Kaks ühes tulemus on null

Peeter Helme

  Romaani headus sõltub suuresti võimest veenda lugejat. See eeldab teose vastavust autori taotlustele. Samas on täiesti ükskõik, kas veenvus, autori loodud maailma usutavus, vastab meid ümbritsevas maailmas kehtivatele reeglitele või on see saavutatud mingite muude vahenditega. Olgu nendeks sürrealism, absurd, stereoskoopilisus või miski muu – oluline on vahendite terviklikkus. Tõsi, osaliselt ei sõltu selliste taotluste realiseerumine autorist; iga autor ei suudagi, ega peagi suutma, kanda oma maailmapilti üle igale lugejale. Kuid hea kirjandus eeldabki tundlikku autorit, kes tajub seda, mis kirjapandust on arusaadav, mis jääb aga nõnda kitsalt isiklikule pinnale, et seda saab vaid raskustega nimetada kellelegi teisele arusaadavaks – ehk siis kirjanduseks.

Nikolai Baturini uus romaan “Sõnajalg kivis” kujutab endast tol piiril asuvat teost. Autori eesmärgid jäävad hämaraks, tema meetodid pigem takistavad kui aitavad lugejal sukelduda romaani maailma ning identifitseerida end selle tegelastega. Kohati näib, et Baturin teeb seda lausa täiesti teadlikult.

Suur osa romaani tegevusest toimub merel või on seotud merega. Autor annab suure andumuse ja detailsusega edasi utoopilise allveelaevahävitaja tehnilisi andmeid ning kirjeldab tulevikulaeva välimust, sisemust ja omadusi piisavalt, et anda mõista – meil on siin inimkangelaste ja ookeani kõrval tegu veel ühe tegelaskujuga. Ometi on selle kõige juures palju häirivat. Nimelt kasutab ise sõjalaevastikus teeninud Nikolai Baturin allveelaevahävitaja kirjeldamisel väljakannatamatut sõnavara. Kes Baturini elukäigu ja kogemustepagasi kohta midagi ei tea, see viiakse koheselt mõttele, et autor üritab kirjutada millestki, millest tal pole vähimatki aimu, ning see kahandab kohe romaani usutavust ja kaasakiskuvust.

Problemaatiline on aga, et Baturin kahtlemata teab ja tunneb sõjandusterminoloogiat paremini kui nii mõnigi teine kaasaegne Eesti autor, mistõttu kerkib vältimatu küsimus – mis on tema tegevuse tõeline eesmärk? Miks läheb ta mööda olemasolevast terminoloogiast ja kasutab meelega asjatundmatusele viitavat sõnavara? Tegu ei saa ju olla mingi keeleloomelise katsega – mitte siin, mitte nii… Kas on see siis tõepoolest hoopis mingi kafkalik võte? Katse luua ise fantaasiamaailm, ent pöörata see absurdi veel enne maailma valmimist, veel enne selles valitsevate reeglite kehtestamist? Kuid ikkagi – milleks? Küsimus jääb vastuseta.

Teist korda paneb kulmu kergitama kohtuprotsessi kirjeldus. Jällegi on see üles ehitatud nõnda, nagu poleks Baturinil õrna aimuga sellest, mis toimub kohtuhoone seinte vahel. Tõsi, autor rõhutab korduvalt, et tegu on tema loodud romaanimaailmas ainulaadse kaasusega, mille lahendamiseks on pandud kokku eritribunal nii tsiviil- kui militaarkohtunikest, lisaks on arbiitrina kaasatud ka üks Püha Tooli esindav kardinal. Ometigi mõjub ka kõik see kuidagi kahtlaselt – näiteks pole mitte ühegi kirjandusabsurdi reegli kohaselt võimalik seletada, mis sunnib Baturinit nimetama kardinali “pühaks majesteediks”!? Nii see vääratus kui ka protsessi nime all kirjeldatav jutumulin ajavad paremal juhul muigama.

Teisest küljest on huvitav autori idee kirjeldada kohtuprotsessi, mis toimub spetsiaalselt selle jaoks kirjutatud seaduste järgi ning kus prokurör ja kohtunikud ei tea mitte midagi peale neile pandud püha ülesande – langetada süüdimõistev otsus. Paralleelid Nürnbergi protsessiga on ilmsed. Kuid lugemise käigus sugeneski üsna ruttu mõte, et Baturin oleks võinud Nürnbergiga rohkem tegeleda. Või siis liikuda hoopis kaugemale, fantaasiamaailma, võtta eeskuju Kafka “Protsessist”, miks mitte ka Dan Simmonsi ulmetetraloogiast “Hyperion Cantos”, millega teatavaid paralleele “Sõnajalg kivis” militaardüstoopia isegi evib.

Et Baturin ei otsusta lõplikult ei ühe ega teise võimaluse kasuks, siis võibki sedastada, et “Sõnajalg kivis” kannatab otsustusvõimetuse needuse all. Autor on jätnud langetamata olulise valiku, kas kalduda ühiskonnakriitilisse ja ökoloogilisse realismi, mis näib olevat teose üheks raskuspunktiks; või siis militaarsesse utopismi, mis näib samuti autorit tõmbavat.

Kahevaheloleku hinnaks on romaanimaailma väheusutavus. Lugemist saadab püsivalt tunne, et midagi jääb puudu, midagi on valel ajal vales kohas. Selle kõrval mõjub Baturini ekstravagantne keelekasutus lihtsalt süütu naljana, mis üksikutel hetkedel isegi tõuseb kaunikõlaliseks mänguks, enamasti jääb aga justkui kohustuslikuks atribuudiks või firmamärgiks, millest ei tohi loobuda.

Mingil äraspidisel moel osutub siingi tõeks Stefan George sedastus, et luule (resp. kirjanduse) väärtust ei otsusta mitte mõte, vaid vorm. Sellele võib vaid täpsustavalt lisada, et eriti oluline on vormi selgus, mis kasvab autori teadlikust valikust. Kõige hullem nii elus kui kunstis on aga igasugusest valikust loobumine.

 

Peeter Helme on võrguajakirja Kriteerium (www.kriteerium.ee) toimetaja

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming