Kaks vaadet Nigeeriale ja keelele

Romaanid „Kõik vajub koost“ ja „Pool kollast päikest“ näitavad, et teatud mõttes pole Aafrikat veel ikkagi õieti avastama asutud.

Jan Kaus

Üsna väikese vahega on eesti keeles ilmunud kaks olulist Nigeeria ja tegelikult kogu Aafrika kirjanduse tähtteost: Nigeeria kirjanduse suurkuju Chinụa Achebe (1930–2013) kõige olulisemaks romaaniks peetav „Kõik vajub koost“ ning „Pool kollast päikest“, mille autoriks 2015. aastal Time Magazine’i saja mõjukaima inimese hulka valitud Chimamanda Ngozi Adichie (sünd 1977).

Nimetatud kaht raamatut võib nimetada erakordseks – ja mitte ainult Nigeeria kirjanduse eestikeelse kättesaadavuse mõttes. Miks? Sest nii Achebe kui ka Adichie on pärit ühe ja sama etnilise koosluse, ibode hulgast. Olgu mainitud, et Nigeeriat ei anna rahvastiku kirjususe plaanis Eestiga võrrelda: Nigeeria piiride vahel kõneldakse rohkem kui 500 keelt. Ibo keelt kasutab emakeelena umbes 25 miljonit nigeerlast, nii et Nigeeria 186 miljoni elaniku hulgas umbkaudu üks seitsmendik.

Mõlema autori romaan on kirja pandud muidugi inglise keeles, mis on ka Nigeeria ametlik riigikeel. Juba see tõsiasi annab võimaluse asetada need teosed postkolonialistliku kirjanduse kihilisse hoovusse, kuigi sama põnev tundub vaadelda kitsamalt kahe romaani vahelisi ühendusteid.

„Kõik vajub koost“ ilmus 1959. aastal ning selle tegevus asetub XIX sajandi lõppu, mil ibode, nagu ka paljude teiste piirkonna rahvaste ellu sekkusid eurooplased. Achebe kirjeldab kaasakiskuvalt, kuidas kohalikku külakultuuri tungis kristlus. „Pool kollast päikest“ avaldati Achebe romaanist peaaegu poolsada aastat hiljem, 2006. aastal, ning selle keskmes on Biafra sõda (1967–1970), verine sisekonflikt iseseisvust taotlevate ibode ja noore Nigeeria riigi valitsusvägede vahel. Niisiis algab romaani „Kõik vajub koost“ sündmustik vahetult enne koloniaalperioodi ning „Pool kollast päikest“ tegevus toimub pärast kolonialismi lõppu (Nigeeria iseseisvus 1960. aastal). Seetõttu on huvitav jälgida, kuidas sama taotlus – panna kirja ibode lähiajaloo valusad sündmused – on üsna erineva rakenduse leidnud. Mulle oligi kõige põnevam see, kuidas Achebe ja Adichie oma lood on jutustanud: mõlemas romaanis hakkab kirjeldatav muutma kirjeldust, sündmusi ainult ei registreerita, vaid lastakse sündmustel tungida keelekoesse.

Nigeeria kirjanike Chinụa Achebe ja Chimamanda Ngozi Adichie’ romaane võib nimetada erakordseks.

Mike Cohea / Scanpix; Vilhelm Stokstad / TT / Scanpix

*

Siin tuleb muidugi mängu autorite vanuse­vahe ja tõsiasi, et nende kirjeldatud sündmusi lahutab terve inimpõlv. „Pool kollast päikest“ on tüüpiline moodne romaan – muidugi selle väljendi kõige paremas tähenduses – vahelduvate vaatepunktidega, pingelise süžee ja dramaatiliste pööretega lugu, kus kirjeldatakse sotsiaalseid probleeme psühholoogiliste portreede kaudu ning näidatakse empaatiliselt vägivalla mõju üksikisikule. Samuti ei jäta Adichie feministliku autorina puudutamata soorollide ja naise emantsipatsiooni teemat. „Poolt kollast päikest“ läbib tugevate naiste motiiv, alustades jahedast ja iroonilisest ärinaisest Kainenest ning lõpetades episoodilisemate tegelastega: „proua Muokelust õhkus kartmatust – kartmatust, mis meenutas Olannale Kainenet“ (lk 336). Olannat, raamatu üht peategelast, nimetab sõja raskeimatel hetkedel tugevaks tema enda abikaasa.

Achebe „Kõik vajub koost“ mõjub kummalisemalt, tundub liginevat lugejale kusagilt mujalt. Kõigepealt mõjub euroopa lugejale juba vaatepunkt: ta asetatakse rahulikult, ilma pikemate kommentaarideta maailma, kus ta on anomaalia, veidrus, anekdootide objekt. Ibo mehed räägivad omavahel kuulujutte valgetest meestest, „kes olla valged nagu see kriiditükk siin“ ja kellel polevat varbaid (lk 69). Seega on Achebe teos antropoloogiliselt kõnekam.

Adichie’ romaanis pole raske sattuda tänapäeva Aafrika kesksetele teemadele. Sündmuste taustal jääb kõlama Hollywoodi filmikunstiski korduvalt kasutatud motiiv, et eurooplastele ei lähe aafriklaste probleemid õieti korda: Biafra satub rahvusvahelisse vaakumisse ja lääneriigid jätavad ta üksi, olgugi et ibod taotlevad omariiklust. „Kõik vajub koost“ mõjub kiretumalt – tundubki, et raamatu kõige kirglikum lause on selle pealkiri. Ühelt poolt võimaldab autori positsioon kinnistada mõne eelarvamustega lugeja stereotüüpe metsikust teisesusest: „Tähtsatel puhkudel nagu näiteks mõne küla suurmehe matustel rüüpas tema palmiveini oma esimesest inimpeast“ (lk 17), ent samasuguse rahuga kirjeldab Achebe esiisade ühiskonna hierarhiat, mis polnud sugugi nii jäik ja vertikaalne kui Euroopa kuningakodades.

Tundub, et Achebe pole vaevanud ennast mõttega, kuidas tema kirjeldatud maailm võib kellelegi tunduda, tema taotlus on anda kõrvalpilk, toimida kroonikuna. Võib-olla teeb Achebe midagi sellesarnast nagu James Joyce, kes olevat kasutanud inglise keelt selle ülemvõimu murdmiseks. Ent sel juhul on Achebe relv ennekõike hoidumine liigsetest kommentaaridest, üldistavatest järeldustest: kuna ibode ajalugu on suurem kui Nigeeria – kolonialismi saadus –, siis piisab selle ajaloo kirjeldamisest, inglise keeles registreerimisest. Adichie’ positsioon mõjub samas küsimuses emotsionaalsemalt. Ta paneb lihtsa külapoisi Ugwu kirjutama nii: „Aga brittidel oli vaja säilitada Nigeeria niisugusena, nagu see oli – oma kõrgesti hinnatud loominguna, suure turuna, okkana Prantsusmaa ihus“ (lk 199).

Ent eelöeldu ei tähenda, et Adichie’l oleks eurooplastega mingi väga painav arve õiendada. Biafra sõda oli ikkagi tema kodumaa rahvaste omavaheline konflikt ning autorit tundub olevat ajendanud lihtsalt sügav kurbus, mille allikaks täiesti universaalne vägivalla surnud ring. Vägivallal ei tundu olevat etnilisi eelistusi. Kirjaniku taotlus on aga euroopa lugejale hästi mõistetav: me peame püüdma sõnastada raskesti sõnastatavat, me peame püüdma kirjeldada kirjeldamatuid metsikusi, me peame kõnelema selle metsikuse eeldustest ja põhjustest. Tagajärgedest rääkimata.

*

Nüüd jõuangi kahe teose keeleni. „Pool kollast päikest“ puhul peab alustama küsimusest, mille tõstis esile maailmasõdade kogemus: kuidas kirjeldada kirjeldamatut? Intelligentse naisena näeb Adichie, et kurja juur on ideoloogia ja indiviidi vaheline pinge.

Näide. Inglismaal hariduse omandanud imeilusal Olannal, raamatu ühel peategelasel, on endine armsam Mohammed, kes on moslem. Ühel hetkel, kui sõda moslemite ja ibode vahel on juba lahvatanud, tuleb Olannal temast juttu oma abikaasa, matemaatika­professori Odenigboga, kes käratab, et Mohammed on „kaassüüdlane kõiges, mis sinu rahvaga tehti“ (lk 243) – olgugi et Mohammed tunneb Olanna saatuse pärast muret. See on üks raamatu kõnekamaid kohti. Adichie näitab siin diskreetselt, kuidas ideoloogia varjutab isiklikud suhted, eriti siis, kui ideoloogiat saadab vägivald. Ning ideoloogia muundub vägivallaks väga kergesti. Olanna protesteerib selle vastu jõuetult, ent veenvalt: „See on totter. Me ei või muudkui inimesi peksta ainult sellepärast, et Nigeeria peksab meid“ (lk 475).

Ent kuidas on ideoloogia ja üksikisiku saatuse vaheline pinge seotud keelega? Mu meelest räägib „Pool kollast päikest“ ennekõike sellest, et keel ei suuda lepitada inimest reaalsusega, ja ühtlasi sellest, et keelest paremat lepitamisvahendit pole kusagilt võtta. Keel tekitab kergesti kujutluspilte ja kujutluspildid on enamasti ekslikud, reaalsuse peegeldus on sageli kõver.

Selle motiivi üks korduvaid sümboleid romaanis on ülespuhutud ja eksitavad sõjauudised: „Sõjateadete kulunud teatraalsus, hääl, mis inimestele väljamõeldud lootuse raasukesi jõuga kurku toppis, ei huvitanud teda“ (lk 500). Sisendusjõuliselt kirjeldab Adichie Biafra riigi väljakuulutamise hetke, mil Odenigbo tõstab kõnet pidades võidukalt käe, aga Olanna näeb ainult ühe tapetud ibo naise väljaväänatud käsivart – Olanna kujutluspildi elavus muudab ümbritseva juubelduse unenäoliseks. Olanna vallutanud kujutluspilt asub tegelikult teisel pool kujutlusi, teisel pool ideoloogiaid, see näitab muutumatut reaalsust: inimese surm on olukord, mida ei suuda muuta ülevaimgi kujutlus ega pidulikemgi sõnavõtt, need saavad surma vääramatust vaid (sageli eksitavalt) mahendada. Olanna ümber toimub samal ajal suurema, kogukonda ühendava kujutluse metamorfoos: kujutlus tungib tegelikkusse, moondub tegelikkuseks, muutes lõpuks tegelikkust kohati tundmatuseni ja kasvades selle käigus iseendale võõraks. Kas pole sõda sageli samasugune: kujutlus suurest edust lämbub indiviidide verre ja murdunud jäsemetesse, kõnedes kõlanud korrast saab kehasid kõrvetav kaos?

Adichie’ kujutusviisi kõnekus seisneb ka selles, et keel, mis on aidanud kutsuda vägivalla esile, ei jää sageli vägivallast puutumatuks. Keel saab vägivalla jälgi täis ja need jäljed on augud keeles, painav vaikus või kõne paroodia, suutmatus panna sõnadesse ideoloogia luhtumist: „Olanna soovis, et mees temaga päriselt räägiks, aitaks tal teda leinamises aidata, aga iga kord, kui ta seda mehele ütles, vastas too: „Liiga hilja, nkem““ (lk 406). Kõige paremini tulevad kirjaniku taotlused ilmsiks stseenis, kus luuletaja Okeoma püüab sõjakogemuse taustal esineda: „Ta õgvendas end toolil ja ajas selja sirgu ja hakkas etlema. Tema hääl kõlas nüüd teisiti. Nsukkas oli ta lugenud oma luulet dramaatiliselt, just nagu veendunult, et tema kunst on tähtsam kui kõik muu. Nüüd kõlas ta toon nöökavalt – olgugi ehk tahtmatult, aga siiski nöökavalt“ (lk 409).

Sestap pakun, et „Poolt kollast päikest“ võib ibode lähiajaloo kujutamise taustal pidada ka katseks sõnastada mitte ainult raskesti sõnastatavaid sündmusi, vaid sõnastamatuse tõsiasja ennast. Aeg-ajalt meenutavad Adichie’ sõnad „mustunud raamatute mäge, mille vandaalid olid raamatukogust välja pildunud ja põlema pannud“ (lk 527) – kasutud, kuid mõjuvad. Raamatu üks põnevamaid tegelasi, juba mainitud Kainene, iseseisev ja uhke naine, Olanna kaksikõde, jääb sõjas kadunuks. Me lugesime Kainenest, elasime tema aeglasele ülessulamisele kaasa, aga kõik vaid selleks, et tema saatus meie eest varjatuks jääks, et sõjakogemus selle kataks. Ent miks peakski Kainene olema kättesaadav sõnadele, kui ta pole kättesaadav neile, kes temast kõnelevad? Seejuures peab see kättesaamatus ise saama vähemalt sõnades kättesaadavaks.

*

Nagu juba öeldud, vaatab Chinụa Achebe oma rahva traagilistele sündmustele kiretuma pilguga. Eurooplaste sissetung ja kristluse võidukäik tunduvad tekitavat trotsi ainult loo kangelases, võimsas maadlejas ja karmis mehemürakas Okonkwos. Achebe tundub jälgivat kristluse tulekut lausa erapooletult.

Selle taustal meenusid Tzvetan Todorovi Kolumbuse kohta öeldud sõnad, mis kirjeldavad kolonialistlikku meelsust laiemaltki: „Niisiis keeldub ta tunnistamast tõeliselt teistsuguse inimliku substantsi olemasolu, mis võiks olla midagi muud kui ainult iseenda ebatäiuslik seisund. Need kaks elementaarset teisesuse kogemise vormi põhinevad egotsentrismil, isiklike väärtuste samastamisel üldiste väärtustega, oma mina samastamisel universumiga; nende aluseks on veendumus, et maailm on üks.“1 On märkimisväärne, et Achebe ei omista seda hoiakut ainult kolonistidele, vaid ka ibodele endile. Olgugi et ibod ei usu ühte jumalat, moodustab nende maailm terviku, lihtsalt teistmoodi terviku kui kristlastel.

Achebe viitab näiteks ühele „paganluse“ ja kristluse olulisele metafüüsilisele erinevusele. Ibodele on üleloomulik loomuliku elu osa: „Aeg-ajalt ilmus allilmast esivanemate vaim ehk egwugwu, kõneles vabiseval, ebamaisel häälel ja oli üleni raffialehtedega kaetud“ (lk 107). Kristlastele tähendas see pigem ebausku, sest loomulik ja üleloomulik on kristluses selgemini eristatud. Igatahes kirjeldab „Kõik vajub koost“ mõistmatuse – ja vastase läbinägemisvõime – mõlemapoolsust. Achebe vaateviis on imeliselt tasakaalustatud. Ta esitab kristluse argumente paganluse vastu: „Paganad ütlevad, et te surete, kui teete seda või teist, ja teie kardate. Nad ütlesid ka, et mina suren, kui ma oma kiriku siia ehitan. Olen ma surnud?“ (lk 138). Selle kõrval kõlavad kohalike traditsioonide argumendid kristluse vastu: „Jäle usk on võtnud teie seas maad. Mees võib nüüd hüljata oma isa ja oma vennad. Ta võib needa ära oma isade ja esivanemate jumalad, justnagu jahimehe koer, kes jääb järsku marutõppe ja pöördub oma peremehe vastu“ (lk 146).

Achebe erapooletu hoiak toob kaasa efekti – mõlemal poolel tundub olevat õigus. Ainult distantsilt on võimalik näha vaatepunktide võrdsust (seda tunnistatakse üha vähem ka praeguses Eestis). Ere näide on kristliku misjonäri härra Browni ja küla ühe mõjukama mehe Akunna vestlused: „Kummalgi ei õnnestunud panna teist oma usku pöörduma, aga mõlemad said palju targemaks teineteise eri uskumuste osas“ (lk 156). Selline tasakaal on muidugi mõista vaid ajutine.

Siiski ei tundu seegi rahupiibu­motiiv programmiline, Achebe kui ideaalne kroonik ei jää ühestki motiivist kinni hoidma. Ent on tähelepanuväärne, kuidas kristluse võidukäigu kirjeldamisega muutub romaani enda keelekasutus, kusjuures tõlkija Heili Sepp on seda muutust tähelepanelikult järginud ning selle joonealuste märkustega markeerinud. Ühesõnaga: koos valgete tegelas­kujudega imbuvad raamatusse sisse piibli viited – ning mitte ainult tegelaskujude otsesesse kõnesse, vaid ka autori enda väljendusse. Niisiis ei allu muutustele ainult maailm, vaid ka selle kirjeldus. Asjade käiku võib vaadata ka vastupidi: maailma uue kirjeldusega kaasneb tundmatuseni muutuv, koost vajuv ja teisiti kokku asetuv maailm.

*

Olgu lõpetuseks kinnitatud, et kõnealuseid romaane oleks kindlasti huvitav vaadelda ka laiemas postkolonialistliku kirjanduse plaanis. Olen märganud, et eurooplase või Euroopa päritolu autori kirjeldatud Aafrikas on alati midagi ohtlikku, pimedat, lämmatavat. See lopsakas troopiline või ekvatoriaalne maailm pole eurooplasele loomulik.

Vaadakem, kuidas kirjeldab Aafrika ööd Nadine Gordimer: „kuumus oli pimedus ja pimedus oli kuumus, kuu ja tähed olid lämmatatud“.2 Erilise kirglikkusega kirjeldab Aafrikat Louis-Ferdinand Céline: „Sa jõudsid vaevu märgata, kuidas inimesed, päevad, asjad, kõik kadus selles klorofüllis, selles kliimas, kuumuses ja sääskedes. Kõik läks liha teed, jäle, tükkide, lausete, liikmete, kahetsuste, vereliblede kaupa, hääbus päikese käes, sulas valguse ja värvide ilutulestikus, ja eluisu ja aeg koos sellega, kõik läks. Õhus helkis ainult pimestav agoonia.“3 Achebele ja Adichie’le aga on selline „päikese käes hääbuv“ maailm loomulik: olgugi et „Pool kollast päikest“ sisaldab kuumuse kirjeldusi, ei tõuse ükski neist tegelasi pidevalt painama. Romaani inglasest tegelane Richard Churchill ei taju Nigeeria loodust ohtlikuna.

Chinụa Achebe mainib oma romaanis püha püütonit, keda Umuofia-nimelise asula ibod sügavalt austavad. Achebe kirjutab: „Tema poole pöördudes kasutati nimetust „Meie Isa“ ja tal lubati minna kõikjale, kuhu ta suvatses, isegi inimeste voodisse“ (lk 138). See kirjeldus tõi meelde V. S. Naipauli 1975. aasta romaani „Sissid“, kus ühel Kariibi mere saarel toimuva sünge loo finaalis ähvardatakse Londonist pärit naist järgmiselt: „„Räägitakse,“ ütles Jimmy, „et iga banaanipuu juurte vahel elab madu. Nii et vaata ette. Hoia silmad lahti, aga käed eemal. Meie metsade kuldne reegel.““4

Seega näitavad „Kõik vajub koost“ ja „Pool kollast päikest“, et teatud mõttes pole Aafrikat veel ikkagi õieti avastama asutud ning et kirjandus on sageli parim teejuht.

1 Tzvetan Todorov, Ameerika vallutamine: Teise probleem. Tlk Mirjam Lepikult. Varrak, 2001, lk 57.

2 Nadine Gordimer, July rahvas. Tlk Riina Jesmin. Koolibri, 2010, lk 49.

3 Louis-Ferdinand Céline, Reis öö lõppu. Tlk Heli Allik. Varrak, 2010, lk 156.

4 V. S. Naipaul, Sissid. Tlk Mati Soomre. Loomingu Raamatukogu, 1983, lk 157.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming