„Kalevipoeg”, müüt ja mythopoeia

Pille-Riin Larm

Sel sügisel, mil tähistatakse „Kalevipoja” esmailmumise (1857–1861) 150. aastapäeva ja ingliskeelse  uustõlke avaldamist, on sobiv meenutada ümbrust, milles eepos algusest peale tõlkelisena ilmus. Ma ei pea silmas kitsalt selle kakskeelset esmatrükki Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes, vaid ka kultuurilist konteksti: kohalikku eesti-baltisaksa ja laiemat Euroopa ruumi. Romantismiideed andsid tõuke sarnasteks protsessideks üle Euroopa: rahvaluule kogumiseks, pseudofolkloori kirjutamiseks, rahvuslike liikumiste aktiveerumiseks. On paradoksaalne, et ehkki tegeleti millegi väga kohalikuga, oli tegemist üldise rahvusvahelise nähtusega. Üksteist mõjutati, teineteiselt laenati ja samad protsessid leidsid aset paralleelselt mitmes rahvuskultuuris: korraga nii enese identifitseerimine kui enese eksotiseerimine. Selles laines sündiski üks omapärane, ühtaegu mütoloogiline, ilukirjanduslik, aga ka sotsiaalne nähtus – eesti kunstmütoloogia, mythopoeia. Mõiste mythos on pärit kreeka keelest ja  tähistas algselt igasugust pajatust, lugu. Võib vaielda selle üle, kas tuleks eristada näiteks tõepärast ja väljamõeldist, anonüümset rahvaluulet ja autoriloomingut, eraldada uskumist ja analüüsi, kas mythos ja logos välistavad teineteise või mitte. Olgu põgusalt ära toodud kaks käsitlust.       

Enn Kasaku järgi nõuab traditsiooniline müüt, mis on ühiskondlik looming, usaldavat uskumust. Müüt on ühiskondlikult sisendatud mõtlemise vorm ja (müüdiline) maailmanägemise viis. Osalt mittekommunikeeritav, on selle esitamine ja mõistmine võimalik ainult kohalikus kultuurikontekstis. Müüti ei tohiks üles kirjutada, kuna see lahus tema esitajast n-ö vägistaks müüdi. Veel enam, müüti ei saa  ka analüüsida selle olemust kaotamata.1 Mythopoeia aga, vastupidiselt traditsioonilisele mütoloogiale, on kunstlik, ratsionaalne kirjalik looming.     

Mõnevõrra erinev, ehkki mitte vastandlik, on prantsuse ajaloolase Paul Veyne’i arusaam müüdist: müüt ei ole eriline mõtlemismoodus, vaid ainult õpetuse teel saadud teadmine. 2 (Teadmine ei ole sama, mis mõtlemise  vorm ja maailmanägemise viis.) Sel juhul on mütoloogia ja kunstmütoloogia eristamine mõttetu. Oma raamatus „Kas kreeklased uskusid oma müüte?” (1983) on ta öelnud: tõed (näiteks müüdid, millesse usutakse) on kujutlusvõime viljad. „Inimesed ei leia tõde, vaid teevad selle ise, just nagu nad teevad ka oma ajaloo, ning mõlemad tasuvad neile vastavalt.”3 Seega: inimesed teevad oma müüdid ise. Aga mis  siis, kui omakorda müütide abil tehakse oma ajalugu, luuakse identiteet? Missugune tasu sellest tuleneb?   

Kirjeldamata kogu kunstmütoloogilise eesti kirjanduse spektrit, vaadelgem selle kõige täielikumat kehtestumist „Kalevipoja”  kaudu. „Kalevipojas” kulmineeruvat mythopoeia’t on tema loomisest saadik sageli autentseks rahvapärimuseks peetud. Suurel määral on aga tegemist kirjutatud tekstiga, mille genees on küllalt hästi jälgitav: Christfried Gananderi „Mythologia Fennica” (1789) ja Kristjan Jaak Petersoni „Finnische Mythologie” (esimese tõlge rootsi keelest saksa keelde Petersoni enda vabade täiendustega, mis pani aluse eesti muistsete jumalate panteonile,  1822) – Elias Lönnroti loodud soome eepose „Kalevala” (1835) inspireeriv mõju – Friedrich Robert Faehlmanni saksakeelsed muistendid (1839–1852) – Friedrich Reinhold Kreutzwaldi paralleelse saksakeelse tõlkega eestikeelne eepos ”Kalevipoeg” (1857–1861). 

Peale eesti kunstmütoloogia loo alustatakse Petersoni loomingust sageli ka eesti ilukirjanduse lugu, kui pidada silmas kriteeriumi, et eesti kirjanduse tuum on eestlaste poolt  eestlaste jaoks Eestis kirjutatud eestikeelne kirjandus.4 Paraku jõudis esimese eesti kirjaniku ilukirjanduslik pärand trükki alles sada aastat hiljem – võimalik, et Petersoni lonkava keelekasutuse tõttu, aga tõenäolisemalt seetõttu, et oli kaasajas liiga erakordne. Kuulus ju eestlane, kelle keelele Peterson ses samas keeles oodis „Kuu” (1819) eluõigust nõudis, äsjase pärisorjana sotsiaalsesse põhjakihti. Petersoni pseudomütoloogia seevastu tõmbas tähelepanu. Johann Gottfried von Herderi, Johann Georg Hamanni, Heinrich Georg von Jannau ja Garlieb Helwig Merkeli vaimus võeti see kasutusele estofiilide eesti mütoloogilise panteoni loomise (või „taastamise”) ettevõttes ja võimendus eeposes, mis omakorda andis tugeva tõuke ärkamisajale 1850. aastatest ja nüüd juba kindlalt loodavale eesti rahvuslikule kirjandusele.5 Seega saatis Peterson oma „Finnische Mythologie’ga” kaudselt korda sellesama,  mida oli taotlenud käsikirja jäänud luuletustes.       

1839. aasta. Soomlaste 1835. aastal ilmunud eeposest „Kalevala” elevil „baltisakslasest unistaja”6 Georg Julius SchultzBertram kutsus Õpetatud Eesti Seltsi estofiile üles kokku koguma muistendeid Kalevipojast,  keda ta pidas samaväärseks Heraklese ja Siegfriediga. Herderlikus vaimus nõudis ta tunnustust ootava purustatud ja moonutatud laulu, eestlaste epopöa torso taastamist ning asetamist „tema väärikusele vastavalt inimsoo säravate vaimusünnituste ritta. Selle kaudu võiks võib-olla õnnestuda rahvast teadvusele tuua, temasse iseteadvust sisendada, ja kuna temale suure mineviku  pärand üle antakse, teda hoida viletsast tendentsist manduda kopeerivaks värdjasooks. /…/ Anname rahvale eepose ja ajaloo, ja kõik on võidetud!”7 Ühtlasi visandas Schultz-Bertram tulevase eepose süžee (oletatava rekonstruktsiooni). Ülesannet asus täide viima eesti päritolu Faehlmann. Oma saksakeelsetes romantilistes pseudomuistendites oli ta juba eesti rahvamuistendite, soome mütoloogia ja antiikmütoloogia eeskujul loonud eesti mütoloogilise  panteoni. Muistendid võeti vastu autentsete eesti muistenditena ning need said rahvusvaheliselt populaarseks. (Veel enam, eesti rahvaluule ja (pseudo)mütoloogia inspireerisid baltisaksa kirjanikke, panustades eesti-baltisaksa kultuurivahetuse mõlemasuunalisusesse. 8) Eepose kirjutamine oli aga keerulisem väljakutse, kuivõrd eeskujuks oli „Kalevala” rahvaluulele tuginev mall. Seda mitte vormi tõttu – eesti rahvaluules on regivärss loomulik  värsivorm (mistõttu „Kalevala” eeskuju „Kalevipojale” ei ole päris võrreldav selle mõjuga Henry Longfellow „Laulule Haiavatast”). Probleem oli sisuline: eesti rahvalaulude seas ei leidunud kahjuks eepilisi regilaule, saati siis vägimeestest. Seetõttu valitigi kangelaseks proosast (muistenditest) tuntud Kalevipoeg. Paraku käitus Kalevipoeg, kellest pidi eeposes saama oma rahva juht, sama rahva muistendites pigem kurja loodushiiu, kollelajana. Nii sünnib viimaks omapärane kooslus: kokku saavad ühelt poolt eesti, soome ja antiikmütoloogia mõjuline panteon, teiselt poolt proosa-folkloori „kollelajast” lähtuv ilustatud romantiline kangelane Kalevipoeg (kelles võib näha ka triksterit), kolmandaks autori loomingulisus süžeed arendades ja fiktsiooni värsivormi valades. Selleks autoriks sai Kreutzwald.       

Ehkki arvatakse, et eepose mahust on vaid umbes kaheksandik autentne rahvaluule, on tunnistatud, et Kreutzwald oli rahvalaulu vormi suurepärane matkija (nagu James Macpherson „Ossiani lauludes”). Tulemuseks on eesti eepos „Kalevipoeg” (1857–1861), mütoloogilisusele ja rahvaluulele pretendeeriv meisterlik ilukirjanduslik teos. Eepose mythopoeia vastab ometi folkloristikas käibivatele kitsastele müüdikriteeriumidele: müüdid on lood, „mille tegevus toimub kaugetel algaegadel, kui maailm oli loomisjärgus ning looduses ja inimühiskonnas nüüd valitsevat korda alles kehtestati.  Klassikalised müüditegelased on jumalad ja kangelased, kelle tegude grandioossus ületab lihtsurelike inimeste võimeid. Müütidele on omistatud ka sakraalsust, seda eriti tänu oma tugevatele seostele usuliste rituaalidega” jne.9 Kordamata eepose loodetavasti üldteada sisu, võiks siinkohal siiski kinnitada selle rolli mitte küll usuliste, kuid rahvusideoloogiliste rituaalide läbiviimisel. Meenutatagu kas või Eesti Üliõpilaste Seltsi asutamisele eelnenud  ”Kalevipoja” lugemise õhtuid. Analüüsitud on ”Kalevipoega” kui eesti kirjanduskultuuri olemuslikku ja toimelist sakraalteksti.10 Vähem on räägitud intertekstuaalse sakraalteksti loomiseks kasutatud oma- ja laenmüütide vahekorrast: kas või üldtuntud ütlus „Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkus tunnistada” (16. lugu, v 1079–1081) on Toomas Pauli osutusel tõenäoliselt pärit Anton Thor Helle 1739. aasta piiblitõlkest.11     

Esialgu jäi „Kalevipoeg” perifeerseks. ÕESi vihikutes ilmunud kakskeelne tekst oli suunatud pigem akadeemilisele uurijale kui eestlastest lihtrahvale. Kreutzwald, kes ei jaganud Schultz-Bertrami optimismi, nimetas eepost otsesõnu mälestusmärgiks ühele väljasurevale  keelele. Ega olnud ettevõtte edukuses lõpuni veendunud vist Schultz-Bertram isegi. 1860. aastal on ta tunnistanud, et eestlaste sulandumine kahe suure naaberrahva hulka on tõenäoline: lubatagu siis vähemalt üles kirjutada sureva rahvuse luigelaul.12 Seda aga, mis juhtuma hakkas, ei osanud ilmselt keegi aimata: mälestusmärgiks sai eepos ainult vanale regivärsile, mille vahetas peagi välja uus saksamõjuline lõppriimiline rahvalaul, aga mitte keelele  ega rahvusele. Uus kunstmütoloogia kehtestas end kiiresti ja monumentaalselt. Näib, et 1870. aastateks oli ta saavutanud auväärse positsiooni kui eesti panteoni ja kangelasliku pärimuse tõepärane väljendus – seda vaatamata lootusele, et kõige tähtsamad müüdid, milleni kunstmüütide mõju ehk ei ulatunud, on alati olnud tabud, mida ei räägitud edasi ega kirjutatud üles, vaid hoiti elus kitsalt kultuurilise grupi ringis. 

Kui 1919. aastal ilmub viimaks Matthias Johann Eiseni „Eesti mütoloogia”, leiab sellest igal juhul samavõrra kui traditsioonilist animistlikku mütoloogiat Faehlmanni ja Kreutzwaldi fiktsiooni. Aga eks kirjandus olegi „nagu lendav vaip”, nagu ütleb Veyne: ta kannab meid ühest tõest teise. Tõde nimelt on homonüüm – sõna, mida tuleks kasutada ainult mitmuses. Tõesüsteemide paljusus ja analoogsus lubab meil siseneda fiktiivsetesse romaanimaailmadesse, pidada sealseid kangelasi „elavateks”. Seejuures ei vastandu fiktsioon reaalsusele, vaid on hoopis „üks selle saadusi: niipea kui avame „Iliase” ja siseneme fiktiivsesse maailma, kaotame reaalsustaju”. Mis tahes tõde on võimeline produtseerima meie kujutlusvõime, „olgu see siis „Iliase” või Einsteini oma”. Kirjanduse  „lendav vaip” kannab meid ühest tõest teise paraku „letargilises olekus”: uude tõesse jõudnuna ärgates võidakse ikka uskuda, et viibitakse eelmises tões. Veyne eristab lausa ühiskondi, kus väljamõeldud maailma usutakse ka pärast raamatu sulgemist, ja neid, kus neid uskumast lakatakse.13 Esimene variant seletaks paljude XIX sajandi eesti kultuuri tekstide, sh XX sajandi alguses ilmunud „Eesti mütoloogia” vana ja uue, müüdilise ja ratsionaalse kummalisi  naiivseid kooslusi.     

„Kalevipoeg” kui kunstiteos ei olnud edukas  ainult kui uue müüditõe käibelelaskja. Veel kaalukamaks kujunes eepose roll metatekste ja metamüüte ning samaaegselt rahvust loova tekstina, temast sai n-ö rahvuslik tüvitekst (Undusk, Veidemann). Kuidas on teose selline edu olnud võimalik?       

Üks põhjus on ilmselt olnud see, et tegemist  ongi erakordse teosega, „suure Euroopa eeposega”,14 mis nagunii ei saanud märkamatuks jääda. Teine oluline põhjus on aga eepilise mälestusmärgi püstitamise ajastus. Karen Armstrong on osutanud, et mütoloogiat vajatakse just äärmuslikus olukorras: meie juhtumi puhul on selleks terve rahvuse väljasuremine või, vastupidi, sünd. Enam veel, just piirolukord, mütoloogia kogemine taasloomise, surma ja uuestisünni protsessi osana, annab  sellele tähenduse.15 Värskest eeposest saab asendamatu tööriist, kui ärkamisaja harjal 1860. aastatel hakatakse nõudma oma müüti. Kes me oleme? Kust me tuleme? – Ehk leidnuks vastuseid ka oma mütoloogiast, kuid rahvus vajas just nüüd kõrgeid, euroopalikke müüte: nii sai just (eepose) kunstmütoloogiast identiteediloomise abivahend ja eesti kultuuri väärtuslikkuse tõend. Estofiilide mythopoeia sobis tärkava rahvuse motiividega ja ühtaegu ka  sotsiaalse rühma püüdega olla aktsepteeritud. (Kunstmütoloogia on oma saatuses olemuslikult väga sarnane traditsioonilise mütoloogiaga, mida edasi andes on müütidel alati ka sotsiaalsed ülesanded.)   

Eestlaste iseteadvuse tõus ei ole muidugi ainult nähtavalt patriootilise-heroilise, haridust ja vabadust väärtustava, lootusrikka „Kalevipoja” teene. Loodav rahvusmüüt sai uue dimensiooni Carl Robert Jakobsoni rahvuspoliitilistes isamaakõnedes (1868–1870). Mõnedki  kõnede ideed pärinevad „Kalevipojast”, lisaks tõlgendas Jakobson oma ideoloogiliste huvidega sobivalt Henriku „Liivimaa kroonikat” ning tundub olevat tugevalt mõjutatud Merkeli kriitilisest minevikukäsitlusest.   

Peale selle: ehkki Jakobson asetus opositsiooni ristiusu toojaid kehastanud Jakob Hurda leeriga, ei takistanud see teda kõnedes kasutamast piiblimotiive ja -retoorikat. Lisaks on Jakobsoni kõnedes nähtud reaktsiooni baltisaksa  kirjandusteostele.16 Sündis uus, rahvuslik müüt heroilisest rahvast ning tema valguse-, pimeduseja koiduajast. Sellest retoorikast sai kiiresti käibetõde. Pseudomütoloogiat võimendava eepose paljud lõigud on aga folkloriseerunud. (Kreutzwaldi eepose folkloriseerunud pseudofolkloori saatust võib võrrelda „Rolandi laulu” omaga.17) Osa oma populaarsuse eest on „Kalevipoeg” peale kasutuse poliitilistes kõnedes kindlasti tänu võlgu ka Jakobsoni uuenduslikult ilmalikele kooliõpikutele, mis „Kalevipoja” laulud nii ilukirjanduslikku, rahvuslikku kui pedagoogilist aspekti silmas pidades laialdaselt lihtrahvani viisid.       

XIX sajandi alguse eesti kunstmütoloogia ja sajandi keskpaigast pärit rahvusmüüt koos on loonud huvitava rahvusmütoloogilise tõe maailma. See on märgatav paljudes alates 1870. aastatest peale kirjutatud tekstides ja on kestnud aastakümneid tänaseni,18 seda eriti rasketes ideoloogilistes tingimustes: nii luules, draamas kui proosas (ennekõike ajaloolistes romaanides). Suur hulk populaarsemaid on rahvalikuks üldvaraks kuulutatud (näiteks viisistatud luuletused, kas või Friedrich Kuhlbarsi „Vanemuine” või Gustav Wulff-Õie „Ööpikule”). Kirjandusteoste süžeed ja meeleolud on tugevalt mõjutanud eesti ajalooteaduse kujunemist. 19 Jutt ei käi aga mitte ainult XIX sajandi  lõpu venestussurve all loodud teostest: Toomas Haug on osutanud, et veel II maailmasõja eelses Eestis valitses eestlaste kui orjarahva traagilis-heroiline kontseptsioon, mis põhines Merkeli minevikukäsitlusel, Jakobsoni isamaakõnede ajaloo kolmikjaotusel ja 700aastase orjaöö müüdil.20       

Näib, et müüdiline mõtlemine, lähtugu see autentsest või kunstmütoloogiast, on kultuurilise grupi või rahvuse jaoks vältimatu. Kui ideoloogilistes oludes vajalikud müüdid puuduvad, need luuakse. Eesti kunstmütoloogiat, mis loodi ligi 200 aasta eest, on saatnud edu ja see on olnud osaline n-ö traditsioonilise mütoloogia perifeeriasse tõrjumises: tänu rahvusliku ideoloogia ja retoorika tööriistaks saamisele, tänu õpikute kaudu koolilastele  kohustuslikuks lugemisvaraks saamisele, tänu jätkuvale ülekirjutamisele ilukirjanduses.     

Naaskem Paul Veyne’i juurde: kui üks rahvas loobki omale müüdid, ajaloo ja identiteedi, siis mis on tema tasu? Idealiseeritult: ehk on tema tasu leitud usk iseenesesse, väärikus, vabadus ja püsimajäämine? Siis saab võimalikuks see väike ime,  millest julgesid eufoorilisil hetkil unistada vaid üksikud „hullud” nagu Schultz-Bertram: sünnib väikese rahva väike, aga oma riik ning rahvuse ega keele väljasuremine ei teostu veel vähemalt sada aastat. Oluline ei ole, kas kreeklased uskusid oma müüte või mitte, kas eestlased uskusid oma müüte ja pseudomüüte või mitte. Oluline on, kuidas nad uskusid. Küll on analüüsitud „Kalevipoega” kui pseudofolkloorset teost ja kui Kreutzwaldi  meistritööd. On nii selle kultuuriloolist asendamatust kinnitatud kui ka eepost igasuguse pateetikata parodeeritud. Teost tõlgitakse ja avaldatakse selle kordustrükke. Kreutzwaldi 200. sünnipäeva aegu (2003) ilmus eepose kui kõrgetasemelise ilukirjandusliku teose käsitlusi ning mõtestati sootuks ümber Kreutzwaldi missioon. Arvatavasti annab seegi tähtpäev „Kalevipoja” lahtimõtestamisse tubli panuse. Vana eepose mythopoeia, mis on saanud metamütoloogia  alustekstiks ja põhjustanud muutusi kultuurilises ringluses, on igal juhul täies elujõus. 

Intrigeerigu, inspireerigu ja rikastagu mütopoeetiline „Kalevipoeg” meie vaimupõldu veel palju sajandeid! Õnne sünnipäevalapsele!

Artikli aluseks on osaliselt 28. – 30. IX Thbilisis toimunud sümpoosionil „Mütoloogiline mõtlemine, folkloor ja kirjanduslik diskursus. Euroopa  ja Kaukaasia kogemus” peetud ettekanne. 

1 Enn Kasak, Müüdi vägistamise tagajärgedest ehk kirjapaneku mõju müüdile. Rmt: Kloostrist internetini. Eesti Raamatu Aasta Peakomitee, 2001, lk 84–87.

2 Paul Veyne, Kas kreeklased uskusid oma müüte? Varrak, 2006, lk 36.

3 Samas, lk 10.

4 Tiit Hennoste, Kirjanduse periodiseerimisest. Rmt: Eurooplaseks  saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 86.

5 Vt lähemalt: Jaan Undusk, Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip. – Keel ja Kirjandus, 1995, nr 9–11, lk 577–587, 669–679, 746–756. Aga ka: August Annist, 2005. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipoeg”. II osa: „Kalevipoja” saamislugu, Eesti Keele Sihtasutus, 2005, lk 373–598.

6 Jaan Undusk, Rahvaluuleteksti lõppematus. Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne „Kalevipoeg”. Rmt: Felix Oinas, Surematu „Kalevipoeg”, Keel ja Kirjandus, 1994, lk 147.

7 Ülo M. Pärnik, Dr. Georg Julius von Schultz (Dr. Bertram). Läbilõige ühe Balti idealisti maailmavaatest Eesti kultuuriloo üldpildis, Ilmamaa, 2006, lk 114-115.

8 Nt Liina Lukas, Eesti rahvaluule baltisaksa luule inspiratsiooniallikana. – Keel ja Kirjandus, 2011, nr 8-9, lk 675–697.

9 Ülo Valk, Korea müüdi žanritunnustest ja sotsiaalsest tähendusruumist. Võrdlevaid märkusi. Rmt: Daeseok Seo, Korea müüt, Tänapäev, 2011, lk 247-248.

10 Rein Veidemann, F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg” kui eesti  kirjanduskultuuri sakraaltekst. – Keel ja Kirjandus 2003, nr 12, lk 891–896.

11 Toomas Paul, Piibli mõjust eesti keelele, 2. osa. – Eesti Kirik, 2011. 2. II 2010, http://www.eestikirik.ee/node/8644.

12 Ülo M. Pärnik, Dr. Georg Julius von Schultz (Dr. Bertram), lk 76.

13 Paul Veyne, Kas kreeklased uskusid oma müüte? lk 33–35.

14 Jüri Talvet, „Kalevipoeg” – suur Euroopa eepos. – Keel ja Kirjandus, 2003, nr 12, lk 886–890.

15 Karen Armstrong, Lühike müüdi ajalugu, Eesti Päevaleht,  2006, lk 37.

16 Näiteks võisid Jakobsoni kaudselt mõjutada Schultz-Bertrami luulekogu „Peegli pildid” (1866) retseptsioon ja viimase eestlasi tutvustav teos „Wagien” (1868). Vt Ülo M. Pärnik Dr. Georg Julius von Schultz (Dr. Bertram), lk 87.

17 Uue eesti-inglise paralleeltekstiga „Kalevipoja” esitlusel 21. oktoobril Kumus rääkis kahe eepose sarnasest saatusest Jüri Talvet.

18 Vt nt Marin Laak, Monument vs. alustekst: Kalevipoja retseptsioonist ja intertekstuaalsusest. – Paar sammukest XX. EKM,  2003, lk 129–142; Marin Laak, Kalevipoja kohanemine. RM T: Kohanevad tekstid. EKM, TÜ, 2005, lk 169–206.

19 Linda Kaljundi, Kirjandus(aja)looline Eesti. – Keel ja Kirjandus, nr 12, 2007, lk 937–953.

20 Toomas Haug, Tuglas vabariigi taeva all. Järelsõna Tuglase „Kriitika” VIII köite kordustrükile (2007). Rmt: Klassikute lahkumine. Eesti Keele Sihtasutus, 2010, lk 90.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming