Karneval suundub maailma ääre poole

Jürgen Rooste

Kirjandusaasta 2004 Me elame ilusaid aegu, sest meil on nii palju lugeda, et kõike kuidagi ei jõua, kõike ei teagi, ei saa kunagi teada. Need on külluslikud ajad, kus igaühel on õigus end segaseks lugeda. Või siis ka mitte. Võib ka süüa. Või armastada. Või süüa, armastada, lugeda. Nalja teha. Liberaaldemokraatlik maailm vohab ja õitseb ja selle keskel õilmitseb agaralt ja kaunilt eesti kirjanduse lohejas põõsas.

 

 

Väga head kirjandust ilmus ehk jupi võrra vähem kui viimastel aastatel, aga see ongi normaalne: nii väike kirjandus nagu eesti oma ei saa endale tohutut väärt kirjanduse raiskamist lubada. Või umbes nii. Samas need, mis ilmusid ja põrutasid, olid imelised. Ma ei pretendeerigi siin tohutule üldistusele, vaid tahaksin lihtsalt mainida mõnd raamatut, mis mind, inimesena, sel aastal vähekegi muutsid, avardasid, kasvatasid (ma ei mõtle midagi didaktilist, saate isegi aru).

Nagu viimastel aegadel ikka, olid vägevad luuleraamatud üle kõige. Tulevikus mäletatakse aastat 2004 tõenäoliselt selle järgi, et sel aastal ilmus fs-i siiras, morbiidne ja lihtne luulekogu ?2004?, sama võimas, kui mineva aasta lõpuhetkil ilmunud Elo Viidingu ?Teatud erandid?.

Lauri Sommeri erootilised ja kannabisoidsed ja müstilised uidud ?Nõidade õrnuses? olid mu jaoks palju põnevamad kui ?Laurilas? läbi käidu, ta on sääl millegi uueni jõudnud, mille sõnastamine polegi ehk nii kerge, ning seegi on üks aasta köitvamaid trükiseid.

Just sel nädalal kolksus mu lauale Triin Soometsa ?Toormaterjal?, mis sisaldab palju häid, pisikesi, sürrimaiguseid luuletusi ning ülivõimsa nimiluuletuse, lapsepõlvemälestuse. Tänavu ilmunud ?Leping 2? mõjus mulle kuidagi väsitavalt, aga uus raamat peidab endas ilusaid hulluskilde, noh, toormaterjali, mis on pigem toores ja vaba mateeria kui miski, millest veel midagi paremat ja ilusamat ehitada saaks.

Andres Ehini ?Paluteder ja mutrikorjaja? oli kogumikuna põnev, säält leidis ka sotsiaalsete ja ?selgete? naljavärssidega vemmeldamist ja Ehini mõned löövamad sürritekstid viimastest aegadest. Väga võimas asi peaks olema ta just aastalõpul trükivalgust nägev armastusluule antoloogia. Ehini tõlked on julged ja vahel sihilikultki ?erinevad?, aga kuidagi mahlased ja köitvad.

Ehini kõrval on tõlkeluule raskest seisust (ega seda avaldama kiputa, ei müü ju!) päästnud sel aastal Harald Rajamets oma kogumikuga ?Pegasus ja peegel? ? see raamat on viimase tuhatkonna aasta subjektiivne kultuurilugu luules. Ning, Viiu Härmi ?Keegi teeline? on väga soliidne ja oluline kogumik, klassiku elutöö mõõtu ikka.

 

 

Proosast mõistan ma vähe kõnelda, paljud tähtsad asjad veel korralikult lugemata. Rein Raua ?Hector ja Bernard? on muidugi säärane noorte meeste raamat, filosoofiliste dialoogide kogu, millelaadset eesti kirjandus veel õieti näinud pole. Tarmo Teder järab oma ?Luurejuttudes? argielu ja metafüüsikat. Väga palju rohkem ei tihkagi esile tõsta, kindel on see, et Andrei Hvostovi ?Lombakas Achilleus? on väga põnev, haarava keelega, aga siinkirjutajal veel pooleli.

Tõlkeproosast on mu jaoks võluvaim ja olulisim alles mineva aasta originaalis ilmunud Margaret Atwoodi ?Orüks ja Ruik?, mille Riina Jesmin juba eesti keelde pannud. Sellest on saanud omalaadne ilmutusraamat, tulevikuvisioon, hoiatusromaan, mis räägib geneetikast, arvutiilmast, inimrühmade eristumisest ja futuristlikest tulevikuplaanidest ? olen näinud inimesi seda haaravat nagu uut usutunnistust.

Kolm kõige sisukamat ja põnevamat esseisti, kel teemaks kirjandus ja kes just tänavu raamatu ilmutasid, on mu jaoks Jaanus Adamson, Toomas Haug ja Mati Sirkel. Nende kirjutamiskultuur on eeskujulik, justnimelt pealekasvavatele filoloogidele-kirjandusuurijatele sihiseadmiseks vajalik. Loodetavasti on need juba arvatud ülikoolides vastavate kursuste lugemisvarasse, kuhu need sobiksid. Ja ega nad niisama, enda jaokski lugedes, külgi mööda maha voola.

 

 

 

Kui kõnelda kirjanduse ja kirjanduselu tasakaalust, tuleb tõdeda: neid kahte peab vaatama eraldi asjana. Kirjandus sellisena on primaarne, muidugi, aga kirjanduselu, -poliitika, -meedia on see, mille kaudu inimene sageli kirjanduse juurde pääseb, see, mille abil ta saab üle pea kasvavast trükimäärast enesele oma valida.

Publikumagnetid ja meediatulipunktid on kirjanduses sel aastal täitsa olemas olnud: kevadel toimus kirjandusfestivale imetihedasti üksteise otsa, isegi samal ajal, et kirjandusõhtutest polnud pea mahti hingatagi. Põhjamaade luulefestival ja ?Prima vista? ja veel mõni? Ning sügisesel Göteborgi raamatumessil käis Eesti imelise koosseisuga, all stars team?iga, lausa raputava noorte poeetide riviga, nende seast on näiteks Asko Künnap sel aastal väga palju elanud rändava poeedi elu ning seega esindanud me kirjandust üle ilma mitmes paigas.

Sügisel leidis aset ka kirjanike tuur maakondade raamatukogudes, tõenäoliselt see traditsioon jätkub. Selline ?rahva hulka tagasi? loosung on väga tähtis, sest paljud inimesed otsivad tegelikult kontakti kirjamaailma ja fantaasiaga, aga neil ei avane sageli võimalust millegi sügavamaga proovidagi, see ongi kirjanduselu osa ? tekitada meedias ja infotulvas see segment, mis oleks selgesti eristuv ja silmahakkav. Esimestes sammudes sel teel on suur teene kirjanike liidu uuel esimehel Jan Kausil, keda tõepoolest kirjandus huvitab ja vaimustab ja kes on end pühendanud kirjanduse ja kirjanike rolli tähtsustamisele me pea vaimuapaatseks tuimund ühiskonnas. Või kuidas?

 

 

22. XII esitleti Sirbi talituses kaht uut ?Sirbi raamatut?. Ilmusid Ervin Õunapuu ?Öövöö? ning Johannes Saare ?Päevast päeva?. Esimene neist sisaldab artikleid aastaist 1985 ? 2004, teine 1993 ? 2004. Mõlema kirjutised on tuntud headuses ja teada teemadel, raamatud põnevad üle lugeda, see on nagu väike lähiajalugu, kultuurisündmused, vaidlusteemad ja muu siuke imeline.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming