Kareva, Õnnepalu ja Trubetsky esinesid Pariisi luulelaadal

PEETER HELME, Eesti Instituudist

Vaade Pariisi raamatulaadale. Doris Kareva, tänu Eesti Instituudi toetusele osalesite koos Tõnu Õnnepalu ja Tõnu Trubetskyga 24. ? 27. juunini Pariisis luulelaadal, Marché de la Poésie?l. Oskate ehk alustuseks paari lausega kirjeldada, mida see üritus endast täpsemalt kujutas, kes seal veel osalesid ja kes olid kuulajad?

Marché de la Poésie toimus tänavu Pariisis 22. korda, nii et tegu on üsnagi väljakujunenud traditsiooniga Arlette Albert-Birot? korraldava käe all. See on tõepoolest luuleturg või -laat, kus kõrvu esinevad kirjastajad, köitekunstnikud, raamatukujundajad, näitlejad ja muusikud ? ühesõnaga kõik, kel luulega mingigi seos ja tahtmine üles astuda. Päris niisugusel kujul ei ole ma sellist üritust kusagil mujal kohanud; enamasti on tegu kas luulefestivalide või raamatulaatade käigus korraldatud esinemistega.

Mulle teada olevalt osales Eesti sel aastal esimest korda ja eraldi esile tõstetuna: Põhjamaade raamatukogus kammerlikumal õhtul ja Marché suurel poodiumil esinesid Tõnu Õnnepalu, Tõnu Trubetsky koos oma muusikalise kaas- (jah, mitte enam vennaskonnaga!) -konnaga The Flowers of Romance, Ene Rämmeld ja Claude Merlin kakskeelse valikuga Ristikivi luulest, mida lavastusena ka Eestis on esitatud, samuti prantsuse keeles luuletav eesti päritolu Tarah Xaintorxare, kelle esikkogu ?Oeuvre Inamissible? just neil päevil ilmavalgust nägi. Selle värvika seltskonnaga olid liitunud veel prantsuse näitlejad, kes kandsid ette katkendeid Antoine Chalvini tõlgitud ja kõrgelt pärjatud ?Kalevipojast?.

Lisaks logistas läbi Pariisi südalinna liiklusummikute 1937. aastast pärit lahtine buss, kus Radio France?i tarvis laulu ja luulet üles võeti ? midagi sarnast Põhjamaade luulefestivali raames korraldatud luuletrammiga. Ja mõistagi võitsid südameid The Flowers of Romance?i kontserdid, üks suurel poodiumil ja teine Pariisi 20. linnajaos kunstikohvikus La Goguette. Erakordselt kahju oli, et just bussis polnud kedagi filmimas ? kuigi läbi liiklusmüra lõikasid õieti ainult viiulikäigud, olid kaadrid unustamatud.

Mis tunne jäi, kas prantsuse kõrvade jaoks kõlas Eestist kohale sõitnud Eesti luuletajate trio looming ja sõnum meloodiliselt või hoopis kakofooniliselt? Äkki ei lasknud liiga eripalgeliste autorite sõnum tervikul tekkidagi?

Kindlasti on muljeid sama palju kui kuulajaid, kava tundus aga vägagi vaheldusrikkana. Tõnu Õnnepalu näiteks luges lisaks oma eestikeelsetele luuletustele ja Antoine Chalvini tõlgetele ette ka oma prantsuse keeles kirjutatud luuletusi ning Baudelaire?i tõlkeid; Ristikivi luule kõlas kohati kahes keeles korraga, Tarah Xaintorxare esitas ka ühe oma eestikeelse luuletuse… Mind hämmastas, et ligi kolm tundi vaheajata kestnud esinemise käigus pea keegi ei lahkunud, pigem liitus kuulajaskonnaga.

Kui näiteks Saksamaal on sageli tavaks pärast luuleüritust kehakinnitust ja keelekastet pakkuda, siis Pariisis kõneles luule enda eest ise; kontsert aga läks kohati spontaanselt üle tantsupeoks. Kahju, et ei Eesti kirjastustest, köitekunstnikest ega graafikutest keegi samal laadal ei esinenud ? oleks tekkinud võimas sünergia.

 

See ei olnud teile loomulikult mitte esimene kord esineda välismaal. Seda enam pakub huvi, mis tundega loete ja kuulate oma luuletusi võõras keeles. Kas tabate teinekord midagi, mis inspireerib uusi tekste kirjutama, või juhtute äkki mõnikord märkama midagi, millega pole rahul ning mis seetõttu tõlkes ja võõramaalase kõrvas eriti viltu kõlab?

Hea on esineda usaldusväärsete tõlgete olemasolu korral. Paraku on loomulik, et sageli ajahädas tõlkijad eelistavad lihtsamaid, ühemõttelisemaid ja -mõõtmelisemaid tekste, mida pole eriti meeliülendav ? eriti veerand sajandi tagustena ? ette lugeda. On ka juhtunud, et alles näitlejaga töötades selgub, et mõni tekst on tõlgitud täiesti valesti ? ja viimasel hetkel tuleb leida lavastuslik lahendus, mis olukorra päästaks. Mida vähem tõlget mõistan, seda põnevam mõnes mõttes on ? näiteks taikeelne peaaegu balleti mõõtu luuleetendus Bangkoki ooperiteatris mõjus tõeliselt inspireerivalt.

Alati tuleb arvestada muukeelset konteksti, olen eri keeltes mitmel korral muutnud luuletsüklite pealkirju ja mõnikord, kui otse tõlkida pole võimalik, leidnud koos tõlkijaga mõne hoopis muu lahenduse. Päris põnev on mõelda end teise keelde: see on nagu askeldada võõras köögis, haarata harjumatute tööriistade või tundmatute maitseainete järgi ja proovida, kas nendega saab saavutada sama tulemuse.

 

Kas sellest võib järeldada, et võõral maal esinemine pole mitte lihtsalt austusavalduseks teile, vaid et need ka õpetavad midagi?

Kõik õpetab. Ja kutse esinema on ennekõike usaldusavaldus. Mõnikord tuleb käigupealt ümber kohaneda ? Ukraina autotehases tööliste lõunavaheajal salme skandeerida on üks asi, Norra kammerteatris õhtu lavakujundust valida hoopis teine. Võõral maal tasub aga alati meeles pidada, et kõik, mis kuulaja mällu talletub, on ühtlasi seotud ka Eestiga. See on tõsine vastutus ? ja samas uhke võimalus lasta eesti keele kõlal enesel kõnelda.

Tänan vastamast!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming