Kaotuse päritavus ja paratamatus: maailm pärast kolonialism

Mathura

Kõige laiemas tähenduses räägib Kiran Desai „Kaotuse pärand” kolonialismi põhjustatud kaotusest, elust ühiskonnas, mis on olnud allutatud võõrale võimule ja kultuurile. Kiran Desai, Kaotuse pärand. Tõlkinud Karin Suursalu. Pegasus, 2007. 364 lk.

Minu esimene kokkupuude Kiran Desaiga leidis aset Radžastani ja New Delhi vahelisel maanteel, kus turistide peatuspunktiks mõeldud kioskite reas leidsin india extra-soft erootikakirjade, Robert Ludlumi ja Shakespeare’i keskelt Kiran Desai esikteose „Hullabaloo in the Guava Orchard”. Kui küsisin lehemüüjalt, millega tegu, ei osanud ta mulle täpsemalt midagi kosta, nii et pidin usaldama nimede nagu Salman Rushdie tunnustavaid sõnu noorele talendile. Seesugune olukord iseloomustab iseenesest hästi ka maailma, millest Desai oma „Kaotuse pärandis” kõneleb ja mida ta ühtlasi katsub kõnetada. See on maailm pärast kolonialismi, maailm, kus identiteedid on vahel isekeskis niivõrd segunenud, et raske on ära tunda nende tegelikku algupära.

 

Paradoksaalne raamat

Desai kirjutab selgelt ja haaravalt. „Kaotuse pärandisse” on põimitud mitu paralleelset lugu, mis vahel ristuvad, vahel teineteisest eemale triivivad. Ühed neist lugudest leiavad aset Indias, teised Ühendriikides, tagasivaatelisi viiteid on ka koloniaalsele Inglismaale. Desail õnnestub lugeja korduvalt südamest naerma ajada, ometigi pole see enamikul puhkudel naer nalja ja lõbu üle, vaid hoopis selline naer, mis saadab valusa absurdsuse äratundmist. Paradoksaalsust leidub Desai raamatus veelgi. Esimene paradoks sisaldub õigupoolest juba teose pealkirjas. Nimelt kui sõna „pärand” viitab enamasti millegi võrra rikkamaks saamisele, olgu see siis materiaalses või mõnes muus mõttes, siis pärand, millest räägib Kiran Desai, on midagi, mida ei naudita. Pärand ei tähenda siin seega midagi muud kui võlga või kaotust. Kaotus on tõepoolest midagi, mida kogevad kõik raamatu peategelased ühel või teisel hetkel, olgu see siis pärimuse kaotus, kodumaa kaotus eksiilis, esimese armastuse kaotus noorusliku uhkuse ohvrikivil või vahetu vara ja riiete kaotus, mis langeb osaks Ameerikast Indiasse naasvale Bijule raamatu finaalis. Kõige laiemas tähenduses räägib Desai kolonialismi põhjustatud kaotusest, elust ühiskonnas, mis on olnud allutatud võõrale võimule ja kultuurile. Kolonialism on alati lähtunud teatud ülimuslikkuse tundest ning sedasi on ka kõike võõrast tihtilugu esitletud millegi kõrgema või enamana. Sellest, mis on olnud kolonialismieelse algupärase ühiskonna rikkuseks, on nii maalitud hoopiski ta puudus. India on ses osas muidugi suurepärane näide, sest ehkki India on üks vanemaid ja rikkalikumaid kultuure maailmas, nägid kolonialistid selles, mis hindudele oli voorus, pigem piiratust. Ühed Desai tegelaskujud on samuti sest uskumusest nakatunud: „Võimalus lennata Londonisse ja liköörišokolaadi tooma oli tähtis; tähtis oli see, et teistel see võimalus puudus” (lk 270). Teised igatsevad seevastu niinimetatud primitiivse mineviku järele: „Veel oli ta võtnud Amit Chauduri raamatu Kolkatas toimunud elektrikatkestusest, mis pani kogu India inimesed ühiselt igatsema, et elekter lõplikult ära läheks” (lk 244). Kultuuridest ja maadest, mis on tegelikult olnud inimtsivilisatsiooni häll, on kolonialismi tõttu saanud ühtäkki „Kolmas Maailm”, „arengumaad”, „mahajääjad”. See asjaolu võimaldab „Kaotuse pärandi” Harishil kinnitada (lk 166): „Tõtt-öelda, kallid härrad ja prouad, meie elasime kõrgelt arenenud kapitalismis juba ammu enne seda, kui Ameerikast sai Ameerika; jah, teie võite seda ju oma eduks pidada, ent kogu tsivilisatsioon pärineb siiski Indiast, jah”.

Desai toob ka kaasaegsema näite (lk 176): „„Tenzing oli see õige kangelane,” oli Gyan öelnud. „Hillary poleks kohale jõudnud, kui šerpad poleks tema kotte kandnud.” Kõik olid nõus olnud. Tenzing oli kahtlemata esimene, või siis kästi tal kottidega oodata, et Hillary saaks astuda esimese sammu ja teha kolonialistiteo: torgata lipu pinda, mis pole sinu oma”.

Kolonialism, mis on ikka väitnud end täitvat üllaid eesmärke, olgu need siis religioossed või majanduslikud, on seega harva loonud sisulist lisaväärtust. Sagedamini on ta tulemuseks olnud maailma mitmekesisuse pärssimine või lausa hävitamine, kui mõelda kas või hävinud indiaani hõimudele. Muide, ka viimastele viitab Desai oma raamatus, mainides, et Hudsoni jõe tegelik nimi on Muhheakunnuk (lk 297): „Jõgi, mis voolab mõlemat pidi. See, kurat, on selle õige nimi”. 

 

Lugu hindudele

Julgen väita, et ehkki „Kaotuse pärand” on algupäraselt ingliskeelne ja üllitatud USAs, on Kiran Desai raamat kirjutatud eelkõige hindudele mõeldes. Olen seda meelt esiteks juba seepärast, et Desai käib ülimalt vabalt ringi hindikeelsete sõnade ja lausete pikkimisega oma ingliskeelsesse teksti ning teeb seda paljudel puhkudel semantilise lisajõuta. Jahu on ju lõpuks ikkagi jahu (atta) ja koer koer (kutti), nende nimetamine võõrkeelse sõnaga ei lisa neile täiendavaid varjundeid, pigem risustab seesugune kasutus raamatu teksti nende jaoks, kes hindi keelt ei mõista. Selline keelekasutus läheneb kaasaegse kosmopoliitse postkolonialistliku tõusikhindu kõnepruugile, kelle omakeelsesse teksti on tihti pikitud ingliskeelseid väljendeid või kes vahel ka teise hinduga kõneldes oma harituse väljendamiseks üldsegi inglise keelele üle läheb. Lisaks sellele tuleb arvestada, et raamatu mitmed nüansid on mõistetavamad siiski inimesele, kes tuttav mitte üksnes India kultuuripärandi, vaid ka kaasaegse Indiaga. Osa nalju võib aga Indiat mitte tundvast inimesest hoopis mööda lipsata.

Süžeeliselt ülesehituselt on aga tähelepanuväärne see, et Desai ei sea hindusid üksnes kannataja rolli ega püüa neile vaid kaasa tunda. Ta üritab oma rahvuskaaslastele mõndagi ka öelda. Tõsi, Desai kriitika kolonialismi pihta on terav (lk 282): „Kirikud olid pimedad, misjonärid putkasid ohtlikel aegadel alati koju, et šokolaadiküpsiseid nosida ja raha koguda, kuni rahu oli jälle jalule seatud ning nad julgesid värskena, uue jõuga tagasi minna, et end nõrkenud, meeleheitel rahvale peale suruda”. Ent „Kaotuse pärandi” sõnum ei lasu mitte selles, et „kolonialism on paha, vaadake, millega maailmas on hakkama saadud”. Pigem jääb Desai olukorra sekkumatuks vaatlejaks ja omapärane on tema raamatu puhul seegi, et hindud on seatud siin nii koloniseeritute kui ka koloniseerijate positsioonile – viimasele piirialade mägirahvaste suhtes. Desai näitab mägialade kodusõja kirjelduses ilmekalt ka seda, et koloniseeritud ei osutu kokkuvõttes suurt üllamateks või vähem silmakirjalikeks kui nende vallutajad, nad on inimestena võrdsed. Äärmuslikud patrioodid pole vähem naeruväärsed kui nende rõhujad (lk 178): „Kas need mehed pidasid rongkäiku tõesti kogu südamest tähtsaks, või olid nad sellest irdunud? Kas nende südamed tuksusid tõe taktis? Kas nad karjusid ja marssisid ehtsast tundest aetuna? Nägid nad end sel hetkel ajaperspektiivis, need lõastlastud Bruce Lee fännid, seljas Ameerika T-särgid, mis olid Hiinas tehtud ja Katmandu kaudu sisse toodud?”.

Ameerika kujund on „Kaotuse pärandis” küllalt keskne ka väljaspool „Hiinas tehtud Ameerika T-särke”. (Meenub, muide, popstaar Bono iroonia globaalmajanduse üle U2 laulus „Yahweh”: „Võta see särk, polüestrist valge praht, toodetud Eikusagil.”) Õigupoolest saab Ameerikast Desai raamatus omamoodi sümbol. Ameerika on unelm, juba oma tekkelt maa, mis rajatud ülimast idealismist, lootusest teha uus algus, rajada uus ja võrdsem maailm. Ning ehkki need unelmad on suuresti juba ammu hinge vaakunud, suhtuvad Desai hindud Ameerikasse endiselt märkimisväärse idealismiga, nähes selles paika, kus nende katsumused lõpevad ning saabub elu unistatud külluses. (Kusjuures, olles rännanud ringi nii Indias kui teistelgi „arengumaadel”, võin kinnitada, et Desai kirjelduses on tõepoolest palju reaalsust.) See on mõistagi kummaline – mitte ainult selle pärast, et enamasti Ameerika nende unistusi tegelikult ei täida, vaid enamgi seepärast, et tähendab ju nende pürgimus Ameerikasse uut pürgimist võõrale maale, uut pürgimist alama seisusse. Nende idealism tähendab sedasi juba eos uut kaotust: sedasama pärandit, mille eest nad ühelt maalt pagevad, kohtavad nad taas ka järgmises paigas.

Ning kui kaunis Sai lausub romaani finaalis kadunud kutsika üle mõtiskledes (lk 355): „Koer oli neile ainult mõiste. Nad püüdlesid idee poole, selle poole, mida tähendas peen tõukoer. Nad pettusid temas nagu ka moodsas elus, nad sidusid ta puu külge, lõid teda jalaga…,” siis näib, et see „ideelisus” iseloomustab Desai nägemuses lisaks tõukoerale ka „harivat” kolonialismi ja kaasaegse inimese „vabadust”.

 

Maailma lahendamatus

Desai ei tüüri oma romaani ilmse lahenduseni ega paku väljapääsuteid. Pigem ta uurib, kas „kaotuse pärand” on inimloomuse paratamatus (lk 357): „Öö otsa sajab. Sadu kestab, vaibub ja algab taas, algab ja vaibub taas, selle ägedusele saab vastu ainult kallaletungile reageeriva maa raev. Metsik lokkav rohelus pääseb lõast, linn libiseb mäest alla. Aeglaselt, hoolega nagu sipelgad, rajavad inimesed jälle teed ja tsivilisatsioonid ja peavad sõdu – ainult selleks, et kõik taas minema pühitaks…”

Desai isegi on näide muutunud aegadest: Ameerikas elavat alla 40aastast kuulsat india naiskirjanikku oleks raske sobitada maailma kas või paari sajandi taga. See asjaolu vaid kinnitab Desai tegelaskujude kogetud reaalsust: me naudime uut aega ja maailma, ent ka kannatame nende all. „Kaotuse pärandi” eelmainitud indialiku suunitluse kiuste leian, et Desai peaks olema küllalt mõistetav ka eestlastele – õigupoolest just eestlastele, sest oleme meiegi kolonialismijärgne ühiskond. Siinkohal ei pea ma seejuures silmas mitte ainult aastaid nõukogude diktatuuri all, vaid võõrvõimu all elatud sajandeid, mis on eestlase kultuuritavadesse ja väärtushinnangutesse oma jälje jätnud. Õigupoolest võiksin mõnevõrra provokatiivselt küsida, kas me ikka elame kolonialismijärgses ajastus või on kolonialism võtnud lihtsalt teised, peenemad vormid näiteks suurvõimude poliitilise jõupositsiooni ja massimeedia kujul. On ju igas eesti kohvikus müügil Coca-Cola (vaid üksikutes aga näiteks Värska või kama) ning, mis puudutab Indiat, siis on väidetavalt kümme aastat televisiooni laialdast levikut teinud india kultuuri kallal suurema laastamistöö kui kogu Briti impeeriumi valitsemisaeg kokku.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming