Kas Eesti vajaks uusi kirjanike muuseume?

Maarja Vaino

Väljavõtteid arutelust Eduard Vilde muuseumis 19. septembril Osavõtjad: ajakirjanik ja luuletaja KÄTLIN KALDMAA , A. H. Tammsaare muuseumi juhataja MAARJA VAINO, endine kultuuriministeeriumi muuseuminõunik PEETER MAUER , Tallinna Linnateatri muusikaala juhataja RIINA ROOSE, kirjanik MAIMU BERG, Adamson-Ericu muuseumi direktor ÜLLE KRUUS.        Maarja Vaino: Mainin sissejuhatuseks, et problemaatika või teemapüstitus kerkis meie teadvusse kahel põhjusel. Kõigepealt avaldas Mihkel Mutt möödunud aastal Loomingus mõtteid ja märkmeid monumentide teemal. Teda huvitas, mis on saanud mitmetest monumentidest, mida on plaanitud püstitada, ja kas tänapäeval veel kirjanikke üldse nii-öelda monumeeritakse, kas see on mingi aegunud nähtus või tuleks seda edasi teha ja kui tuleks, siis miks ei tehta.

Muu hulgas kerkib siis ka küsimus, kes on need kirjanikud, kes niisugust jäädvustamist vääriksid. Teine kord, kus teema üles kerkis, puudutas mind siis, kui tegin Tammsaare muuseumisse näitusi Mati Undist ja August Gailitist. Selgus,  et neid näitusi on tegelikult võimalik üles ehitada peamiselt ainult kujunditele ja tekstile, sest isiklikke esemeid nendest kirjanikest pole enam säilinud või pole need kättesaadavad. Just Mati Undi puhul selgus, et tema pärandi haldaja pole üldse huvitatudki sellest, et järelejäänut säilitataks või et see oleks kättesaadav ja ligipääsetav. Aga kuna Mati Unt kuulub siiski vaieldamatult juba eesti kirjanduse kaanonisse, siis tekkiski selge mure, et mis saatus on  kirjanikul, kes eeldatavalt on inimeste kodudes raamaturiiulil ja kes vajaks esiletõstmist kui üks geniaalsemaid eestikeelseid autoreid. Muidugi, kui hakata seda teemat lähemalt vaagima, kerkivad kõiksugu probleemid. Üht nendest sobib käsitleda väga hästi ka Undi puhul. Me elame niisuguses postmodernistlikus või isegi postpostmodernistlikus maailmas, kus tekib küsimus: kas meil on enam autoriteete? Kas kirjanikud või kunstnikud või heliloojad on  üldse niivõrd tähtsad isikud? Kas leidub neid isikuid, keda peame nii oluliseks, et arvame, et nemad väärivad muuseumi kui erilist esiletõstmist või jäädvustamist?   

Kätlin Kaldmaa: Kahtlemata leidub. Mati Unt väärib kindlasti esiletõstmist. Ma ise siia tulles mõtlesin, kuhu õieti võiks Mati Undi muuseumi rajada. Voorele ei ole mõtet teha, sest sealt lahkus ta ammu. Sealt saab võib-olla mingi vannikese või pange, kus teda lapsepõlves pesti. Ehk peaks see asuma pigem Kirjanike Majas?     

Peeter Mauer: Kindlasti on inimesi, kelle pärandit ja mõtlemist on vaja teistele inimestele vahendada ja tutvustada. Mu meelest on just muuseum see institutsioon, kelle ülesandeks  – erinevalt arhiivist või ka kodusest kollektsioonist – ongi vahendada pärandit. Me võime kollektsioneerida ju toanurka ja saamegi sedasi arhiivi, riiulid on täis korjatud igasugust pärandit. Muuseum on aga koht, mis teeb pärandi teistele inimestele kättesaadavaks. Nii nagu Vilde ja Tammsaare muuseumis, Vargamäe muuseumis ja mujal. Selleks, et teha kas või Mati Undi või ükskõik millise kirjaniku muuseumi, on kõigepealt vaja neid, kes võtavad  vastutuse. Teiseks peab olema mingi kandev idee, mida inimestele öelda tahetakse, muidu piisaks ju arhiivistki.   

Riina Roose: Ma arvan ka, et kindlasti on vaja  jäädvustada ja mälestada, aga oluline on ka piiri tõmbamine, kõigile vahest ei jõua maju teha ja kortereid hoida. Siia tulles mõtisklesin, kuidas tegin sel suvel korra tiiru peale kolmele neljandikule Eesti heliloojate muuseumidest. Käisin läbi, sest neid on ainult neli. Ma kordan meeldetuletuseks, millised need on. Käinas on Tobiase maja, Haapsalus Kreegi kortermuuseum ja kaks tükki asuvad lähestikku: Hüpassaares Mart Saare ja Suure-Jaanis Kappide  maja. Ülejäänud kohad on ainult memoriaaltoad. Mõtlesin veel, et üldsusele vähem teada ja noorelt surnud Peeter Süda järelejäänud raamatutest ja nootidest moodustati ju lõppkokkuvõttes Muusikamuuseum, mis nüüd on Teatri- ja Muusikamuuseum. Tekkimise hetkel oli see unikaalne arhiivkogu, kuhu koguti ka heliloojate käsikirju. Võib-olla on niisugune lugu veel võimsam, suurem ja tähtsam. Kui oleks tehtud Saaremaale, sinna metsade  vahele, kust Süda pärit, lihtsalt tema majamuuseum ja kogu energia sellesse pandud, siis ehk vahetevahel keegi seal käiks ja kõik, aga praegu on tõusnud muusikamuuseumi mõttest tohutu tulu. Siin on ka tõesti mitu varianti, mitte ainult korter-maja. 

Maimu Berg: Kui küsida, kas Eesti vajab uusi kirjanike muuseume, siis kultuuriinimesena ma ütleksin, et vajab. Eesti vajab kõikvõimalikke kultuuriasutusi, neid pole meil kunagi liiga palju. Siit muidugi järgmine küsimus, kas Eesti jõuab neid üleval pidada või neid rahaliselt tekitada. Kui me vaatame Eestist välja, mis on saanud kirjanike muuseumidest näiteks  Soomes või Saksamaal, mida ma kõige paremini tunnen, aga ka Ameerikas, siis ütleksin niimoodi, et neil kõigil, nagu meilgi siin, on ju mitu funktsiooni. Muuseumid ei tegele juba ammu ainult kirjaniku pärandiga, nende ülesanded on palju laiemad. Nagu tänane raamatulaatki, millel pole ju Eduard Vildega otsest pistmist, aga ometi on tore, et tuleme siia kokku justkui Vilde märgi all. Vaatasin just hommikul Frankfurdis asuva Goethe muuseumi kodulehekülge, kus on alati ilusti kirjas, millised sündmused on tulemas. Näiteks kümnendal oktoobril räägitakse sellest, missugune oli kirjade saatmine ja posti olukord Goethe eluajal. Aga kui me jääme veel nädalaks, siis saame tellida Goethe T-särke. Muidugi, ma hea meelega telliks endale Mati Undi T-särgi, kui keegi sellise valmistaks, aga ma ei tea, kas selleks peab olema eraldi Mati Undi muuseum. Ma ei näe selleks ka võimalust, sest inimestel  on ju otsesed pärijad, korteriolud pole kuigi lahedad, niisuguseid maju nagu see siin pole kirjanikel ammu enam. Ma mäletan, milliste valudega sündis Tammsaare muuseum ja kuidas sealt heideti välja Tammsaare lesk, tütar ja tütretütar ning kuidas nad seda üle elasid. Niisugust asja me ka ju ei taha. Muuseume tahaks juurde, aga küsimus on, kuidas neid teha ja saada. Tuleb meelde, et noorpõlves läksin Moskvas  huvi pärast Lenini muuseumi, mida enam pole. Mäletan, kuidas vaatasin seal Dzeržinski palitut ja nägin, kuivõrd pisike mehikene oli hoidnud hirmu all tervet suurt riiki. See oli päris huvitav elamus, et üle maa levis nii väikesest mehest nii suur hirm. Selleski mõttes on muuseumid teinekord õpetlikud. Huvitav, kuhu see palitu nüüd on saanud või kes seda kannab. Peaks olema kindlasti selline koht, kuhu  koguda neid Agathe lääpas kingi, nagu kirjutas Arvo Valton. Aga kahtlen, kas igale mehele peaks olema eraldi koht, kahtlen, et Eesti riik jõuaks seda välja kanda.   

M. V.: Siin tekibki tegelikult aja ja ruumi küsimus. Kas peaks minema piki ajatelge, et me saaksime öelda, et see mees või naine on kindlasti mälestamist väärt. Paradoks on selles, et kui tavaliselt jõutakse järeldusele, et pärandit oleks vaja väärtustada, on kirjanikule kuulunud esemed juba enamasti hävinenud. Kirjanike muuseume huvitab ühelt poolt tõesti arhiveerimine, käsikirjade ja kirjade kogumine, selleks on olemas Kirjandusmuuseum. Aga  teiseks peab rääkima ka kirjanike ruumist – mitte ainult füüsilisest, vaid ka vaimsest ruumist, sellest, mis nad on loonud ja milles nad tegutsesid. On teatud autoreid, kelle loodut peaks hoidma ikka ja jälle aktuaalsena. Paratamatult tulevad ju uued autorid ja teosed pidevalt peale ning kui poleks jätkuvalt erinevaid Tammsaare lavastusi, siis võiks ammu mõelda, et Tammsaare on lõpuni käsitletud, lõpuni loetud, temast pole enam midagi rääkida, ta  on surnud klassik, las muuseum kopitab omasoodu. Täpselt samamoodi on teiste oluliste autorite, kunstnike, heliloojatega, paratamatult tuleb ajas pidevalt uuesti tõlgendada, uuesti esile tuua, uuesti rääkida. Kirjandusmuuseum üksi ei jaksa seda teha. Kui palju on autoreid! Ruumi küsimus on võib-olla isegi kõige tähtsam, ning just füüsilises mõttes. Muuseumi ei saa teha ilma ruumita. Euroopas on tegelikult mingil määral täheldatav tendents, et küllalt palju moodsaid kirjanike muuseume luuakse täiesti uutesse majadesse, need ei ole seotud autori elukohaga. Kas seotus elukohaga, autori isiklik dimensioon on oluline?       

K. K.: Ehk on olulisem isegi vaimne dimensioon. Näiteks ingliskeelses kultuuriruumis ostetakse tervikuna suurte kirjanike raamatukogusid, et hoida sõrme peal sellel, mida autor luges, mõtles ja kuhu mis märkmeid tegi. 

P. M.: Kui me vaatame kas või Eestis asuvaid huvitavaid isikumuuseume, siis on need suuremalt jaolt sellised, kus kunstnikust või tema eluloost rääkimisega kaasneb ka mingi lisaväärtus. Mis oleks seesama Hüpassaare ilma seda ümbritseva fantastilise looduseta? Loomulikult mõjutas see Mart Saare loomingut. Või võtame Vargamäe. Palju oli sellel Tammsaarega  isiklikult pistmist? Seda temaatikat on omajagu arutatud, küsitud, kas ja kui tihti ta seal üldse käis. Koht on väga oluline. Palun vabandust, et ei ole Mati Undi loomingu suur tundja, aga selle põhjal, mida olen lugenud, võiks Mati Undi muuseum asuda rahumeeli Mustamäel ühe viiekordse tüüpmaja trepikojas. Viisteist korterit, sama palju külastusvõimalusi, et minna Mati Undile eri moel külla. See koht ikkagi peab andma edasi kindlat  sõnumit, mitte lihtsalt seda, et inimene sattus sinna elama. Vilde puhul määrab juba see tõsiasi, et riik kinkis talle sedavõrd uhke elamise. Ma arvan, et on oluline, mida jutustab keskkond koos autori ja tema loominguga.       

R. R.: Kui seesama Hüpassaare uuesti üles võtta, siis ütles Mart Saare suur austaja, tundja ja uurija Johannes Jürisson, et võib-olla polegi Eestis ühtegi teist heliloojat, keda loodus on nii vahetult mõjutanud ja kes on oma loomingu kohapeal inspireerituna ka kirja pannud. Saar tõesti elas seal kaua ja aasta ringi, mitte ei suvitanud. Ja Hüpassaares oli ka tema loomingu kõige viljakam aeg. Tõesti, see on unikaalne koht, väga kaugel muust kisast-kärast, siin pole üldse mõtet arutada, kas koht mõjutas loomingut, see on seal selge. Aga samas, kui käisin Haapsalus Kreegi toas, siis jäin mõtlema, et mis siis õieti on selle koha mõte. Pisike korter, millest pool on täis suurt klaverit, vaevu mahub ümber selle liikuma. Lisaks stendid. Tekib küsimus, mida saab siit tavaline inimene, kes ei tea  Kreegist midagi, aga tuleb huvi pärast kohale. Kuigi koht ja maja ise on imetore. Puust maja, Viigi ääres, kõik on väga ilus. Siiski on siin kõva mõtlemise koht, et kas nüüd just selline korter tekitabki Kreegi tunde. Julgen selles kahelda. Mitte et ma sooviks, et muuseumi seal poleks, aga asja peaks kaaluma.       

M. B.: Vaidleksin vastu, sest sattusin Kreegi muuseumisse esimest korda kevadel, kus kõik linnud kisasid Viigis ja mulle tundus, et see oli täiesti otseselt seotud Kreegi loominguga. Mind jättis samuti klaver tookord külmaks, aga hakkasin seal mõistma, et sellise linnuhääle  sees võis selline muusika sündida küll. Ja veel – iga kord, kui ma siit trepist üles tulen, mõtlen, kuidas Vilde samast trepist üles astus – mulle on küll oluline, et Vilde on siin elanud. Selge see, et me ei saa Mati Undi treppe enam niimoodi ilmselt taastada. Seesama Goethe muuseum sai ju pommitamisel kõvasti pihta, seetõttu on seal ära näidatud nii autentsed kui ka täiesti renoveeritud kohad, kus pole enam Goethe haisugi. Ilmselt ei saa me tänapäeva  kirjanike puhul nende kodusid muuseumideks muuta, et seesama nende lõhn seal säiliks. Mu meelest on näiteks Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus üks väga õnnestunud asi. Jätame kõrvale kõik need juurdeehitused. Oluline on, kuidas ta funktsioneerib ja pakub võimalust tegeleda kirjandusteadusega, kasutada raamatukogu. Soomes on mindud veel kaugemale, sealsetes kirjanike majamuuseumides võimaldatakse tihti ka mõnel kirjanikul stipendiumiga  elada ja kirjutada. See tekitab hoopis teise aura, kahe vaimsuse kokkupuute. Täiesti võiks kaaluda modernset, hästi funktsioneerivat muuseumi, mis ei oleks käsikirju koguv ja säilitav nagu Kirjandusmuuseum, vaid tõesti nii-öelda kirjanike muuseum. Selleks on muidugi vaja raha ja entusiasmi. Mõlemast on pidevalt puudus, eriti inimestest, fanaatikutest, kes niisugustele asjadele elu sisse puhuksid, kes missioonitundega tegutseksid. Elu on  läinud nii teistsuguseks, nagu te, Maarja, algul küsisite – kas kirjanikud on üldse olulised? Just fanatismi või missioonitunde läbi me hakkakski uuesti väärtustama. See, et kirjanik või kunstnik ei ole praegu ühiskonnas nii väga olulisel kohal, ei pruugi nii jääda, ühel ilusal päeval on see jälle teistpidi. Ja siis on meil kahju, et oleme lasknud sõrmede vahelt libiseda kõigil neil asjadel, mis oleks meile teatud vaimsust tulevikku edasi kandnud. 

Ülle Kruus: Adamson-Ericu muuseumil on tõesti see eelis, et me pole seotud kunstniku kummutite, laudade, vooditega. Meil on kaks ja pool korrust, kuhu saame kutsuda külalisi, teha seal kunstikeskseid asju, sündmusi, üritusi  erinevatele sihtrühmadele ja see on andnud teatud vabaduse. Kuigi tema vaim on seal kogu aeg olemas. Ma tahaksin rääkida hoopis oma tädist, luuletaja Aira Kaalust, kelle sõrmust ma kannan kakskümmend üks aastat ja kelle Tartu korteri me kolisime 1988. aastal tühjaks, et Lotmanid sisse saaksid kolida. Me katsusime olla korrektsed, osa tema kogust läks Kirjandusmuuseumisse, enamuse kirjavahetusest ja dokumente viisime aga Saaremaa muuseumisse ja osa sünnikoju, mis on meil Airaga ühine. Sellega seoses on mul olnud üks idee. Aira keskkond on eelkõige Pöide kant, see, kus nad Debora Vaarandiga käisid ja kus nad vahel Smuuliga kohtusid. Tegelikult poleks seal mõistlik praegu Aira muuseumi teha, aga mingi võimalus oleks tellida Interneti teel ringkäike, sest Aira „Kodunurga laastud” on saarlastele tähtis aines. Äkki oleks võimalik selline kirjanike  muuseumide link, nii et näiteks mina või minu vennad võiksid korraldada suveperioodil väikseid ringkäike. Sirvida mõnda „Kodunurga laastude” kolmest köitest, „Seitset tõtt ja seitset valet” või mõnda luuletust, mida on Heli Lääts või RAM laulnud, näidata kohti, kus nad on sündinud. Aira tuli sinna tavaliselt mais, lahkus oktoobris, nii et Pöide kant oli tema loomekeskkond. See oleks ilma materiaalse keskmeta keskkond, alles on küll ka Aira maja, mille  teisel korrusel ka muide Tartust toodud laud ja üsna palju raamatuid. See on ühesõnaga keskkond, mis ei ole otseselt kellegagi seotud, vaid kannab mingit atmosfääri. Kui me käisime Riinaga Uku Masingu konverentsil, siis oli näha, kui tähtis oli tema kodukoha külastus kõigile ligi sajakonnale külalisele. Ilmselt pakuvad need kohad, kuigi seal inimesed ammu enam ei ela, mingit keskkonda, kus looming on sündinud. Sellest osasaamist saaksime me inimestele  ilma materiaalsete kulutusteta pakkuda.   

M. V.: Selle mõtte võib kohe edastada Kadri Tüürile Smuuli muuseumisse. Jätkates praeguse teemaga materiaalse poole pealt, siis  olen ka paljude välismaa muuseumide inimestega rääkides märganud, et on suhteliselt haruldane, kui ühe kirjaniku muuseum koosneb tõepoolest originaalesemetest, et tema keskkond on säilinud. Ka need isikumuuseumid, mis pole rajatud autoriga seotud kohta ja kuhu on tekitatud sisustus, lähtuvad lihtsalt ajastupärasusest, muuseumi põhjustanud isik pole muuseumi toolidel ega laua taga ise istunud. Seetõttu huvitab mind teie arvamus, kas kirjanikule kuulunud ese on oluline. Ühelt  poolt peaks kirjanik või looja olema oluline sellepärast, et me räägime ja interpreteerime tema loomingut. Teine tasand aga ütleb, et kirjanik oli ikkagi inimene ja selle, mida ta on loonud, on ta inimesena läbi elanud. Meie kui esemeliste muuseumide kogemus on muidugi paljuski ka see, et inimesed tulevad isikumuuseumisse tavaliselt otsima inimest loomingu taga, mitte loomingut ennast. Esemed toimivad teatud väravana inimeseni. Aga võib-olla  me juba elame mingis ulmas, oleks hea, kui seda kõrvalt kommenteeritaks. 

P. M.: Muuseumid ja esemed on loomulikult lahutamatud. Siinset Vilde maja võiks vaadata kui omaaegse interjööri muuseumi, kui viidet sellele, kuidas inimene elas, milliseid esemeid  ta kasutas. Ja loomulikult on ese külastajaga suhtlemiseks väga hea vahend, sest iga eseme juures saab peatuda, rääkida pika loo, arendada teemat. Meie vanemate aegsed esemed muuseumis sobivad külastaja paigutamiseks teise konteksti, temas üllatuse või äratundmise tekitamiseks. Esemed on hea vahend külastajaga suhtlemiseks, kontakti loomiseks, võimalus panna külastaja rääkima ja ka küsima. Kas muuseumi saab ainult esemete peale  üles ehitada? Väga oluline on kirjaniku- või igasuguse persoonimuuseumi puhul, et esemel oleks mingi tähendus, seos, oma lugu. On ju ka loodud omajagu jäljendatud interjööre, võib tuua kohapeale samasuguse tooli, olgugi et tegu polnud Vilde enda tooliga. Loomulikult, mida rohkem on autentseid esemeid, seda kergem on eripärasemalt rääkida isiksusest ja tema muuseumist. Kui me teeme muuseumi päris uude majja, siis peab kirjaniku näitamiseks  olema muu idee, muu võimalus.     

M. B.: Kõige parem on muidugi variant, kui loov inimene teeb juba oma eluajal oma kodust muuseumi, seda tuleb ka ette. Näiteks Soome Lapimaal elas üks tuntud kunstnik Reidar  Särestöniemi. Tema teadis juba ette, et tasub teha niisugune kodu, et sellest saaks korralik muuseumi. Seal oleks näiteks nii suur saal, kus saaks kontserte anda. Kõik ettevalmistused said tehtud, et kui ma suren, siis jääb minust maha muuseum. Praegu tõepoolest kõik see niimoodi ongi. Isegi Urho Kekkonen käis selles muuseumis. Tuleb muidugi silmas pidada, kellele on muuseum mõeldud. Mul on koolipõlvest meeles kaks muuseumikülastust. Me käisime Pärnus Koidula muuseumis ja seal oli klaasi all Koidula lokikene. See oli mu jaoks niivõrd suur ime: ma sain näha Koidula juuksekiharat, seda ei kaalu peaaegu miski üles! Teine külastus oli samuti juba ammu, Vargamäel, kus üks giid seletas õhinal, et see on Krõõda sõel, ja mina siis mõtlesin – mis Krõõda sõel? Ega siis Krõõt siin elanud, vaid Hansen oma naisega, et mis Krõõda sõel! Paljud katsusid seda käega, et oi  … Kõik on nii suhteline. Kui keegi ütleb, et see on Krõõda sõel, ja me usume, siis saame selle tunde kätte. Sama hästi võib panna klaasi alla ükskõik kelle loki ja öelda, et see on Koidula oma, ja me kaldume seda uskuma. Aga nii, nagu siin öeldi, et interjööri on ju vaja ajastu peegeldamiseks. Need toolid võivad olla valmistatud mõne tubli Standardi tisleri poolt tänapäeval, aga kui toolid on tehtud ajastupäraselt, siis annab see inimesele ettekujutuse  kindlast miljööst, kus suur vaim elas või liikus. Siin tekibki see probleem, et kui teha mingi modernne muuseum ja panna sinna ikkagi Mati Undi lapsepõlve plekkvann, siis kuidas, mis ümbruses seda eksponeerida. Muuseumi mõte on ju nii palju muutunud, võrreldes sellega, kui minusugune oli laps või noor, kes õhinal muuseumides käis. Ka tänapäeva suurvaimude puhul – tulevased põlved tahavad näha näiteks Kiviräha T-särki. Praegu  me ehk naerame selle peale, aga tulevikus see on reliikvia. Sellele peaks hakkama siin rahavaeses Eestis mõtlema, et kas ja kuidas on see ruum, praegune vaimne atmosfäär seotud konkreetselt mingi kindla inimesega ja vastupidi.   

M. V.: Tinglikult võiks kokku leppida, et vähemalt mingidki esemed võiks loojast säilida. Olgu siis kas või sellepärast, et luua muuseum või et oleks mõni reliikvia, või selleks, et säilitada nii palju kui vähegi võimalik. See kõik taandub ju ühele olulisele küsimusele: kes neid peaks koguma? Kirjandusmuuseum kogub paberkandjal materjale. Neil pole ju isegi füüsiliselt võimalik  kõikide potentsiaalsete tulevaste klassikute mööblit ja köögitarbeid endale kokku tassida. Samuti muutub siin oluliseks aja aspekt, et peaks jääma mingi distants – kellest saab ajas jääv autor ja kes siis jääb mingil määral ajale jalgu. See on minu meelest üks olulisemaid küsimusi. Kuigi probleem on seegi, kui palju neid käsikirjugi laekub. Kõik töötavad arvutil, kirjanikud ei tunne ise ka varsti enam oma käekirja.   

M. B.: Kujutasin praegu Oskar Lutsu „Kalevi kojutuleku” eeskujul ette, kuidas keegi Tallinna ülikooli tudeng käib mööda kirjanikke ja küsib, et kas teil on anda potike või pannike tulevase muuseumi jaoks …     

M. V.: Ma usun, et kirjanikud ise on sellest kindlasti huvitatud. Küsimus on ainult, kuhu see vaene üliõpilane selle kõik lõpuks paneb. Kairi Toomet: Juhul kui me teeme potentsiaalselt selliseid muuseume tänapäeva inimestele,  siis tänapäeva noored on ju sellised, kes käivad 3D- ja 4D-kinos, nad on harjunud saama kõike virtuaalselt, ülepea asjade sees olema, mitte kuskile kohapeale minema. Lihtsalt tuli silme ette, kuidas kunagi toimivad kirjanike interjööridega kirjandustunnid koolis. Lapsed panevad lihtsalt prillid ette ja siis tuleb prillidest Mati Unt ja tema Mustamäe, füüsiliselt ei pea Mustamäele minema. Siis võib-olla tõesti polegi kindlaid esemeid enam vaja. Aga äkki ei  tohiks lasta maailmal selliseks minna?   

M. B.: Juba praegu peaks keegi käima neid kortereid üles võtmas, pildistama …     

Inimene publikust: Kui palju on praegu kirjanike liidus rahvast, üle saja?     

M. B.: Rohkem, peaaegu kolmsada. 

Inimene publikust: Kunstiakadeemiale võiks anda kunstiprojekti, kus tuleks jäädvustada  kõikide kirjanike liidu liikmete töökeskkond, kas kodus, köögis või suvilas.   

M. B.: Päevaleht vahepeal käivitas selle ja mullegi helistati, et nad tahaksid pildistada töölauda, aga ma ei lasknud neid sisse. Et enne  peaks tegema muuseumi ja kes laua korda teeb.     

P. M.: Kui me vaatame muuseumisse mingil hetkel sattunud esemeid või asju, siis need on säilinud ikka tänu sellele, et keegi on neid  väärtustanud. Paljud asjad on säilinud, sest mingil hetkel on keegi leidnud loo eseme taga või mingi uue loo esemele juurde pookinud. Esemed säilivad tänu sellele. Kõigepealt peab olema keegi, kes väärtustab. Muuseumi loomise puhul ei saa nii, et, plõks, ma teen nüüd muuseumi. Tegijal peab ikka olema mingisugune tahe, mingid väärtused, mida ta tahab säilitada, teistele pakkuda. Ta kas austab isiksust või tema loomingut. Kui tal on midagi väärtustada,  siis saab luua muuseumi. Mitte vägisi, kampaaniakorras, nii nagu Eesti NSVs tehti … Küsimus on selles, et luua mingi muuseum ja võtta selle eest vastutus. Siis kas leitakse samasuguseid fanaatikuid, huvilisi, kes seda mõtet edasi kannavad, kes aitavad teha, või aetakse teatud ajani üksi asja. Paljud väiksed muuseumid püsivadki ühe inimese fanatismil. Me ei saa teha programmi, et hakkame korjama kõigi kirjanike esemeid. Peab olema  keegi, kes neid kirjanike esemeid väärtustab, kas tema sugulased, mõttekaaslased või austajad. Need selekteeruvad välja.   

M. V.: Sel juhul võib juhtuda, et on olemas teise- või kolmandajärguline kirjanik, kelle  sugulased väärtustavad kogu tema loomingut ja kes on näiteks elanud suures talus. Samas loojal, kelle looming tõesti vajab väärtustamist, pole juhtumisi neid õigeid inimesi õigel ajal õiges kohas tema pärandit kogumas. Siis võib ikka kogu väärtushinnangute skaala üsna nihkesse minna.     

P. M.: Tahad öelda, et olulised inimesed jäävad väärtustamata?     

M. V.: See oht on põhimõtteliselt olemas. Kõik mõtlevad, et küllap keegi kuskil jäädvustab, sest tegu on nii olulise isiksusega, ja siis ei jäädvusta lõpuks keegi.     

Inimene publikust: Nii juhtus näiteks Gustav Ernesaksaga.   

M. V.: Või võtame Karl Ristikivi. Keegi ei sea kahtluse alla, et ta on üks olulisemaid eesti kirjanikke, aga muuseum pandi kinni. Selge, et kõikide kirjanike esemeid ei saa kokku kuhjata, kõikidele pole mõtet rajada muuseumi. Seetõttu  võiks kaaluda, et mõne kirjandusorganisatsiooni, näiteks kirjandusmuuseumi või kirjanike liidu all võiks olla osakond või nurgake, kus tegutseb keegi, kes pöörab süvenenult tähelepanu sellistele asjadele, kelle tööks on väärtustamine. Selge, et ta ei käi kõikide inimeste juures muudkui asju kogumas, käekirja näiteid võtmas. Aga meil on head näited: Jaan Kross ja Mati Unt. Nende osas ilmselt ei teki seda probleemi, et nad järgneva paarikümne aasta vältel  vajuksid unustuse hõlma ega kõnetaks enam kedagi. Nende puhul oleks väga kena, kui oleks institutsioon, kes tunneks huvi selle vastu, mis neist kirjanikest saab. Mulle tundub, et seda huvi õieti pole. Et ei tunta huvi ka kunstnike, heliloojate ja näiteks ka ajalooliste, poliitiliste figuuride pärandi vastu. Meil sisuliselt pole ei Pätsi, Laidoneri, Tõnissoni kohta mingeid korralikke muuseume. Võiks isegi rääkida sellest, kui palju on neid ajalooliselt olulisi loojaid, kelle mälestus jääbki väärtustamata. Neid olulisi tegijaid tuleb aina juurde. Nii et kelle asi see väärtustamine õieti on?     

R. R.: Meie enda asi.   

M. B.: Meil on ju seljataga väga kurb ajalugu. Meie järjepidevust on lõigutud, meil pole justkui võimalust omada südametunnistust,  sest me pole kunagi kindlad, et ei tule mingi uus jama, mis pühib need asjad maa pealt. Isegi fotosid pole ju tihti perekondadel järel – needki on kuskile kadunud. Viimane aeg on hakata mõtlema, et äkki jääme ikkagi püsima, äkki ei lähe enam pahasti. Meil on, mida säilitada, ja nüüd oleks aeg hakata seda tegema. Nii Laidoneri kui Pätsi puhul on ju ainult kilde kokku korjatud. Juba siinsamas Soomes mõjub see järjepidevus kuidagi nii meeldivalt ja turvaliselt.  Vaadata, kuidas suguvõsa järglane teeb näituse kas või kunstikogudest, mis tema esivanemad on aastakümneid või lausa aastasadu kogunud. Meil pole sellist võimalust, meil pole lihtsalt selliseid suguvõsasidki. Võib-olla oleme me lihtsalt oma mõtteviisilt liiga ajutised. Õhukesed. Ma ei oska vastata, kuidas hakata nüüd korjama ja koguma. Aga kõigepealt peaksime hakkama natuke muutma oma mõtteviisi. 

P. M.: Keegi peab võtma vastutuse ja ütlema, et see on oluline, väärtuslik, me hakkame seda väärtustama. Ministeeriumi kogemuse põhjal  võin öelda, et pole võimalik, et niivõrd abstraktne asi nagu riik tuleb ja ütleb, kuidas ja kes peab tegema. Ainuke võimalus on see, et riik saab toetada häid algatusi, häid ideid, mis juba mingil moel toimivad. Ei saa ütelda seda tüüpilist lauset, et riik peab tegema. Kunagi on keegi teinud viisteist maakonnamuuseumit, praegusel hetkel hoitakse pead kinni, et kuidas nendega edasi minna, et nad toimiksid funktsionaalselt ja normaalselt, et nad välja ei sureks. Ühesõnaga – vastutuse võtab ja asja ajab see, kes tunneb, et ta jaoks on see oluline. Meil on võib-olla selliseid inimesi liiga vähe. See on omaette probleem.       

R. R.: Ei saa ainult entusiasmi peale ka loota. Entusiast võib tulla, aga ta võib sama hästi lõpuks kuhugi ära kaduda. Midagi võiks ju olla, mis tema entusiasmi tagaks ja toetaks. 

M. B.: Peaks eksisteerima mingi reeglistik, sest üks entusiast on väga subjektiivne. Peaks olema paika pandud, mille järgi asi käib.   

M. V.: Ei ole mingisugustki reglementi ega mingeidki aluseid selle kohta, et üldse on mingil  tasemel isikuid, keda tuleks jäädvustada. Sellist asja ei ole ju kuskil Eesti kultuuri reeglistikus kirjas – asi ripub õhus. Sellega ei tegele õieti keegi.     

P. M.: Otseselt on selleks olemas suuremad institutsioonid. Kunsti valdkonnas on Eesti Kunstimuuseum,  kellelt eeldatakse, et tema ongi see institutsioon, kes teemaga tegeleb. Või siis Kirjandusmuuseum, või Laidoneri muuseum sõjaajaloo puhul. Tegelikult on paigas reeglistik, et nemad peavad sellega tegelema. Teine küsimus on, kui palju nad reaalselt korda saadavad. Kunstimuuseum on hea näide, et kui tegeletakse kunsti maastikuga, siis tekib kindel hierarhia, keda ja kuidas väärtustada. Neile ei lähe võib-olla tõesti korda see, et kunstnikul  on olnud kuskil kodu, kus ta on maalinud. Neile on oluline looming, kuraator räägib õpinguperioodist, diskursustest ja seostest. Nende jaoks pole oluline luua kunstniku kodu või loomingulise paigaga seotud kohakesi. Kui tehakse personaalnäitus, siis ehk otsitakse autori juuri, aga see jääb ikka ainult taustainformatsiooniks. Süsteemi, mis suunaks looma kindlate kunstnike, kirjanike ja heliloojate muuseume, pole keegi kunagi teinud ja  ma arvan, kui ka tegema hakataks, siis joostaks kiiresti vastu seina.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming