ebaküps ühiskond.

Nalja võib ju teha ja pilgata on mõnikord kergem kui tõsiselt rääkida. Lõpetan igatahes lausega ühest Michel Houellebecqi intervjuust: „Praegu me oleme lõksus maailmas, mis kuulub lastele. Vanaks saanud lastele.“ Järelduste tegemine on teie asi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming