Kaheksa jalgratturi saatus

Veiko Märka

Eelmise nädala meediakangelasteks olid kaheksa Eesti jalgratturit: seitse, kes vabastati Liibanonis pantvangist, ja üks, kes Prantsusmaal edasi piinles – Rein Taaramäe. Pantvange võib võrrelda Walt Disney surematu animafilmi seitsme pöialpoisiga. Nad olid väikesed etturid, pahaaimamatud ohvrid endast suuremate ohtlikes mängudes. Taaramäe on muidugi Lumivalgeke. Tema, profileeris veel algaja, suurimaks eesmärgiks Tour de France’il oli ju võita parima noorratturi valge särk.       

Siiski seob kõiki kaheksat pigem kollane värv. „Suur õnn ja kergendus on võtta rinnast kollane lint, mis väljendas meie usku ja lootust, et 23. märtsil Bekaa orus röövitud seitse eestlast vabastatakse,” ütles president T. H. Ilves. Kollane liidrisärk tuuri lõpus on ka iga jalgratturi suurim õnn. Veel seob mehi masendav vastuolu näiva ja tegeliku vahel. Üks võiks justnagu igal etapil teiste eest ära sõita ja võita – tee on ju vaba. 

Aga ei jõua. Teised nägid neli kuud läbi kitsukese akna meelitavat vabadust, kuhu nad samuti omal jõul ei jõudnud.       

Äratab tähelepanu, et nii pöialpoiste kui Lumivalgekese saatuses mängis tähtsat rolli Prantsusmaa. Taaramäe mitte ainult et ei sõida sealsetes avarustes, vaid ka tema tööandja Cofidis esindab Prantsuse kapitali. Ja just prantslaste aktiivsus aitas turistide vabastamisele kõige rohkem kaasa. Ei saa me läbi Galliata. Nii profispordi kui inimröövi tegelikuks ajendiks on raha. Küllap toob rattameeskond Cofidisele rohkem sisse kui selle ülalpidamiseks kulutatud summa. Ja ka vangivõtjad arvestasid sellega, et tegu on majanduslikult tulusa ettevõttega. Valge särk, rääkimata kollasest, jääb Taaramäele seekord ilmselt helesiniseks unistuseks. Nagu luhtus ka Eesti turistide soov omal jõul läbi Liibanoni vändata. Õnn pööras selja. Järeldus: tuleb visalt edasi treenida ja mitte lootust kaotada!         

Prantsusmaa velotuuri suurim oht on dopinguga vahelejäämine. Araabia maadel pantvangi jäämise suurim oht on olla taanlane. Ka eestlastele tehti kohe taanlasekontroll, mille positiivseks osutumisel oleks rajalt mahavõtmisele järgnenud karmimad sanktsioonid. Taanlased ongi ühe kergemeelse pilapiltniku tõttu islamimaailma jaoks dopingupatused number üks nagu Aleksandr Kolobnev Tour de France’il.       

„Ma pole veel ühelgi päeval koomas olnud,” ütleb Taaramäe (ÕL 19. VII). Sama on tunnistanud ka pantvangid. Verd lendab Prantsusmaal muidugi rohkem kui Liibanonis. „Etapi verisena ja sidemetes näoga lõpetanud Ten Damile tehti kaheksa õmblust, ja kuigi valu tõttu ta praktiliselt süüa ei saanud, siis asus ta pühapäevase etapi starti,” kirjutab ÕL. Sellest aspektist oli pantvangikriis isegi liiga igav ja turvaline. Peale ajamata habemete pole õieti millestki rääkida – aga sellise visuaali võib igamees sama hästi ka kodus saavutada. Nagu Eestimaal kombeks, tekitas hästi lõppenud draama mitmeid sõnasõdasid. Eelkõige küsimuses, kas vangide eest tõesti maksti ja kui palju. Hüpoteetiline kümme miljonit tundub  esialgu mõttetu rahaloopimisena. Samas küsib Toivo Tänavsuu (EE 16. VI): „Kes peaks rahvale selgitama, mis tingimustel ja milliste riskidega toetab Eesti sadade miljonite eurodega võlakriisis riike …” Nii et kui maa peal vähegi õiglust oleks, peaksime selle raha eest Kreekalt saama vähemalt seitsekümmend jalgratturit. Aga on kindel, et ei saa midagi. Ka eurovastased ja -pooldajad aeti jälle tülli. „Kuigi nii mõnigi euroskeptik on väitnud, et mingit kasu me sellest euroliidust ja NATOst ei saa, siis Eesti jalgratturite vabastamine on argument, mis kindlasti kaalub sellised targutused  üle,” arvab Mihhail Lotman (EPL 15. VII), pälvides selle eest hulgaliselt vastulauseid.     

Prantsuse velotuuril on NATO sekkumine ebatõenäoline, mistõttu Taaramäe peab ilmselt selle lõpuni vaeva nägema. Tsiteerin veel Lotmanit: „Veelgi enam, muistses ja ka keskaegses maailmas oli pantvangide institutsiooni eesmärk  sõdade ennetamine.” Eks ole ju ka sport kui üldjuhul aus ja vägivallatu võitlus välja mõeldud sõdade ennetamiseks – olümpiamängude kohta, kus ka Taaramäe on võistelnud, kehtib see otseselt.     

Küsimuste küsimus on muidugi, kes tutvustasid Eestit maailmale paremini: kas pöialpoisid või Lumivalgeke? Meil olid kaanepoisteks esimesed. Aga keskmine eestlane ei kujuta vist ettegi, kui tähtis on profijalgrattasport läänes, eriti romaani maadel. Aastat viis tagasi väitis üks Venezuela noormees mulle, et sealmaal on ainus tuntud eestlane Jaan Kirsipuu (kusjuures ta ise polnud üldse jalgrattur). Ja millised  summad selles bisnises liiguvad! Spordiärimeeste kõrval on isegi Somaalia piraadid kerjused, rääkimata juhuslikest Liibanoni õnneotsijatest.     

Jalgrattur jääb jalgratturiks, Prantsusmaal ohtlikke mägesid või Liibanonis ebainimlikku pantvangistust taludes, valusaid kukkumisi või kodustest eemalolekut kannatades. Tema ainus eesmärk on: edasi! Ja ainult omal jõul! Ka elu läheb edasi. Habemed aetakse ära, sponsorlogod  uuendatakse, miljonid pedaalitiirud ootavad veel ees. Või mis siin elust rääkida. Õige jalgratturi jalad väntavad veel hauaski pool aastat edasi! Veiko Märka

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming