Kaheksakümne mehega ümber maailma

JANIKA LÄÄNEMETS

Ilusatel inimestel olla lihtne elu. Tühjagi! Vähemalt mitte neil, kellest on saanud kurja saatuse tahtel mõne eesti kirjaniku novelli või romaani tegelane. Polnud kerge ei Heinsaare Arminil1 ega Mudlumi Elviiral,2 ei ole ka Helga Nõu värske teose „Nartsiss, meesteõgija“ kangelannal, ilusal Anna-Amanda-Amelia-Adela-Alinda-Agnesel (kutsugem teda edaspidi Nartsissiks). Tegelase kaotus on aga lugeja võit – igav juba ei hakka.

Romaanis „Nartsiss, meesteõgija“ on jutustatud ühe ebatavalise eestlanna värvikas elulugu, mis tulvil sõda ja rahu, kirgi ja pahesid, rõõmu ja pettumust. Nõu kangelanna kihutab uskumatu tempoga läbi elu ja möödunud sajandi esimese poole, vahetab nimesid, elukohti ja mehi. Kild killu haaval saab naise enda ja tema tuttavate meenutuste kaudu kokku pilt kaunitari peaaegu viis kümnendit väldanud ümbermaailmareisist.

Kui kirjaniku eelmine romaan „Mahajätjad“ viis lugeja rännakule läbi Kalahari kõrbe, siis tema uusimas teoses lisanduvad Aafrika avarustele tegevuspaikadena Euroopa ja Aasia suurlinnad, Amazonase vihmamets ning Alaska lumised mäed. Tee kulgeb Viljandi lossivaremetest Hiina müürini ja Bombay slummidest Hollywoodi välja. Käiakse ära Tallinnas ja Riias, Oslos ja Londonis, Johannesburgis ja Rio de Janeiros, Shanghais ja Hongkongis, Sydneys ja New Yorgis.

Lugematud vaatamisväärsused kahvatuvad aga Nartsissi enda kõrval. Ükski pea, vähemalt mehe õlul, ei jää tema möödudes pöördumata. Ta on tõeline „Kreeka iludus“ (lk 25), heledajuukseline ja tumedasilmne. Esimene kohtumine peegliga lööb neiu enesegi pahviks: oma kaunist teisikust vaimustunud, ei suuda ta sellelt pilku lahti kiskuda enne, kui majaproua talle märkuse teeb (lk 25). Narkissose müüdi ümberjutustus mõnikümmend lehekülge hiljem (lk 59) mõjub seejuures üleliigsena, autor võinuks lugejat enam usaldada, motiivi tunneb niisamagi ära.

Ilu on Nartsissi suurim ja tegelikult tema ainus vara, sest mõistust tal napib. Ilust võtab ta seevastu viimase, jagab teiste, peaasjalikult meestega, ning otsib ilu kaaslasteski. Tiheminigi kui veinist ja viinast on ta joobunud just ilust, iseenese peegeldusest oma armukeste silmis. „Ma ei saa elada ilma armastuseta,“ lausub ta (lk 14), armastus jällegi peidab end voodis ilusa (parema puudusel inetu ja rikka) mehe kaisus. Nii tormabki naine ühe mehe juurest teise juurde ja õgib nende ilu, tahtmata samal ajal ise endast väga palju vastu anda: „… mida rohkem mehed teda armastasid, seda jahedamaks jäid tema enda tunded nende vastu“ (lk 58).

Ilu ja armastus on siiski ainult vahendid jõudmaks ülima eesmärgi, õnneni. See aga jääbki Nartsissil leidmata. Otsib, mis ta otsib, kuid seltsilist, kellega koos vananeda, ta oma rännakuil ei kohtagi: „… siin oli naine, kes oli läbi käinud pool ilma ja kohanud tuhandeid inimesi, aga oli ikka üksi“ (lk 292). Sellestki, et ainsad, kes teda tingimusteta armastasid ja kellest temagi tõeliselt hoolis, olid ema ja isa, saab ta aru alles siis, kui on juba liiga hilja. Saatusele kaotab teose kangelanna ka oma kallid linnud ja koerad ning noorpõlvearmastuse Volodja.

Rutt Hinrikuse järgi kirjutab Helga Nõu pagulastest ka siis, kui ei kõnele otsesõnu sõjapõgenikest. Ta kirjeldab autori romaanide tüüptegelast kui „elupagulast“, inimest, keda saadab pidev ebaõnn, „kes iga kord, kui ta keldrisse läheb, lööb pea ära“ ning end siis unistustega trööstib.3 Nartsisski kogub rohkelt muhke, kuid ei kaota seepärast lootust. Raskustele vaatamata rühib see naine aina edasi, sukeldub üha uutesse elumere lainetesse – ehk õnn ikkagi ükskord naeratab? Või kui ei naeratagi, siis tuleb kiusu pärast võitlust saatusega jätkata. Kui miski Nõu kangelannat iseloomustab, siis on see kustumatu elutahe: parem elada valesti, kui üldse mitte elada.

Nartsiss jätab nõnda endast jälje kuuele kontinendile ja sadadesse inimestesse. Mälestus temast püsib veel tükk aega pärast seda, kui too on edasi liikunud. Legend kaunitarist kandub tänapäevagi, kus jutustaja (autori kirjanduslik mina) mineviku pusletükke kokku asub seadma. Tulemuseks on „pisut vildakas“ (lk 347) lugu jumaliku iluga õnnistatud meestemurdjast, kes pilguga armastab paljusid, aga südamega vaid üht, iseend.

Kirjanik valdab hästi tragikoomikat ja musta huumorit ning nii mõnigi stseen paneb vastu tahtmist muigama või nutu ja naeru vahel kõhklema. Kuid eks see ole loomulik: milline elulugu ei sisalda siis veidike mõlemat? Helga Nõu on öelnud, et teda kütkestavad „inimesed ja nende elu keerdkäigud“.4 Heitlikumat ja ühtlasi kaasakiskuvamat saatust kui Nartsissi oma on keeruline ette kujutada. Seotud tugevasti oma kaasaja ja kindlate geograafiliste paikadega, on teose kangelanna lugu põhiolemuselt siiski aja- ja kohaülene. „Võib-olla toimus see ühes teises ajas, aga kõik inimlik on ajatu ja võib ootamatult tungida meie ellu,“ kuulutatakse kohe teose avalõigus (lk 7). Just sellisena, loona inimlikust tugevusest ja nõrkusest, on paelunud Nartsissi elu jutustajat ja võiks köita lugejatki.

Ei, pole see ilusa inimese põli nii hõlpus ühti, aga vähemalt on huvitav. Raamatukangelast ennast see vaevalt lohutab, küll aga publikut, sest, mis siin salata, sugugi alati ei hakka Nartsissi seiklustele kaasa elades temast kahju, vahel teeb kaunitari elukäik kadedaks ka. Kes siis ei tahaks ümber maailma reisida? Kas kaheksakümne mehega, on muidugi iseasi.

1 Mehis Heinsaar, Ilus Armin. – Looming 2001, nr 10, lk 1446–1454.

2 Mudlum, Ilus Elviira. Burleskne jutustus. Eesti Keele Sihtasutus, 2015.

3 Kas sa Tammsaaret oled lugenud? Kirjanduslik eluloovestlus Helga Nõuga. Koostaja Rutt Hinrikus. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2014, lk 28.

4 Samas, lk 112.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar