Karude koopa uued saladused ehk Meenutusraamatu varjatud sisukord

Mare Müürsepp

„Lehitsetud lehekülgedelt” leiab iga lugeja oma pähklid ja rosinad, olgu need vallatud seigad kaugemate ja lähemate suuruste eluloost, mitmete aegade olustikust või autori teravmeelsed vahelehüüded ja pöördumised kujuteldava lugeja poole. Helle-Iris Michelson, Lehitsetud leheküljed. Meenutusi elust ja lastekirjandusest.Tänapäev, 2008. 288 lk. Kuulsin kord, kui ühe kirjastuse elupõline toimetaja ütles parasjagu töös raamatu autorile: „Küll ma vahel imestan, kuidas ikka oskavad inimesed raamatuid kirjutada!” „Mis te nüüd, eks kindlasti oskate ju teiegi, ja veel kuidas – teil on ju nii suur kogemus raamatutega!” üritas autor lahke olla. “Oh ei, mõni erand võib ju sündida, aga enamasti toimetajad ise hästi ei kirjuta,” jäi toimetaja enda juurde.  Ei tea, kas Helle Michelson on sama meelt või mitte, aga igatahes on tema söandanud kokku panna meenutusteraamatu „Lehitsetud leheküljed”. Raamat avab Helle Michelsoni mitmekülgsuse: juttu on nii ujuja eduteest ja spordiõpingutest, tööst toimetajana lastekirjanduse toimetuses kui ka tõlgitud-toimetatud autoreist. (Muide, siinkohal ei saa alla suruda kiusatust jäljendada tema ülielavat kirjutusviisi, kus alatasa sööstab jutu sisse kõrvalepõige:  lastekirjandusegi väli tunneb suurmeistreid, kes on olnud kirjastuses toimetajana ametis, nagu näiteks Astrid Lindgren, Eno Raud ja Aino Pervik.)

Nii tõlkimine kui toimetamine on ühed salapärased tööd, mille tegijad jäävad kurbtihti kirjanike varju. Ometi sõltuvad need sõnad, mida me trükimustas loeme, mis meid põnevile ajavad, hingetuks naerma või hoopis haledalt tihkuma panevad, mida me meelde  jätame, salmikusse kirjutame või kohvilauas ette kanname, just nimelt tõlkija sõnavarast, sarmist ja tundlikkusest – muidugi, kui tegu on mujalt pärit teosega.

Lapsena meeldis mulle hullupööra prantsuse kirjaniku Alan Massepaini seiklusjutt „Karude koobas”; ei teagi, mille pärast just, kas baskide saladuste, ajaloopudemete, suure koera, karude või minajutustaja südi väikese õe pärast. Küll on tore, et mitte ainult ilukirjandus,  vaid ka tegelik elu seab meid ootamatuste ja seletamatute juhuste keskele: nelikümmend aastat pärast selle hirmus põneva loo lugemist juhtusin ma ujulas kokku Massepaini tõlkija Helle Michelsoniga, kes kõneles – ise väga elevil – oma peagi trükist tulevast mälestusteraamatust, mille kohta minul kui lastekirjandusega seotud inimesel peaks midagi öelda olema.

Nüüd siis seda rida ajangi: lastekirjandusest selles meenutuste reas. Ehkki raamat räägib möödunud kümnendeist üsna avaras haardes, on lastekirjandus autorile oma sõnutsi tundunud just sobivaim ja hingelähedasim ala.

Raamat on tihe. Sellest leiab iga lugeja oma kihi, oma pähklid ja rosinad, olgu need vallatud seigad kaugemate ja lähemate suuruste (sh autor) eluloost, mitmete aegade olustikust või lihtsalt autori teravmeelsed vahelehüüded ja pöördumised kujuteldava lugeja poole. Olles nimetanud magusaid leide, mõtlen, kas keegi  sealt ka pipratera võib välja nokkida? Vaevalt, autor on osanud mõne kolleegi või muidu asjalise ajastukohast püüdlikkust mainida nii mahedalt, et seda võib määratleda ka kui mittemainimist.

Ülesehituse tihedus tuleneb minu nägemist mööda kahest asjaolust. Esiteks peatükkidesse peidetud alaosadest ja teiseks juba osutatud vilkast ja kõrvalehüppeid nautivast jutustamisviisist. Teinekord jääb lugeja meeleliigutuses kinni mõnda fragmenti – nagu Yves  Montant’i kuulamine ühiselamu seinakrapist – ja nii läheb vaat et meelestki, millest üldse pajatati.

Mida rohkem lugemisjärg edeneb, seda rohkem hakkab silma, et lisaks avalikule sisukorrale raamatu alguses (seal on kaheksa peatüki pealkiri) on olemas ju ka teine, varjatud sisukord. Peatükid hõlmavad põikeid, peatusi, nimelt  lastekirjanike tutvustusi ja nende tekstinäiteid terviklike annustena, st eeskätt lühijutud, muinasjutud ja peatükid suurematest teostest.

Selle raamatu puhul võib lugeja end tunda vist isegi veidi sedamoodi nagu toimetaja, kelle ette  on toodud käsikiri, kus kõik pole kohe silmaga näha ja selge, kus sisu üksused, suurema osa alaosad, tuleb alles leida ja korda panna.

Nimetatud töö tehtud, saame teatada, et raamatus on kuus alapeatükki prantsuse autoreist ja kirjandustegelastest, nagu René Goscinny, Jean-Jacques Sempé, Albert Uderzo, Pierre Gripari, Jules Verne, Jean-Luc Moreau, Charles Perrault, vahele belglane Maurice Carême – taiplik lugeja mõistab, et mõnes osas tutvustatakse mitut isikut, kuivõrd nimesid on siin toodud rohkem kui kuus. Kirjandusajaloolistele osadele lisanduvad nimetatud kirjanike tekstinäited. Ja et kõik ausalt ära rääkida, on vaja nimetada ka 14 alapeatükki eesti autorite kohta, kelle loomingut Helle Michelson on kas toimetanud või kellega teda seob tihedam läbikäimine eesti lastekirjanduse salongi ja muu lastekirjandusalase tegevuse kaudu. Ja muidugi leiame ka ridamisi  tekstikatkeid neilt kaasaegseilt autoreilt, kellega on koos toimetatava taga istutud.

Mis puutub prantsuse lastekirjandusse, siis sellest huvitatule on Helle Michelson oma teosega osutanud tõhusat abi: siin on antud prantsuskeelse lastekirjanduse lühikursus klassikutest kuni tänapäeva tunnustatumate autoriteni välja. Kahju muidugi, et pole ette võetud Alexandre Dumas’d – tema särtsakas elukäik ootab just Michelsoni laadis vaimukat  kirjapanekut. Prantsuse lastekirjandusega on ju see kurb lugu, et kui nõukogude ajal jäi see kõrvaliseks väliskirjanduse üldise ahta esindatuse tõttu (vt osutusi vene, nõukogude, vennasrahvaste ja sotsialismimaade kirjanduse esindatuse nõuetele, protsendid ja plaanimajandus lk 121), siis nüüdisajal laiutavad raamatuturul paraku ingliskeelse kirjanduse vahendused, mille rohkust ei õigusta küll alati ei teoste ega tõlke tase. Tuleb loota, et olukorda  tasakaalustab avalikkuse tähelepanu suunamine prantsuskeelse kirjanduse tõlgetele selgi kujul, et Pariisis Luule printsiks nimetatud Maurice Carême’i tõlkimise eest on Helle Michelson kantud IB Y (rahvusvaheline noorsookirjanduse nõukogu) aunimekirja. Sellest kõrgemat tunnustust meie väikeses  rõõmsas lastekirjanduse vallas muide ei olegi olemas. Eesti lastekirjanike tööde toimetamise teemal on üks kenamaid lehekülgi 142. No vaadatagu vaid neid kaht – Ellen Niit ja Helle Michelson ligistikku käsikirja kohal! Meister Ellen Niit on kangesti rõõmsa näoga, tal on nii hea meel, et tema raamatut nii hästi toimetatakse. Kui kunagi peaks koostatama toimetajate õpik ehk algaja toimetaja käsiraamat, siis tuleks see pilt kaane peale panna. Püüdsin tuvastada, mis teksti kallal nad nõndaviisi maiustavad, paistab pikema jooksuga proosatekst olevat – kas onu Ööbikust?

Meenutused eesti lastekirjanikest sisaldavad armsaid üksikasju, mis on ilmsesti ka kõnealuse teose toimetaja meeli niivõrd köitnud, et ta pole märganud mõnda faktilist ebatäpsust: naksitrallidest pole kirjutatud mitte  triloogiat (kuigi neid endid on kolm), vaid kaks korda kaks osa.

33 aastat tehtud toimetajatööd peegeldavad peatükid avavad ilmekalt olukordi, milles nõukogude korra ajal raamatute autorid ja kirjastuse vahemehed end leidsid: ideoloogilise korrektsuse tagamine inglite ärakoristamise, lehtede väljakiskumise, juba sündinud asjade nii- ja naapidi õigustamise kaudu, verbaalse peitusemängu nautimine jms. 

Kindlasti on need väga vajalikud mälestused inimestele, kes oma nooruse või muu eluala tõttu toonasest raamatuelust kaugele on jäänud, aga siiski asjadest aru tahavad saada.

Mind on huvitanud pigem toimetajatöösse puutuvad üldisemad tähelepanekud kui ajastuomase absurdi peegeldus. Toimetaja polnud ju siiski vaid ideoloogilise valvekoera käsilane ja närimismänguasi, vaid raamatu taseme eest igapidi vastutav tegelane. „Toimetajate suhted  ülemustega olid erinevad, nii nagu inimeste vahel ikka, aga igal juhul teistsugused kui näiteks saapavabrikus. Olime ju kõik köidetud kellegi loomingu külge, mis on, kui tegu ikkagi on tõelise loominguga, õrn ja tundeline elusfäär,” ütleb Helle Michelson (lk 110). Mõnigi väga kaalukas märkus lastekirjanduse toimetamise kohta poetub ka üksikautorite tutvustuses. Lasteraamatute toimetamist on Helle Michelson nautinud seetõttu, et kujutataval  ajajärgul oli lastekirjanduse tase kõrge, korraga oli hoogu läinud uus ja värske lastekirjanike põlvkond. Tuleb lisada, et ka ootused lastekirjandusele olid toona kõrged ja kriitika oli üsna terane. Võtku huviline kätte sellised kriitikakogumikud nagu „Laps vajab head raamatut”, Reet Krusteni „Raamatute keskel” või Heino Väli „Mallega ja Kallega”: oli, mille kohta öelda ja mida öelda. Kindlasti oli selle kõrge taseme taga toimetajate hoolas töö. Grammatika oli püha, tekst pidi olema arusaadav ja loogiline, meenutab Helle Michelson, ja „tänu niisugusele suhtumisele on tolleaegne raamatutoodang keeleliselt korrektne, mis tänaseks on oma tähtsuse üsnagi minetanud”. Kogemustega toimetajaid on praeguses raamatutootmises väheseks jäänud. Lasteraamatu puhul on vilets keelekasutus ja läbimõtlematus lausa kuripatt.

Michelson küsib, miks toonane lastekirjandus  nii tugev tundus ja kas on seda fenomeni uuritud. Sellele võib siinkohal osalt vastatagi, kui juba jutuks tuli. 1950ndatel-1960ndatel kirjandusse tulnud autorid hakkasid täitma sõja ja repressioonide tõttu tekkinud tühikut nii autorite kui sisulise verevaesuse osas (ülepingutatud realisminõue), põlvkonna liidrite seas on nimetamisväärselt filolooge, mis on taganud sisuka ja rikka kõne kui lasteraamatu normi (Eno Raud, Ellen Niit, Aino Pervik – kui  piirduda mõnega), on mitu sügava loodushuvi ja -tunnetusega autorit (Jaan Rannap, Harri Jõgisalu) ja loodus on väga kandev teema lasteraamatuis. Mängulise alge väljendumiseks oli soodus kogu 1960ndate õhustik, sh väliskirjanduse hoogustuv vahendamine, mis tõi eesti lugejani nii kunstmuinasjutu klassika XX sajandi algusest kui ka sõjajärgse fantaasiakirjanduse laine inspireerivaid puudutusi. Ja teiselt poolt: kuna 1960.-70. aastatel nii palju  head ja tänaseni populaarset kirjandust loodi, on praegusaja autoritel kaunis raske omapära leida: mida ka välja ei mõtleks, kõik on juba varem olnud, igasugu veidrad ja karvased tegelased, ühendused võluilmaga ja muu, mille peale ajuraasuke tuleb!

 

Ilukirjanduse katkendid Helle Michelsoni meenutustes moodustavad kokku justkui lugemiku, õigupoolest kaks lugemikku, prantsuse lastekirjanduse ja eesti nõukogude ajajärgu  klassikute lugemiku. Siinkohal meenutan artikli alustuseks toodud toimetaja arvamust toimetajate kirjutussuutlikkuse kohta: huvitav, kas Helle Michelson tundis toimetajanatõlkijana, et tema vahendatud tekstid kõnelevad tema maailmast rohkem kui tema enese sõnad? Valitud katkendite tunnussõnadeks sobivad „huumor, seiklus, julge fantaasia” ja veel kord „huumor”. Kõike seda leiab ka Helle Michelsoni eluloo-esitusest. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht