Kas arveteklaarimine Poeedirahuga?

BRITA MELTS

Oma teise romaaniga on Andrus Kasemaa jõudnud tõsise miljöömuutuseni: lugejad, kes tema varasema loominguga, kolme luulekogu („Poeedirahu“, 2008, „Lagunemine“, 2009, „Kustutamatud õhtud“, 2012) ja romaaniga „Leskede kadunud maailm“ (2012) tuttavad ja seetõttu harjunud sügaval sisemaal, Välgi mühisevate metsade veeres ja Poeedirahu lõputute väljade keskel vormunud kirjandusliku omailmaga, kohtuvad nüüd loksuva mere äärde pagenud minajutustajaga, kellel on „mere lõhn ja männimetsade lõhn“ (lk 18). Jah, pagenud – sest põgenemine selline keskkonnamuutus ongi olnud, nagu raamatus selgeks tehakse: minajutustaja on tõmbunud Üksinduse saareks nimetatud pelgupaika, selgesõnalisse asüüli keset Läänemerd minevikuängide, „mälestuste taaga ja raske lapsepõlve eest“, „et end ära peita pimeduse sisse, et mind keegi ei leiaks siit“ (lk 14), sest meri toob „rahu ja aitab unustada“ (lk 163), aitab loovalt unistada elust ja armastusest.

Minajutustaja (sedapuhku Andreas, mitte enam kirjaniku nimekaim) on küll seesama varem Poeedirahuks nimetatud ümbruskonnas uidanud ja põldude keskel kasvanud „sisemaa poiss“ – sisemaa vaikuses oli tema „mängumaa kakskümmend aastat“ (lk 103). Siiski on omataoline merelummus tegelase siseilmas vilksatanud õige hillitsetult juba seal sisemaal, väljendudes igatsuste kõrval näiteks selleski, et oma „lapsepõlvesõbraks“ pidas ta just läänetuult, mis „puhus enamiku aastast üle nende koduväljade“ (lk 102). Vältimatult virgutas kaugelt mere poolt puhunud vabastav läänetuul sisemaa kolkast ja idaeuroopa ängist pääsemise igatsusi: „Iga talv unistasin ja tegin plaane, kuidas ma võtan suvel kätte ja loksun bussiga läbi kolmsada kilomeetrit, et jõuda mereni“ (lk 103).

„Ära!“ (lk 105) – see sai ühel hetkel minevikupaineist räsitud minajutustaja ainuvõimalikuks eesmärgiks ja „Minu viimane raamat“ kujustabki selle eesmärgi täitmist. Esialgu vallandab mereäärne asüül kirka ja viljaka pudelipostiromantika: kuuldusest mererannast leitud pudelikirjast, mille „oli kirjutanud 23-aastane Sigrid Rootsist“ (lk 8), hargneb loovaks tervikuks vermitud kinnisideeline kujutluste tulv. Üpris naiivsele foonile rajatud unistusest, milline oleks minajutustaja elu, kui tema saarele saabuks meretagusest Stockholmist pudeliposti kujuteldav adressant Sigrid, nii narratiivi pidepunkt ja emotsioonide pelgupaik kui ka ohtlik kinnismõte, algab piiritu fantaasiaromantika, ühtaegu õrn ja rahutu mariinne kauniselu, milles elatakse vaid armastusest, lapsi saadakse „nii palju kui täna laevu mööda läks“ (lk 73), lastele antakse nimed laevade järgi, titekäruks saab rannast leitud külmkapp jne. Järgemööda aina veidramatest nüanssidest pulbitsevaid ideid Kasemaa ei kammitse ja fantaasialend toidab üha võimenduvat oletustel põhinevat jutustust, mille funktsiooniks on toestada varjamatult väljamõeldud, õõnsalt valelikku idülli turvalises pelgupaigas. Kui poole raamatu peal on Andreas sõnastanud vaikse unistuse: „Ma tahaksin endale perekonda, Sigrid. Ma tahaksin, et keegi võiks olla minu elus“ (lk 93), siis sellele on eelnenud juba terve perekonnasaaga kirjeldus!

Täiesti uude ruumi ja kujutlusmaailma põikamisega on Kasemaa ometi äratuntavalt iseenda kirjanikunägu, õige pea põrkumegi väga mitme „Lagunemisest“ ja „Leskede kadunud maailmast“ tuttava avalduse ning (üksik)asjaga. Tõesti, esmalt asjadega – mererannast on kuulduste järgi leitud kaks pudelikirja, kuid Andreas ei ole olnud nende leidjaks ja see asjaolu ei vallanda mitte üksnes Sigridile vastamise mõtet, mille tulemuseks on endast hiigelkirja kujutav raamat, vaid terve hoopleva loetelu, mida on just tema rannast leidnud ja mille kõigega saaks ta Sigridi võimalikud kosilased üle trumbata (kaldale uhutud kulinaarsete ahvatlusteni välja). Ja kuigi meri toob eeskätt eksklusiivsete kosmeetikatoodete või alkoholi jääke ja muud moodsa tarbimiskultuuri nodi, mitte näiteks „Leskede kadunud maailma“ kirgastanud „tõelisi etnograafia pärleid“,1 avaldub siin juba väga tuttav eseme-fetišism, mis ootuspäraselt kõlab kokku ka teiste mereäärsete jutustajate kirjeldustega kaldale uhutud asjade võlust. Reeglina tõi ju meri – „tõeliselt vaba“ – midagi eksootilist ja välismaist, mille kokkuhoidlik ja uudishimulik rannarahvas pidi loomulikult koju tassima,2 olgu siis mingil praktilisel eesmärgil või muidu maja ehtimiseks, viimast eriti juhul, kui tegemist oli vaid läänemaiste kilekottide või tühjade šampoonipudelitega.3 Kasemaa aga kinnistab hermansergoliku haakriku-lummuse lausa omaette eluviisiks – seejuures pöördumatult individuaalseks, mitte kogukondlikuks nagu enamasti –, unistades varasema Vidualoogia Seltsi ja Lesemuuseumi asemel nüüd oma Üksinduse saarele koonduvast „haakriku vennaskonnast“ või „haakrikuotsijate ordust“ (lk 20, 22) ja veelgi pidulikumalt „Grand Orient Haakriku Otsijate loožist“ (lk 26).

Muidugi ei pääse Kasemaa haakriku-ihalusest kantud kujutelmasööstud sellele niivõrd immanentsest surma-temaatikast, millest sugenevad tuttavad võnked ennist leskedega kaasnenud surmahinguse ning juba „Lagunemisega“ põlistunud dekadentliku õhustiku tihenemisele. Surmasünguse alalhoiust on saanud juba Kasemaa loominguline tunnusmärk, uutel maastikelgi peitub selles „midagi huvitavat ja poeetilist“ (lk 49), inspireerivaid mereajaloo lahendamata saladusi, mis omakorda annavad tuld uute lugude väljamõtlemisele, uutele põgenemistele unistustesse, uueks vaimseks varjupaigaks. Teiselt poolt korreleerub sellega aga iseäralik vahemeeleolu, mida ei saa päriselt nimetada ei mänglevaks, naiivseks ja narritavaks kerguseks ega ka tõsiseks, rõhuvaks raskemeelsuseks. Vankumatu enesestmõistetavusega raugeb minajutustaja oma unistuste ees, laseb uneluslõõmal vaibuda, nurjab tegelikkusest irdumise, tühistab oma ülestunnistustega järk-järgult kogu loo alguse – illusioonidele rajatud asüüli lapsepõlve ängidest pääsemiseks (lk 95). Ja merelummusest ning romantilisest unistamisest jääb alles vaid habras foon pihtimaks ebamäärasele adressaadile oma lapsepõlve täitnud kurbusest, vaesusest, ahistusest, alandustest ja üksindusest.

Niisiis, nagu välja tuleb, soovib Kasemaa klaarida arveid oma (tegelase) minevikuga ning peibutavad kujutlused on loodud mõrade ja traumade ületuseks. See on murdepunkt, kus mereäärne idüll seljatatakse ning jutustaja naaseb Kasemaa senises loomingus esinenud keskkonnakuvandi juurde, seda ühel või teisel viisil ümber pöörates – distants on muutnud hinnanguid mälumaastikele. Seejuures kaotab fiktiivne Sigrid kujutlusi käivitava funktsiooni ning taandub pelgalt ettekujutatud sihtmärgiks „üksindusest saadetud kirjadele“ (lk 7). Sügaval sisemaal asunud lapsepõlvekodu, mis Kasemaa neljas eelmises teoses kannab läbivalt Poeedirahu nime ja mille nimetamisest nüüd sama läbivalt hoidutakse, on seni kujutatud surmasüngusest ja kolkalikkusest hoolimata ikka pigem rahuliku ja helgena: kord on nimetatud seda maailma ilusaimaks külaks4 ja tollast aega väga õnnelikuks5, on imetletud lõputult sügavat sisemaad ja vaikseid laasi6 ning mälestuste Poeedirahu on kui soe suveöö7, seda asustanud leskesid on nimetatud aga hellitlevalt liblikateks ja „mu pruutideks“8 … „Minu viimases raamatus“ aga nimetatakse neid lihtsalt vanamuttideks (nt lk 99), jutustaja ise on „mingi idaeurooplane“, kellest „ei saanud isegi mitte kirjanikku, vaid sai ainult vaene rannashulkuja“ (lk 65), kohta kirjeldatakse võika ja rusuvana: „sest lapsepõlv oli tõeline äng, mis ei lähe meelest ka nüüd“ (lk 105). Varem Poeedirahuna esinenud keskkonda varjundavad traumad ja minevikupained (lk 98, 112), kõledad „Ida-Euroopa maastikud ja lääpa vajunud majad“ (lk 96): „Ma ei igatsenud midagi rohkemat kui sealt ära. Terve oma lapsepõlve“ (lk 96).

Kõik see, mis sellistele avaldustele järgneb „Minu viimases raamatus“, on tegelikult leidnud äramärkimist juba Kasemaa luules: „Vedelesin kirsipuu all / ja mõtlesin oma kooli peale / Nii palju mälestusi / õpilaste ja õpetajate vägivallast / alandamisest, väljapressimisest / ja häbist / vaesusest, hirmust / suurest hirmust / ja sellest / kuidas mind lapsena / taga aeti nagu looma“.9 Peale koolikiusamise ja lapsepõlveängide pihib jutustaja ka oma sõjaväe-ajast, mistõttu on paradiisirannakujutelma haihtumisele järgnev osa tegelikult „Lagunemise“ kahe luuletsükli („Luuletaja sõjaväes“ ja „Juhan Liivi imeline Alatskivi keskkool“) korrastatum ja laiendatum läbikirjutus, suubudeski tõsiseks ja kurvaks pihtimuslooks (ja ometi pole kõik kokku harjumuspärane pihtimusromaan).

Küllap on minust meelevaldne üldse nimetada selles arvustuses Poeedirahu, kui Kasemaa ise seda kõnealuses raamatus ei tee. Aga paratamatult asetub „Minu viimane raamat“ suhtesse Kasemaa senise loominguga ja seda enam hakkab see lõpuks toimima kui üks kokkuvõtlik arveteklaarimine Poeedirahuga. Kunagisest sisemaa ihalusest ja poeedi rahust ei ole enam midagi alles, endisest keskkonnast on pagetud, et nüüd võiks meri tuua rahu ja aidata üle saada fataalsest idaeuroopalikust painest, mis on määratud kestma: „Aga me jääme alati idaeurooplasteks. Sureme nendena. Saame maetud siia väheviljakasse savisesse mulda. See unenäoline maailm. Siin. Ja me hauakivil oleks tekst. Ida-Euroopa. Ainult tugevatele. [—] Isegi kui ma elaks Brighton Beachil, korteris, mille aknad avanevad merele, Atlandi ookeanile, isegi siis jälitaks mind see lõhn. See Ida-Euroopa hais. Ma suren idaeurooplasena. Saan maetud sellena“ (lk 159). (Nojah, küllap on Kasemaa harukordse detailivaistu juures liiane täpsustada, et mitte „isegi Brighton Beachil“, vaid eriti just seal – venekeelsete immi­grantide ümbruskonnas …)

Pole parata, Kasemaa on saanud hakkama jällegi ühe leidliku teostusega, et sihilikult võngutada oma loomingu mõtestamist ja lugeja häälestusi. Alustuseks vermib ta sihilikult romaanisiseseid naiivsevõitu luiskelugusid, et fantaasia kaudu hoida elutunnetusest eemal realistlikku kurbust ja änge („Igatsemine aitas mul ellu jääda. Reaalsuse mittemärkamine aitas mul ellu jääda“, lk 101); ta täidab kujutluste hoogsa narratiivistamisega igatsustest jäänud tühimikke, haarab lugeja idüllilistesse väljamõeldistesse ja õndsatesse unistustesse. Ja seda kõike vaid selleks, et poole raamatu pealt söösta langusse, et saaks ette võtta kujutluste õõnestamise ja et teose tonaalsuse ümberpööre oleks totaalne – ja siiski, et paljastada ka senise loomingu õnnis Poeedirahu kui võlts pettemaailm … Eks ta ole. Seejuures on kirjanikust kaval lõpetada „Minu viimaseks raamatuks“ tituleeritud teos, mis kõige muu kõrval klaarib arveid ka „odavaks meelelahutuseks“ ja „võltsiks pettemaailmaks“ (lk 156–157) nimetatud kirjandusega, lausetega mere loovast ja vabastavast jõust, merest kui mõttemaailma aardelaekast ja lõputust värvilisest unenäost …

1 Andrus Kasemaa, Leskede kadunud maailm. Varrak, 2012, lk 61.

2 Vrd: „Muidu tõi meri kaldale ikka häid ja kasulikke asju, mida me kõik jõudumööda koju tassisime. Aga ta ei toonud neid mitte iga päev, vaid ainult suurte tormidega. Ja siis, kes saada tahtis, pidi varakult randa minema, kui tuul vaibuma hakkas.“ Tõnu Õnnepalu, Paradiis. Varrak, 2009, lk 108.

3 Sigrid Rausingu raamatus „Kõik on suurepärane“ (2014) on tõepoolest üpris naeruvääristavas valguses ära märgitud tühjade lääne potsikutega peletavalt vaeste kolka-kodude „kaunistamine“.

4 Andrus Kasemaa, Poeedirahu. Ilmamaa, 2008, lk 9.

5 Andrus Kasemaa, Leskede kadunud maailm. Varrak, 2012, lk 173.

6 Samas, lk 36.

7 Samas, lk 173.

8 Samas, nt lk 15.

9 Andrus Kasemaa, Lagunemine. Eesti Keele Sihtasutus, 2009, lk 71.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming