Karl Ristikivi isamaatus kui arusaamatus

Cornelius Hasselblatt

Teatud Ristikivi-käsitlustes korduvad stereotüübid on hakanud mind ärritama. Pean silmas väidet, et Karl Ristikivi, kes teatavasti 31aastasena Eestist jäädavalt lahkus, olevat väga selle põgenikustaatuse ja kodumaatuse või isamaatuse all kannatanud: „Ärge vaid öelge, et nõnda on hea, / nõnda on elu ... Sest teie ei tea, / ei tunne mu isamaatust”.1 Pagulasolek tõstetakse huvi keskmesse ka omal ajal pagulaste endi välja antud teoses, kus see esineb kahes lõigus kolm korda: „pagulaspõlv”, „maapagulaslik”, „pagulaslik”.2 „Sõnarise” kolmandas köites, kus Ristikivi on esindatud 12 luuletusega, ütleb Karl Muru oma napis kommentaaris: „[Ristikivi] luules ühineb individuaalne üldiste olemisprobleemidega, ajalik ajatuga, mis hõlmab ka autori ü k s i n d u s - j a k o d u m a a t u s e t u n d e (minu sõrendus – C. H.), arutlused maa ja rahva saatusest”.3 Reet Neithal konstateerib oma essees, et autor kogeb „üksindust [---] ja kodumaatust”.4 Ning lõpuks võib mainida üht kooliõpikut, kus on kuus rida Ristikivi luule kohta, ja üks lause kõlab järgmiselt: „Luulekogu [---] peateema on üksindus, kodu ja kodutus, kodumaa ja pagulus”.5 See viimane tsitaat on ehk võib-olla juba teatud ülemineku näitaja – üleminek korrektsema vaatlusviisi poole. Sest siin ei esinegi sõna „kodumaatus”, vaid ainult – viie iseloomustava sõna seas – „kodutus” ja „pagulus”. Sama ilmneb Rein Veidemanni käsitluses, kus autor mainib poolteisel leheküljel kolm korda Ristikivi kodutust6 – ja mitte sõnagi tema oletatavast kodumaatusest. Peaks selge olema, et kodutuse ja kodumaatuse vahel on oluline erinevus. Esimene on palju laiema tähenduse ja assotsiatsioonide koormaga, see on väga hästi seostatav üldise üksildusega, kusjuures teine on palju kitsama semantikaga ning viib tõepoolest otse isamaatuse juurde.

Teatud kodutusest või ka üksildusest võib Ristikivi puhul rääkida küll, aga kodumaatusest ainult väga tinglikult, ja nagu väidan, teatud arusaamatuse tulemusena. Kusjuures sõna „arusaamatus” pealkirjas tuleb lugeda pigem kui eksiarvamust, mitte kui taipamatust. Too eksiarvamus on sündinud teadmisest, et luuletuste autor oli neid luuletusi kirjutades teisel maal, mitte seal, kus ta oli sündinud ja üles kasvanud. Kui see teisel maal viibimine ei ole vabatahtlik, tavatsetakse rääkida pagulusest, selge see. Kuid pole vähimatki põhjust pidada seda pagulusesolekut neid luuletusi lugedes pidevalt meeles. Vastupidi: liiga biograafiline lähenemisviis takistab vahel lugejat nägemast seda, mida autor tahab nähtavaks teha.

Selle vältimiseks on vaja pöörduda tema kolmekümne üheksa7 luuletuse poole ja vaadata neid uuesti pisut lähemalt. Kõigepealt tuleb tõdeda, et sõna „kodumaa” Ristikivi luules üldse ei esine. Järelikult ka „kodumaatus” mitte. Esinevad aga küll kaheksa „kodust” tulenevat sõna: „kodu”, „kodus”, „kodumullas”, „kodurannad”, „kojuigatsus” ja kolm korda „koju”. Neid esinemisi lähemalt vaadates tundub mulle, et „kodul” on siin kindlasti teatud funktsioon – nagu vist igal Ristikivi sõnal ja nagu luules üldse peaks olema –, aga et see pole kuigivõrd seotud mõistega „kodumaa”. Kodu on Ristikivi luules hoopis midagi muud.

Esimene „kodu” ülesastumine on kohe kogumiku esimene sõna: „Kojuigatsus – kauguseigatsus” (lk 7) Küllaltki tuntud luuletus, mida üldiselt aga võib tõlgendada kui põhimõttelist kahe erineva loomuse, olemuse või jõu vastandamist ja mitte kui kojuigatsuse esiletõstmist: „… vastandeid eraldab ja samas ühendab mõttekriips, neile järgneb kommentaar”.8 Kojuigatsus ja kauguseigatsus on siin võrdsed, nende mõistete varal käsitletakse pigem inimese põhimõttelist kahevahelolekut, teatud eksistentsiaalset probleemi („olemine – mitteolemine” samas luuletuses).

Sõna „kodumullas” esineb kogumiku neljandas, samuti väga kuulsas luuletuses (lk 10): „Meie juured ei ole lapsepõlves, / kodumullas ja maakamaras”. See aga on just kodu ja sellega kodumaa ülistamise ning igavese juurteotsimise vastu suunatud kiidulaul, liikumisele ja igal-pool-kodus-olemisele, maailmakodanikule. Muidugi võib keegi nüüd ütelda, et Ristikivi luuletused igal pool olevatest juurtest on sündinud ainult ahastusest ja parema võimaluse puudumisel, sest ta ei saanud ju oma kodumaale tagasi pöörduda, mistõttu ei saanudki seda armastada, ta keelas endale seda armastada ja leidis endale mingi uue juurtetu, näiliselt õnneliku maailmakodaniku seisundi – ja siis pole mul midagi vastu kosta. Ka see on võimalik. Ristikivi luule on, ma kordan, küllaltki keeruline ja mitmekihiline, nii et tõlgendamisvõimalusi jätkub. Siiski eelistan mina oma varianti, mille põhjal siin on tegemist kodumulla ideoloogia vastu suunatud luuletusega.

Järgmine väljend „kui keegi, kes on unes kodus käinud” (lk 29) on „Varjumängu”-nimelise tsükli viimase luuletuse viimane rida. Siin on unes kodus käimine minu meelest mineviku meenutamise võrdkuju, kogu tsükkel on ju üksainus minevikumäng, mis räägib unustamisest, unustatud-olekust, vanadest jälgedest ja eriti muidugi varjudest. Tõlgendada seda ainult kui kodu kaotamist ning seeläbi kodumaa kaotamist oleks ilmselt liiga kitsas.

„Kodurannad” esinevad Clementine-luuletuses, niisiis „Hårsfjärdeni” tsükli kuuendas luuletuses. Siin on igatsusetunnet tõepoolest raske eirata. Teisest küljest on tegemist meremehelauluga ja selles žanris on koduranna igatsemine nii tavaline ja stereotüüpne, et pole vajadust autori võimalikust igatsusest mõtelda. Ja pealegi on luuletus ühe tuntud ameerika laulu adaptatsioon ning sel laulul on samuti traagiline ja igavlev/igatsuslik lõpp. Kuid siiski: kodurandade-igatsust väljendatakse luuletuses küll. (See luuletus tuleb muide kohe pärast Arkaadia-luuletust, kus „isamaatus” on teadaolevalt esinenud, ka sellest edaspidi.)

Sõna „kodu” esineb veel üks kord „Maa ja rahva” tsükli kolmandas luuletuses, ja siin vist küll tugeva igatsuskallakuga, sest see on koht, mille puhul on välistatud, „et ma tuleksin kunagi tagasi”: „ja see paik on õnnistatud paik, / sest see on kodu” (lk 62). Tähtis on siiski, et Ristikivi räägib siin just nimelt kodust, mitte kodumaast. Kodu on tähtsam kui kodumaa, sellel on Ristikivile laiem, isiklikum ja fundamentaalsem tähendus. Siin olen samal arvamusel kui prantsuse ajaloolane Jean-Pierre Minaudier, kes on Ristikivi kohta kirjutanud: „Kuigi ta armastas oma isamaad, ei olnud ta rahvuslane”.9 Kodutus on Ristikivi puhul midagi muud kui kodumaatus.

Lõpuks sõna „koju”, mis esineb koguni kolm korda. Kaks korda „Maa ja rahva” tsükli eelviimases luuletuses, kus on juttu koju tulevatest või siis koju mitte tulevatest sõduritest. Selles piiblimotiiviga luuletuses on kodumotiiv jälle üldisemat laadi. Sõdur on ju alati kuskil võõrsil. Et ta kojusaamisest unistab, on peaaegu normaalne. Ta tahab sõjast ära ja unistab rahulikumast olekust, ühesõnaga rahust. Kodu on niisiis rahu, muud midagi. Kas see igatsetud rahu saavutatakse kodumaal või ükskõik kus, on teine asi.

Kolmas „koju” on keerulisem. See esineb tsüklis „Fragmente keelatud territooriumist”, mis on juba oma pealkirja tõttu mõistatuslik. Mis see „keelatud territoorium” üldse on? Nõukogude Eesti? Nõukogude aja piiritsoon? Seda pole öeldud, ja ma oletan jällegi, et tegemist on hoopis teise alaga, teise tsooniga. Asja tuleb jälle kord mõista laiemalt: „Ja kui sa kord jõuad / koju, siis ütle, / et mina jäin maha” (lk 52). Kes on kõnetatud „sina” – „rändaja” –, jääb lahtiseks. Võimalik, et see on mingi alter ego, kes on otsingul nagu kirjutaja ise. Igatahes pole ka siin kojujõudmine vältimatult seostatav kodumaaga. See on sügavam. Mingi seesmise rahu saavutamine, mis jääb kirjutajale ometi kättesaamatuks. Kodu pole siin kodumaa, kodu on pigem rahu iseeneses, kodu on koht, kus võidakse olla ise, muud midagi.

Sõna „kodumaa”, nagu öeldud, Ristikivi luules ei esine. Ka „isamaad” me sealt ei leia, leiame ainult tuntud ja palju tsiteeritud „isamaatuse” Arkaadia-luuletuses. See on muidugi küllalt raske tähenduskoormaga sõna, kuid siiski kaldun arvama, et ka siin on tõlgendamiseks veel mänguruumi. Seda on tähele pannud juba Toomas Liiv: „Luuletuse lähtepunkt pole mitte niivõrd konkreetne pagulaseseisund Rootsis (kuigi luuletus väljendab ka seda), vaid pagulus „Arkaadia teel”, mida juba aastal 1942 demonstreeris „Rohtaia” Juulius Kilimit. See on Ajas rändava (või eksleva?) inimese pagulus”.10 See on väga oluline ja minu meelest õige tähelepanek. Kui see vastab tõele, tähendaks see, et Ristikivi on olnud üksildane ja teatud määral „pagulane”, kas või sisepagulane, kogu oma elu, sõltumata sellest, kus ta parajasti elas.

Ilmselt on aga selline lähenemine Eestis mõeldamatu. Isamaa on püha paik. Seda on ta mitmel maal – ja mitme erineva ideoloogia käsitluses, aga mulle tundub, et Eestis on see sõna nõukogudejärgsel ajal küll eriti püha. Ma pole uurinud, kui paljudel maadel on XXI sajandil sõna „isamaa” erakonnanimede hulka jõudnud, aga arvan, et neid eriti palju ei ole. Eestis on ta igatahes küll, ja veel hullem: kui keegi ei ole piisavalt isamaaline, on see peaaegu et kahtlane. Ka Jaan Kross on kaudselt selle üle kurtnud, vähemalt võib järgmisest lausest välja lugeda natuke kahetsust ja võib-olla väikese etteheite: „Miks ta [Ristikivi] ikkagi paigutas oma kirjanduslikult nii isikupärased ajaloolised romaanid nii kaugesse aegruumi, nagu ta tegi [—] ega riivanud üldsegi mitte Eesti ainet?”.11 Tuleb vastu küsida: aga miks ta oleks pidanud? Kas hea eesti kirjandus on ainult see kirjandus, mis tegeleb Eestiga? Kas hea kirjanik on ainult see, kes kirjutab selle maa kohta, mille keelt ta juhuslikult kasutab? Muidugi mitte, ja seda teadis loomulikult ka Jaan Kross.

Mõeldav on seegi, et Ristikivist on tehtud patriootiline isamaa kaotamise üle kurtja sellepärast, et peale juba nimetatud isamaatuse esinevad tema luules suhteliselt sageli muud rändamise ja liikvelolemise atribuudid: „laev” kuus korda pluss kord „laevastik”, „meri” kolmteist korda, kaks korda „meremees” ja veel kolm korda „avameri”, „rand” kümme korda, „tee” koguni 17 korda (pluss kaks korda pealkirjas sõna „teekond”), „saar” viis korda (pluss „saarestik” ja kaks korda „neem”) ja „sadam” seitse korda.

Et siin tuleb ometigi ettevaatlik olla, selgub sõna „sadam” kasutamise lähemal vaatlusel, sest kuidagi tundub, et seda kasutatakse teises tähenduses kui tavaliselt. Ristikivi sadam pole kunagi „hea sadam“ nagu näiteks konventsionaalsel ja traditsioonilisel August Mälgul – selle pealkirja triviaalsusele vihjas juba Epp Annus12 –, vaid hoopis vahepeatus ja lähtekoht. Esimeses luuletuses, kus sadam kolm korda esineb – „Mängivad pillid, kuu on vees, / siin on sadam, meremees” (lk 12) –, on ta pigem hädalahendus, kuna aer on murdunud, mispärast „võit on ainult viik”. Tegelikult oleks võinud edasi minna, tantsida, juua, kuid kahjuks ei saa. Sadam polnud siht, vaid vahepeatus, kus leitakse Nausikaa. Teist korda esinevad „sadamad” „Hårsfjärdeni” esimeses luuletuses (lk 35): „… meid kõiki maha jätab valge laev, / kuid sadamad on igale meist lahti. / Kui ainult unistada oleks mahti, / saaks ookeaniks umbne vanglakaev”. Ka siin on sadam ärasõidukoht, mitte varjupaik. Järgmine sadam tuleb „Hårsfjärdeni” neljandas luuletuses (lk 38): „Nüüd lõhnab sadam kaugusest ja tõrvast” – sama lugu, ka siin on sadam pigem ärasõidukoht kui varjupaik. Viimased kaks esinemist on „Maa ja rahva” tsüklis ning omavahel sarnased: „Ja rand on ainult sadam, / ühe tee lõpp, aga teise algus” (lk 63) ning „Kõik on meile jäänud, / tee ja sadam kahe teekonna vahel” (lk 66).

Sadam on peamiselt liikumise ja lahkumise võrdkuju. Iseenesest huvitav on väljend „rand on a i n u l t (minu sõrendus – C. H.) sadam”. Konventsionaalne oleks ehk „(näiline) sadam on ainult rand”, mis tähendaks umbes seda, et miski, mida on kujutletud turvalisena, ei osutu turvaliseks, vaid ainult rannaks, kaldaks, kuhu pole võimalik tormi eest varjuda. Aga võta näpust, Ristikivil on asi vastupidi: rand, kuhu ehk oleks võinud või tahtnud midagi püsivamat ehitada, osutub ainult sadamaks (kust on – Ristikivi loogika põhjal – vaja jälle edasi sõita).

Mida ma tahan sellega öelda? Vähemalt niipalju, et Ristikivi luule on mitmekihilisem, kui mõnikord arvatud, ja et ta paiguti – nagu sadama näide osutab – on ka ebakonventsionaalsem, kui oletatud. Võimalik, et Ristikivi mõistmiseks peame ise teistmoodi mõtlema, kui oleme tavatsenud seda teha. Siis saavad mõned sõnad hoopis uue tähenduse.

Karl Ristikivi oli teistsugune ega käitunud ehk kõigis küsimustes nii, nagu enamik ta kaasmaalasi. Sellest ta üksindus, sellest eraklus, sellest kurbus. Ning lõpuks sellest ka isamaatus. Kuid tema isamaatus oli vaimse ja hingelise kodu puudumine, ning selle kodu olemasolu või mitteolemasolu ei sõltu geograafilisest paigast, vaid ümbritsevatest inimestest. Ning neid jäi puudu.

1 E. Annus jt, Eesti kirjanduslugu. Tallinn 2001, lk 369; Sirje Olesk käsitleb siin Ristikivi luulet üsnagi napilt, täpsemini öeldes kahekümne viie reaga.
2 A. Mägi, K. Ristikivi, B. Kangro, Eesti kirjandus paguluses 1944—1972. Lund 1972, lk 36—37.
3 Sõnarine. Eesti luule antoloogia. 3. köide. Tallinn, 1993, lk. 588. Sama formuleering on juba teoses: P. Kangur, K. Muru, Ü. Tonts, Väliseesti kirjandus. Tallinn 1991, lk 26.
4 R. Neithal, Karl Ristikivi. Arengulooline essee. Tallinn 1994, lk 60.
5 A. Nahkur, Lühike Eesti kirjanduslugu. Õpik vene õppekeelega gümnaasiumile. Tallinn 2007, lk 128.
6 R. Veidemann, 101 Eesti kirjandusteost. Tallinn 2011, lk 102.
7 Kasutan siin ja edaspidi viidetes väljaannet, mis on võib-olla kõige levinum: K. Ristikivi, Inimese teekond. Luuletusi. Tallinn, 1990. Sisukorra põhjal võiks oletada, et kogumik sisaldab nelikümmend luuletust, aga lehekülgedel 52—53 trükitud tekst (Rändaja, mine!) kuulub kindlasti kokku, moodustades ühe luuletuse, nagu selgub ka esmatrükist „Tulimullas” (1953, nr. 6, lk. 336).
8 T. Muru, Nagu „kahte harusse kasvav puu”. Karl Ristikivi luulest. — Vikerkaar 1991, nr 8, lk 57.
9 J.-P. Minaudier, Karl Ristikivi, un écrivain d’Europe. Études finno-ougriennes, 38 (2006), lk 170; inglise keeles lk 170: „…although a patriot, [he] had nothing of the nationalist about him”; prantsuse keeles lk 159: „…quoique patriote, [il] n’avait rien d’un nationaliste”.
10 T. Liiv, Karl Ristikivi kirjanikuna. — Looming 1987, nr 9, lk 1253.
11 J. Kross, Mesmeri ring. Tallinn 1995, lk 7.
12 E. Annus jt, Eesti kirjanduslugu, lk 315.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming